Vanemate tõttu, laste nimel.

Kuna Proxima Centauri on aktiivne punane kääbus, siis on välistatud, et selle ümber võiks tiirelda eluks sobiv Maa-tüüpi planeet. Kuid nad olid siiski teel siia, sest teadlased olid avastanud, et just Proxima Centauri lähedalt möödub peagi üks hulkuv planeet, mis on kunagi  oma orbiidi ebastabiilseks muutumise tõttu ühest kaugemast tähesüsteemist välja paiskus. Nad tulid siia, et selle renegaat-planeediga kohtuda, sinna baas rajada ja kasvatada üles põlvkonnad, kes jõuavad ära oodata teadlaste hoolsatel arvutustel põhinevad ennustused, et planeet haaratakse järgmise tähesüsteemi koosseisu. Teadlased olid välja arvutanud, et planeet haaratakse uude süsteemi üsna tõenäoliselt inimelule mugavatel tingimustel. Tõenäosusega 95%. Kaugus järgmisest tähest, mille umber planeet kunagi tiirlema jääb, on 0.237  valgusaastat. Linda seda oma elueal ei näe.

Prahvatus, mis  läbi tähelaeva kajas oli ootamatu, kuid mitte tundmatu. Naine oli niisugust häält kuulnud elus loetud korrad ja iga kord loeti pärast seda laipu. Hääl kummitas teda lapsest saati kõige õudsamates unenägudes.  Ja ka kõik edasinegi toimus samamoodi nagu unes. Esimesele raksatusele järgnes teine. Avariisignaalid kukkusid üürgama. Automaatsed vaheuksed sulgusid ja naine avastas end kosmoselaeva sellest osast kus keres oli auk ja väljapääsud tihedalt suletud.

Linda ei suutnud endas alla suruda reflektoorset hirmuhüüdu. Õhk väljus laevast kõrvukriipiva sisinaga. Enamus sisustust oli kõik kuhugile kinnitatud, kuid vähesed esemed, mis ta oli töötegemise hõlbustamiseks enda ümber asetanud ja mis seni kaalutuses rahulikult paigal hõljusid, hakkasid õhuvooluga kaasa liikuma, lendama, vihisema. Ka Linda. Ta klammerdus seina külge, rõhk kambris alanes kiiresti ja külm paanika halvas naise meeli. Niipalju tal veel oidu oli, et õhurõhu alanedes meenus õppustel sadu kordi väljatreenitud liigutus ning avariikapp oli allatuult. Naine lendas ja põrkas oma paljast ülakeha veristades mööda seinu, üle mõõteriistade ja seadmete avariikapini, avas selle ning automaatika surus talle avariikiivri pähe. See oli tõepoolest ainult kiiver. Kiiver imes end naise naha külge ja hapnik pahises kiivri alla. Automaatika tõmbas naise kappi, sulges uksed ja laevast lahkuv märatsev õhuvoog jättis Linda rahule. Nüüd alles hakkas estronaut värisevate kätega endale kapis olevat skafandrit selga kiskuma. Temperatuur, mis kosmoselaevas oli tavaliselt  üsna kõrge, sest neil oli probleeme lähedase tähe kiiratava soojuse ärajuhtimisega, asendus sedamööda kuidas õhk välja pahises, karge ja jäise jahedusega. Kohmetunud sõrmed ei suutnud enam õieti kaitseülikonna kinniteid käsitseda, kuid õnneks robotkäed avariikapis aitasid. Skafander sulgus, kiiver ühines sellega, soojendus lülitus tööle, ülikonna alla tekkis kunstlik rõhk. Naine oli hetkeks pääsenud. Kappi enesesse õhku ei pumbatud, skafander pidi teda elus hoidma. Ta lülitas kiivris side sisse ja võttis teistega kontakti.

Uudised ei olnud rõõmustavad. Otse vastupidi. Laeva oli tabanud järjest kaks kaks meteoori. Milline kuratlikult loll juhus. Neid oli praegu ärkvel kümmekond meeskonnaliiget. Selgelt liiga vähe, et Linda oleks saanud loota, et keegi teine võtab talle lähima augu oma hooleks.

„Saadan sulle Huan-Markuse appi,“ ütles kapten. Linda oli talle selle eest tänulik. Ja siis kuulis naine uut mürakat. Terve laev vappus. Hirm tuli tagasi ja jäised sõrmed klammerdusid südame ümber. Mitte asjata ei olnud laevas käibel fraas, et väljas kosmoses on külm. See oli hirmu külmus, mis teda siin igal sammul jälitas. See saatis naist kogu talveunest ärkveloleku aja. Ardo, psühholoogiateenituse vanemarst kinnitas, et see on vaimne häire, mida põhjustavad lähedase tähe lühilainelised ultraviolettkiired, ka mitmed teised meeskonnast kannatasid selle all. Laeva väliskere oli küll kaitstud klaasiga, mis sisaldas  muldmetalle, lantaniide, kuid igaüks neist viibis erinevate ülesannetega päris palju väljaspool laevakere kaitsvat soomust. Tähelt, millest nad möödusid, teele saadetud kosmilised osakesed kandsid endas sellist energiat, et olid võimelised lõhkuma isegi aatomituumi, mis siis rääkida inimkeha närvirakkudest. Hoolimata pidevatest uuringutest ei olnud laevastiku teadlased veel teinud selgeks kõiki muutusi, mida kosmiline kiirgus inimrakkudes esile kutsus. Kuid paar närvisüsteemi häiret olid nad kindlaks teinud ja üks neist pani kosmoserändureid nägemismeele kaudu tundma ilmaruumi jäisust. Ning seepärast, ehkki ülikonnas oli elektriküte, tundis Linda külma juba pelgalt mõtte ees, et pidi väljuma.

„Linda,“ võttis kapten temaga uuesti ühendust.

„Jah?“

„Uus tabamus. Ma ei saa sulle Huan-Markust saata. Pead üksi toime tulema.“

Linda tundis kuidas hirm lõi üle pea kokku.

„Saad hakkama?“ Kapteni hääl polnud mitte küsiv, vaid karm ja nõudlik. Mees teadis, et Lindal olid nende seast suurimad vaimsed probleemid. Linda ei suutnud jaatavalt vastata.

„Ta läheb uut auku parandama?“

„Markus on surnud, jäi meteoriidi teele ette. See oli eriti suur tõbras, põrutas teiselt poolt keret välja. Meil on kaks uut neetult suurt auku ja dendropargist oleme samuti ilma.“

„Selge,“ ütles Linda ja püüdis anda oma häälele otsustavat kõla. Muidugi pargis, mõtles Linda. Huan-Markusele tundus, et nende rohelust ja lopsakust täis parki ründab igast küljest hallitus. Ta nägi kõikjal läpalaike, ämblikuvõrke, roiskumist. Nii nagu Linda, teadis ka Markus, et need on kõigest tema luulud, kuid kujutluspiltide ees võimetuna käis ikkagi salaja igale poole mürki pritsimas, et kopitust peatada. Naise pea käis korraks ringi, kuid imelikul kombel andis kaaslase nõrkuse meenutamine talle jõudu. Mingi vaimne lüliti muutis asendit kui naine kujutas ette millise absurdsusega Markus tegeles. Korraks suutis Linda oma hirmu alla suruda.

„Tegutsen,“ teatas ta kaptenile. Naine haaras otsustavalt avariikapist plasmakeeviti ja suure seljakoti paikadega. Need olid igas säärases kapis. Linda avas avariikapi ukse tõukas end sinnapoole, kuhu olid kadunud lendavad esemed. See asus neli saali eemal. Rusikasuuruse ava ees hõljusid mõned üksikud esemed. Pisemad olid kadunud kosmilisse tühjusse, suuremad, mis kohe läbi ei mahtunud, keerlesid nüüd vabalt. Õhk laborist oli viimseni kadunud.

Koos skafandriga oli Linda ma üsna kogukas, kuid avariiluuk oli piisavalt suur, et kerge pingutusega mahtus ta sellest välja ronima. Avariiluugil puudus lüüs, kuid seda kasutati niikuinii ainult siis, kui sees enam atmosfääri niikuinii ei olnud. Esimene liigutus, mis naine tegi, niipea kui pool keha august väljas oli, viskas magnettrossi laevakere külge. Seejärel alles  puges ka ise välja ja kiskus järgi tööriistad ning materjalid. Kõik nad olid magnetiseeritud kottides ja kui Linda nad välja võttis, veel omakorda magnettrossidega kottide küljes kinni. Ta ajas end magnettaldadega laevakerele klammerdudes sirgu ja vaatas altkulmu ringi. Ilmaaegu. Võpatades klammerdus naise käsi tugevamini keevitikoti sanga ümber. Hirm, mida estronaut suutis siiani alla suruda, tarretas lihased kivikõvaks klombiks. Lihased olid niivõrd pinges, et naist haarasid kontrollimatud värinad. Ta pigistas silmad kõvasti kinni.

„Ma viin ellu seda, millest möödunud põlvkondade inimesed ainult unistasid. Mu unistus põhineb teadusel, ma usun tuleviku võite, oleme palju saavutanud minevikus ja saavutame olevikus,“ pomises ta psühholoogiateenistuse spetsialistide poolt just tema jaoks välja töötatud enesesugessiooni vormelit.

Naine kordas oma mantrat mitu korda, tundes kuidas kangestav külmus sellest hoolimata üle keha laiali voolab ja üha enam võimust võtab. Talumatud külmavärinad raputasid lihaseid. Maailmaruum oli liiga suur ja liiga külm, et inimene end siin mugavalt tunneks.

„Linda!“ nõudis kapteni hääl tema kõrvus. „Kanna ette!“

Naine püüdis suud liigutada, kuid tema lõuad selleks liiga kramplikult kokku pigistatud.

„Linda!“ nõudis kapten taas. Ootas hetke ja ootamatult kõlas mehe karm hääl soojalt ja hellalt: „Linda, maailmaruum ei ole inimkonna jaoks ei liiga suur, ega liiga jahe. „Estonia“ ei ole siin üksi. Meile järgneb ja eelneb sadu laevu, miljoneid inimesi. Vaata enda ümber. Maailmaruum on täis soojust ja energiat. See energia on lõputu, ta paneb meid liikuma ja hoiab elus. Kosmos ise hoiab meid elus. Kosmosega ei tule võidelda, kosmoses tuleb elada, see on sinu kodu, ja sinu kodu on sinu kindlus. Leia endale kosmosest energiat ja see soojendab sind.“

Linda neelatas kramplikult, mehe sõnad panid ta krampunud ajus mõtted mingil määral liikuma. Naine kiskus suure vaevaga oma silmad pilukile ja püüdis leida vastavalt psühholoogide õpetustele ümbruskonnast mingit toetavat pidepunkti. Ta teadis, et laev ei ole siin üksi. Neile järgnes terve laevastik ja palju kosmoselaevu liikus nende ees. Kuid teadmisest ei piisanud, sest laevu polnud palja silmaga võimalik leida. Ta nägi vaid lõputus pimeduses ja tühjuses aastasadu tagasi saadud hoost  tähtedevahelises tühjas ruumis inertsist kihutava „Estonia“ hiiglaslikku säravhalli teraskatet, külma ja elutut. Ta nägi mustavat auku enese ees ja seal augu põhjas nägi ta oma laborist kumavat avariivalgust. See oli soe, kollane valgus. Naine klammerdus pilguga sellesse. Kodune kuma andis naisele niipalju jõudu, et ta suutis viimaks tõsta pilgu ülespoole. Linda kohal hõõgus punakalt tohutu kera. Kaugemal paistsid tolmukübemetena paar kosmilises tühjuses rändavat tähe kaaslast.

Naine  neelatas taas ja sisendas endale, et kohalik päike on kuum. Kuumem kui kuum. 15 miljonit kraadi tuumas, 5 miljonit kraadi pealispinna lähedal ja miljon kraadi pinnal.

Tähe tsentris vesinikku heeliumiks muutvate tuumareaktsioonide kõrvalsaadus on gammakiirgus. Normaaltingimustel kuluks mõni sekund, et jõuda tähe pinnani ja suunduda kosmosesse. Tegelikult on ainetihedus tähe 15 miljonikraadises tuumas nii suur, et enne kui gammakiired saavad liikuda sentimeetritki, põrkavad nad kokku läheduses olevate aatomitest väiksemate osakestega ja degradeeruvad madalama energiaga röntgenkiirguseks. Viimaste tee pole sugugi lihtsam, nad ekslevad peaaegu igavesti, põrgates siia ja sinna, edasi ja tagasi. Lõpuks jõuavad üksikud röntgenkiired siiski tuumaainest südamiku välispiirini, kus nad sisenevad tähe järgmisesse tsooni – kiirgustsooni. Siin ei toimu enam tuumareaktsioone, kuna temperatuur on langenud 5 miljoni kraadini, ainetihedus tugevasti vähenenud ja röntgenkiirtel on suhteliselt kerge jõuda järgmise kihini, konvektsioonitsooni. Siin on temperatuur langenud miljoni kraadini ja röntgenkiirte tee taas blokeeritud. Vaba migratsiooni asemel kantakse neid pinna poole kihutava gaasi hiiglaslikes tunnelites. Liikudes üle 3600 kilomeetri tunnis, keeb see gaas lõpuks tähest välja, muutudes nähtavaks kogu pinda tihedalt katvate graanulitena. Sellel teel teevad röntgenkiired läbi järjekordsed muundumised energia kahanemise suunas, algul ultraviolettkiirguseks ja lõpuks pinna lähedal tavaliseks tähevalguseks. Selleks teekonnaks kulub paari sekundi asemel umbes 10 miljonit aastat. Seejärel kulub vabanenud tähevalgusel alla kümne minuti, et jõuda „Estonia“ ja Lindani ja ainult tänu skafandri jahutussüsteemile ei küpse ta siin ära.

Naine suutis end liigutada. Tal oli endiselt kohutavalt kõhe, kuid tarretav külmus oli mõtteharjutuse ajal taandunud. Siis märkas esronaut all, laeva pinnal, mitusada meetrit eemal sähvatust. Seal kummardusid kaks kogu plasmakeeviti kohale. Teine tabamuskoht. Ilmselt Pärt ja Laine. Kaaslaste nägemine andis naisele viimase jõu, et halvatusest üle saada. Ta võttis kohmakate, nurgeliste liigutustega kotist erisulamist lapi, pani selle paika ning klammerdus meeleheitliku otsustavusega keeviti käepideme külge.

„Tööle!“ kamandas ta ennast sosinal. „Keskendu tööle ja sa saad oma hirmudest võitu!“

Keevitist väljusid väljusid kaks gaasijuga. Plasmagaas, mis voolas volframeletroodi ümber ja moodustas plasmakaare tuumiku ning kaitsegaas, mis kaitses sulametalli lompi kosmilise külma eest. Aparaadi lõikevool oli üle tuhande ampri. Tuttavate liigutuste rütm suutis hirmu veidi taanduma sundida. Tardumus andis järgi, naine keskendus tööle ning eneselegi märkamatult oli auk Lindal varsti kaetud ja kinni kititud. Ta ajas ennast higist märja seljaga püsti. Skafandris tunus olevat talumatult kuum, selle süsteemid ei suutnud tähelt kiiratavat soojust täielikult elimineerida.

„Kapten,“ kandis Linda pingutusest kähiseva häälega ette. „45. sektsiooni on auk on parandatud.“

„Tubli Linda! Nii hoida! Laseme õhu kohe sisse,“ tuli vastus. Mehe hääles oli kuulda tõelist rõõmu. Ilmselt oli ta naise pärast tõsist muret tundnud. Alles nüüd meenus estronaudile, et ta oli keevitamise ajal nagu kuulnud kõrvus kellegi juttu. Ilmselt oli kapten püüdnud temaga vahepeal kontakti saada, kuid naine oli nii keskendunud tööle, et ülepinges aju suunas liigse info teadvusest mööda. Linda korjas tööriistad kokku ja koperdas laeva väliskerel turritava seadmemetsa vahel laveerides uimaselt lüüsikambri poole. Kui nad õhu sisse lasid, siis avariiluugist ei saanud enam siseneda. Ja normaalse atmosfääri taastamine vüimalikult kiiresti selles sektsioonis oli elulise tähtsusega. Magnetköis lohises talle kõndimist takistades järgi. Ka eemal olev paar oli oma tööga hakkama saanud ning tuli sissepääsu poole. Nendegi liigutustes puudus sujuvus. Pärti vaevasid külmetusluulud nagu Lindatki. Lainet vaevasid hallutsinatsioonid, et laev roostetab iga hetk läbi. Kõik selle seadmed tundusid talle krigisevat ja elavat oma viimaseid minuteid. Meteoriiditabamus võis talle eriti rängalt mõjuda, sest toitis tema fantaasiaid veelgi. Tõenäoliselt pidas naine laevakere järgiandmise põhjuseks roostet.

Kõik kolm sisenesid korraga läbi kahekordsete lüüsikambri uste tagasi laeva. Lindat ja tema taga sisenevat paari võtsid vastu kaaslaste toetavad käed. Kui naine kiivri eemaldas, kuulis Linda esimese asjana, et ka ülejäänud augud kaugemal laevakeres olid parandatud ja keevitajagrupid suundusid tagasi. Kahes sektsioonis oli teaduslik aparatuur tugevasti kannatada saanud, ning Huan-Markus oli hukkunud, oli laev ja selle reisijad olid seekord pääsenud napilt.

Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui kilomeeter, nimetatakse asteroidiks. Sellised hiiglased üldjuhul avastatakse ja neist suudetakse mööda laveerida. Kuid tavaliselt on meteoor siiski tolmukübeme, kuni rusika suurune.  Tähtedevahelist reisi on just meteooride tõttu tihti nimetatud enesetapumissiooniks. Linda imestas ikka ja jälle, mis oli nende esivanematel olnud arus, kui nad Maalt lahkusid. Tollal oli ju juba teada, et Maa atmosfääri tabab iga päev tohutu hulk taevakive, mitmed tonnid meteoorainet. Kas nad siis ei taibanud, et nii pika reisi jooksul ähvardab  kaitsva atmosfäärikihi alt väljuvat kosmoselaeva paratamatu hukkumine?  Juba puhas tõenäosusteooria ütleb, et varem või hiljem peavad nad mõnega kokku põrkama! Eriti halb on  see, et raadiolokaator ei suuda maailmaruumis, kus puudub õhk, väikseid kübemeid avastada. Kokkupõrge, kui see toimub, on alati ootamatu. 

„Estonia“ oli paksult soomustatud. Piloodikabiin, paagid, mootor. Raketile algkiirenduse andmisel tühjenenud tohutu suured kütusepaagid olid juba algselt mõeldud peale oma esialgse otstarbe täitmist meeskonna, teaduslike laboratooriumite ja kõige muu taolise tarbeks. Pärast vajaliku kiirenduse saavutamist avati korraks kraanid, mis ühendasid paake õhuta ruumiga ning vaakum steriliseeris ruumid. Seejärel täideti mahutid õhuga ja meeskond kolis uutesse avaratesse ruumidesse. Osa aparatuuri oli juba varem hermetiseeritult kütusekambritesse paigutatud, osa toodi juurde laoruumidest. Nii said ka mitmed laoruumid vabaks ning needki võeti meeskonnaruumidena kasutusele. Ja kogu seda kompleksi kattis kahekordne erisulamist soomus, mis oli omavahel eraldatud täidisekihtidega. Need kihid  nõrgestasid kokkupõrkel kosmosekiviga viimase  plahvatuslikku löögijõudu ja  seetüttu olid väiksemad meteoriidid tavaliselt võimetud purustama siseseinu. Eriti veel, kuna soomus oli paigutatud viisil, et kokkupõrge toimuks alati väikse nurga all. Kuid „Estonia“, nagu kogu laevastik on olnud kaua teel . Linda näiteks polnud oma elu jooksul Maad näinudki.  Tohutu arv pisikesi kokkupõrkeid olid laeva soomust ohtlikult õhendanud.

Ilmselt rehkendasid mineviku teadlased, et kuna rakett on Maaga võrreldes kujuteldamatult väike, seepärast on ka oht kokkupõrkeks niimitu korda väiksem. Maa oma gravitatsiooniga tõmbab taevakehi ligi nagu magnet mida rakett ei tee, ja ei tohtinud unustada, et meteoorid on hajutatud hiiglaslikku ruumalasse ja asuvad üksteisest sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusel.  Niisiis, eirasid nende esivanemad seda ohtu ja asusid teele. Nende pidurdamatu optimismi tõttu tuhisesid sajad tähelaevad ja miljonid inimesed praegu tundmatusse, ilma suurema lootuseta kunagi sihtpunkti näha.

Linda  ainsaks eesmärgiks oli naasta kiiresti oma sektsiooni. Laeva siserõhk oli normaliseeritud, avariiuksed avatud ja võis vabalt ilma liikuda. Naine kiirustas sisemise värinaga lootekambrite juurde. Ta kontrollis kiirelt üle kõik elutähtsaid funktsioone tööshoidvad masinad. Tundus, et seal oli kõik korras. Miski polnud purunenud, miski polnud lahti tulnud, ega minema lennanud. Alles nüüd hingas naine kergendatult. Väikesed, juba arenevad inimhakatised hõljusid rahulikult robotüsades. Ta lootis, et ümberringi toimuv ei olnud neile mentaalselt halvasti mõjunud. Arvuti kandis ette, et kogu aja olid arenevad kosmoserändurid ja tulevased uue planeedi kolonisaatorid olnud kaitseekraanide taga soojas ja kuulnud rahutavat helifooni segamini emasüdame rütmilise tuksumise ja klassikalise muusikaga. Linda tundis kuidas külmus tema rinnas järgi andis ja naine naeratas. Nende väikeste olevuste nimel sündis ja suri Linda põlvkond kosmose külmuses. Linda ja tema kaaslased olid vahepealne põlvkond. Nad sündisid inimkonna kodumaailmast kahe valgusaasta kaugusel ja enamus neist sureb enne kui jõutakse asustada uus. Nad olid jõudnud küll oma teekonna esimesse vahejaama, Proxima Centaurile, kuid renegaatplaneedi siiajõudmiseni läheb veel kümmekond aastat. Senikaua sätivad nad end siin kohalike, pikaajaliseks eluks kõlbmatute planeetide ümber orbiidile ja hakkavad väljarännanute laevastikku uue, saabuva  maailma koloniseerimiseks ette valmistama. Kaevandavad, ehitavad, laienevad. Ootavad, valmistuvad.

Ainus, mille üle esivanemad olid muretsenud, oli praeguse põlvkonna vaimne tervis. Mineviku psühholoogide arvates pidid kosmoserändurid tundma, et nende elud on neilt röövitud. Nad elasid kitsastes oludes, kannatasid vaimsete häirete all, ja kõik selleks, et inimkond võiks lüüa õitsele uutes asupaikades. Kardeti, et nad tunnevad end ärakasutatutena, hüljatutena ja võivad korda saata midagi hullu. Enesetapud, hoolimatus. Kuid ei, vähesed neist kahetsesid oma elulaadi, selle eest kandis hoolt laevastiku tugev psühholoogiateenistus. Linda tundis ennast inimkonna emana. Tema hoole all olevate loodete järglasteks on miljonid ja miljardid inimesed uues maailmas, ehk isegi paljudes uutes maailmates. Need uued, emamaalt kaugel sündivad eestlased võlgnevad tänu temale ja kogu „Estonia“ vahemeeskonna ennastsalgavale eneseohverdusele. Nad ei ole asjatult siin elanud ja surnud. Neil on mille nimel vastu pidada. Neil oli siht. Nad teadsid, mida nad peavad tegema, mida on elult oodata. Ja kõik nad, viimane kui üks „Estonia“ pardal, olid tegelikult, vaatamata igapäevaelu väikestele viperustele, õnnelikud.

Lindale meenus Huan-Markuse surm. Homme on ilmselt matused. Ta põrgatas end läbi ruumi ühte kaugemasse nurka, võttis pea käte vahele ja nuttis.