Labürint

Ekskavaatori kopp kraapsas midagi kõvemat. „Kuradi-kurat,“ ütles selle juht, tõstis noole ja proovis natuke vasemalt.

„Hei, oota,“ hõikas teine mees. Loomulikult ei kostnud kabiini midagi ja ta kordas oma juttu rahvusvahelises kehakeeles. Ta ronis süvendisse, tonksis natuke labidaga ja turnis siis suure masina roomikule. „See on midagi suuremat, nagu müürinurk ja  teine veel. Tänaseks kõik, las ülemused homme uurivad, miks paberid valetavad.“ Ametlikult ei pidanud seal olema mingeid müüre, kaableid ega torusid.

Järgmisel päeval saadeti asja uurima labidameeste tiim ja tulemused olid rohkem kui ebameeldivad: mingid vanad müürijäänused. See tähendab, et asja tulevad uurima teadlased, kogu ehitus hakkab venima ja hüvasti lisatasud.

*

Doktorant Kathy Remmelg tahtis tegeleda arheoloogiga, mitte bürokraatiaga, veel vähem suhtekorralduse ja läbirääkimistega. Ta oli määratud paljulubava projekti juhiks, mis oli iseenesest vedamine. Sellega kaasnes vajadus vaigistada sensatsiooniotsijaid ja tõrjuda aardekütte. Veel hullem, ta pidi ajama korda väljakaevamiste juriidilise külje, see tähendab kokku leppima kinnistu omanikuga, kelle ärihoone ehitusel tulid välja esilagu dateerimata varemed.

Henric Humminglind oli klassikaline ärimees. Tema kabinet asus kõrgeimal korrusel, vaatega merele, nagu neil sageli kombeks on. Preili Remmelg saabus kohtumisele täpselt õigel ajal, et iga hinna eest vältida boheemlasest teaduri imidžit, keda tegusad inimesed kunagi tõsiselt ei võta. Vanus, sugu, positsioon ühiskonnas – kõik olid tema kahjuks, plusspoolel vaid haridus ja säde silmis. „Saage aru, see on meie ajalugu, meie juured, võib-olla oleme ennenägematute avastuste lävel, meil pole õigust…,“ läks ta kohe rünnakule.

„Muidugi, muidugi,“ vastas härra Humminglind, „aga saage minust ka aru! Ma olen lubanud inimestele uut maja, nad on sellega arvestanud. Ja ehitajad, mis ma nendega teen, saadan sundpuhkusele? See on asja inimlik külg, rahalisest ma parem ei räägigi. Olete kuulnud midagi leppetrahvidest?“

Noor ajaloolane hingas sügavalt sisse, et paisata välja kõik trumbid mis on humanitaaridel materialistide vastu sajandite jooksul kogunenud, kuid ärimees katkestas teda: „Hea küll, kui palju aega te vajate? Kas kaks kuud piisab?“ Kuidas võis ta seda teada, nad olid vaevu jõudnud kaardistada ala ja võtta esmaseid proove. Aga asi seegi.

Järgmise viiekümne nelja päeva jooksul nad ei kohtunud kordagi. Krundi peremees oli nõudlikul toonil palunud, et teda asjade käiguga kursis hoitaks, väites et on samuti luust ja lihast inimene kellele uudishimu ei ole võõras. Nii saatis noor teadlane talle regulaarselt lühiaruandeid, mis sisaldasid ohtrat erialast terminoloogiat ja vähe informatsiooni, saades vastuseks nappe viisakaid tänusõnumeid.

Viis päeva enne väljakaevamiste ametlikku lõppu kohtusid nad taas. „Mul on tõesti väga kahju, aga te ei saa selle koha peale oma hurtsikut ehitada!“ oli näiliselt nõrgem pool taaskord ründav. „See on nii oluline avastus, et seda kaitsevad rahvusvahelised konventsioonid ja teadus-eliit!“

„Hmm, ma pidasin küll pigem lossi silmas, mitte hurtsikut. Aga äkki meil õnnestub kokku leppida? Mis oleks, kui ma rahastaksin näiteks teie muuseumi uut varahoidlat?“ pakkus ärimees.

„Me ei ole äraostetav!“ läks neiu näost punaseks. Pakkumine oli ühtaegu ahvatlev ja solvav.

„Te tahate öelda, et hind ei ole atraktiivne,“ jäi mees häirimatuks. „Aga kas te tuleksite mulle naiseks?“

Selle peale läks noore daami nägu uuesti valgeks, ta tahtis midagi vastata, aga hingamine läks sassi ja suust tuli ainult kähinat.

„See võiks olla rahaline liit,“ rahustas mees, „teile, teile isiklikult kuuluks pool kõigest mis kuulub mulle. Kas te kujutate ette, mida kõike te saaksite sellise stipendiumiga korda saata?“

Naine oli ennast kogunud ja otsustas sellele hullumeelsele kauplemisele kaasa mängida. „Miks see teie jaoks nii oluline on?“

„Öelge teie enne!“

Mõnikord on ausus kõige tugevam relv, nii et ta rääkis: „seal on mingi ennenägematu ehitis. Kindlasti mitte kohalikust kivist, algul tundus et kaljust välja raiutud, aga pigem nagu betoonist valatud, ehkki see ei ole lihtsalt võimalik nii vana rajatise puhul. Kivimil on ühiseid jooni Egiptuse püramiididega, kuid on ka erinevusi ja arhitektuuriliselt hoopis midagi muud.“ Selja taga kostis kriginat ja ta pööras võpatades pead.

Lükandukse taga avanes ekraan, millel oli kujutatud mingit templitaolise ehitise visandit. „Midagi sellist?“ küsis mees puldiga viibates.

Ajaloolane teadis, et tema ei olnud mehele üksikasju saatnud. Järelikult tegi seda keegi neist kühvlikestega tudengitest, milline alatu ja tulevasele teadlasele sobimatu käitumine. Kuid lähemal vaatlemisel märkas ta, et tegemist oli mingi väga vana dokumendi reproduktsiooniga. „Mis see on?“ küsis ta. Tegelikult olid nad paljastanud alles laekonstruktsioonid, kuid sarnasus oli ilmne.

„Ma tunnistan, ma ei ole arheoloog ega üldse mingi ajaloolane, aga ma olen tuhninud arhiivides üle kogu maailma ja teie ilmest ma näen, et olete leidnud selle, mida otsisin.“ Ta avas kontorikapiks maskeeritud külmiku ukse, võttis sealt pudeli, avas selle osavalt ilma liigse pauguta ja täitis kaks klaasi. „Võite mulle öelda Henric.“

„Kathy,“ vastas ta masinlikult pakutud klaasi vastu võttes.

„Kathy,“ kordas Henric, „mul oleks hea meel ja suur au, kui võiksin olla sinuga ühes paadis selle asja uurimisel.“

Kõnetatu tundis, et oli meest alahinnanud, uuesti järje peale saamiseks küsis ta: „tahad sa sellest rääkida, Henric?“

„Ma loodan, et ei tee sind usaldades kohutavat viga.“ Ta rüüpas mõtlikult, enne kui jätkas. „See tempel on sissepääsuks ühte kummalisse labürinti. Pole teada, kes selle ehitas, aga legend räägib, et see on pääsuks, ma tsiteerin, „paremasse maailma kui sa väärt oled“.“

Mehed on ikka lapsed, mõtles Kathy lõbustatult ja tundis korraga vastupandamatut soovi sasida neid servast hallinevaid juukseid. „Legend – muistend, muinasjutt?“ küsis ta valjusti. „Te – sa ei võta seda ometi tõsiselt?“ Teine vaikis haavunult, nii et ta tõttas vabandama: „anna andeks, aga ma olen teadlane ja meiesuguste eesmärk on leida ratsionaalne seletus.“

„Vabanda sina mind, ma ei saa eeldada, et sa usud sama mis mina, enne kui sa pole tutvunud kõigi materjalidega.“

Tegelikult oli kogu ärimaja ehitis olnud bluff, lihtsalt ettekääne, et otsida „seda“ ja väljakaevamised jätkusid takistusteta. Kummalisest materjalist templi seest tuli nähtavale harilikest kividest poolkaares müüritis, mis arhiividokumentide põhjal oli tuhande aasta eest kohaliku valitseja käsul sulgenud ukse „sinna kuhu rahval pole vaja minna“. Linnakese õitsengu hääbumine langes umbes samasse perioodi, nii et põhjuse-tagajärje suhted ei olnud selged.

Nende vestlused muutusid tihti vaidlusteks. Mitte ükski teaduslik argument ei suutnud veenda edukat ärimeest loobuma oma plaanist „liikuda edasi“. Ta oli materialistlikus maailmas jõudnud sellisele tasemele, et see ei pakkunud talle enam väljakutseid. „Veel rohkem raha – milleks? Isegi maailma kõige rikkam inimene ei ole siiski õnnelik.“ Sellega oli Kathy päri. „Mis siis jääb üle – heategevus? Kuid inimeste ahnus rikub ka helgeimad plaanid, tõeliselt nälgijateni jõuab vaid murdosa annetustest. Kunst, kirjandus, muusika – need eeldaksid annet.“ Haritud naine mõistis, et see labürint pakkus võimalust rahuldada mehe – iga mehe – vajadust seikluse ja religiooni järele, sealjuures mõlemat korraga.

Kathy pidi sõitma välismaale konverentsile ja vahetult enne seda tülitsesid nad esimest korda korralikult. Henric tahtis müüri lammutada, et ukseni pääseda, naine aga väitis, et teadlasena ei saa ta seda lubada enne põhjalikku uurimistööd, ehkki kivid ja mört iseenesest ei sisaldanud mingeid suuri saladusi. Naastes oli ta elevil ja valmis esimesena lepitust paluma, kuid mehe sekretäri juures ootas teda vaid kirjake: „Anna andeks, aga see soov minus on palju vanem kui meie tutvus. Ma tean, et veenaksid mind ümber, kui selleks võimaluse annaksin. Igavesti Sinu, Henric.“ Noor teadlane Kathy Remmelg teadis nüüd ainult ühte kohta, kuhu minna.

*

Väljakaevamiste valvur-turvamehed teadsid härra Humminglind’i kui kogu projekti juhi head sõpra ja sagedast külalist, nii ei tehtud talle ka takistusi seal puhkepäeval ringi luusimiseks. Ettevaatlikult eemaldas ta niipalju kive, et mahtus läbi pugema. Uks nägi välja täpselt selline nagu legendis kirjas ja avamisloits töötas samuti.

Tõrviku asemel oli tal parim saadaolev pealamp. Igaks juhuks ka tormitikud, kui elav tuli peaks siiski hädavajalikuks osutuma ja pisut muudki matkavarustust seljakotis. Teekonna kestuse kohta oli ürikutes vastakaid arvamusi, nii et päris õõvastav oli siseneda pimedasse koridori. Labürindiks võis seda nimetada vaid tinglikult, sest ehkki peamine koridor väänles igas suunas, oli see külgharudest siiski selgelt eristuv. Henric piilus ka mõnedesse teistesse tunnelitesse, kuid kõik need olid täismehe jaoks liiga kitsad, madalad või lõppesid sootuks mõnekümne sammu pärast. Rõskust oli oodatust vähem ja õhk kõlbas hästi hingata.

Monotoonsel rajal kõndides kadus ajataju. Korraga hakkas eespool käänaku tagant valgust kumama. Kas tõesti nii lühike teekond, käis peast läbi, pigem siiski esimene takistus, nii lihtne ei saa see ju ka olla. Müüriorvas põles kaks tõrvikut ja nende kõrval istus härjapõlvlane, lühike lai mõõk süles ja amb jala najale toetatud. Nähes lähenejat ta tõusis vaikides. Kes peaks niisugustel puhkudel esimesena vestlust alustama? Aga mis keeles? Henric kummardus hakatuseks viisakalt, mehike kummardus samuti, kuid veiderdades ja demonstratiivselt irvitades. Inimene kortsutas kulmu, härjapõlvlane kehitas selle peale õlgu.

„Kui me peaksime võitlema, siis võiks meil olla võrdsed relvad,“ ütles mees ositi iseendale.

„Milleks võidelda?“ küsis kääbus. „Ei ole kakleja tüüp, tead.“

„Mingi mõistatuste duell siis hoopis või?“ meenutas mees kõikvõimalikke lugusid, kus keegi müstiline olend peatab teekäija.

„Tead, mine sina oma teed ja mina ajan siin omi asju!“

„Ega sa mulle noolt selga ei lase?“

„Plaanis ei ole.“

See dialoog läks lausa tobedaks. „Miks ma peaksin sind uskuma?“

„Sest ma olen sinu enda ettekujutuste vili,“ vastas härjapõlvlane ja haihtus õhku nii et relvad kukkusid kolinaga maha. Kolme sekundi pärast tekkis ta sama koha peale tagasi, korjas oma riistad üles ja kontrollis, et need viga pole saanud.

Henric lahkus väga ettevaatlikult, kuulates pingsalt mis selja taga toimub. Üle õla vaatamine tundus ebaväärika mõttena. Kui käänak juba piisavalt varjas, tegi igaks juhuks mõned jooksusammud.

Mõne aja pärast lõppes koridor uksega, selle kõrval oli pink. Aeg puhkuseks ja järelemõtlemiseks. Filmides on taolised käigud tihtipeale palistatud eelmiste üritajate kontidega, et neid ei olnud, oli juba iseenesest positiivne märk. Tagasitee võimalikkusest ei pajatanud siiski ükski ajalooline dokument, võib-olla see väikesekasvuline tüüp tapab ja sööb taganejaid, oletas rändur.

Uks oli sarnane esimesega, nii et ta proovis sama avamisloitsu, kuid mitte midagi ei juhtunud. Siis tõmbas rõngast ja uks avanes vaikse käginaga. Kuni selle ajani ei olnud tegelikult toimunud mitte midagi ootamatut ega kummalist.

See oli kõige tavalisem XXI sajandi avatud kontor, ukse tagumine külg oli sile ja sildita. Ta peitis pealambi taskusse, kloppis riietelt tolmu pisut vähemaks ja sulandus massi. Vastutulijad tervitasid peanoogutuse, käeviipe või naeratusega nagu oleksid tuttavad, kuid ükski nägu ei äratanud mingeid mälestusi. Kõik kirjad infotahvlitel ja ustel olid tundmatus keeles, osa tähti isegi kummalisevõitu alfabeedis. Kõige suurem erinevus tänapäeva kontorist oli, et puudusid evakuatsiooniplaanid seintel ja väljapääsule viitavad rohelised sildid, leidis ta peagi. Hakkas tundma, et on samas kohas juba mitmendat korda ja kokkuvõttes kergelt lõksus.

Nõutu külaline peatus ühe sekretäri-taolise neiu leti juures ja küsis otse: „Kuidas ma siit edasi pääsen? Kus väljapääs on?“ Vastuseks osutas küsitu käega saali teises otsas istuva neljakümnendates naise poole. „Ah tema üksi teab, tänan.“ Mees läks sinna ja kordas küsimust, proua osutas ühe pruuni särgiga mehe poole. Too omakorda teksades nooruki. Ja nii edasi ja nii edasi, lugemine läks sassi. Paar korda sa ta viipest valesti aru, kõnetatu ei juhatanud edasi vaid raputas pead ja ta pidi eelmiselt uuesti üle küsima. Ja lõpuks oli ta sama tibi juures tagasi, kust alustas! Henric ei öelnud enam midagi, ainult põrnitses, kuid tütarlaps ulatas talle kaelapaelaga võtme ning näitas žestidega, et peab selle vastu raamatusse allkirja andma. Hariliku tindi, mitte verega. Formaalsus täidetud, vajutas tibi mingile nupule ja ühe ukse kohal süttis roheline  väljapääsu tingmärk.

Võti sobis, uks viis metsalagendikule. Kaskede kiduruse järgi võis arvata, et maapind oli merest ligi pooltuhat meetrit kõrgemal, kui see ikka oli seesama maailm. Kruusane rada kanarbiku ja kaljunukkide vahel oli selgesti eristuv ja Henric jätkas teekonda. Maastik oli lainjas, kuid laskumised ei olnud tehnilised ega tõusud hingevõtvad. Metsiku looduse karge lumm, sõnastas ta mõtteis kirjelduse. Siiski viitasid tillukesed detailid, et rada oli rajatud, mitte lihtsalt sisse tallatud. Siin oli kivi kõrvale veeretatud, seal puu mitte murdunud vaid langetatud, mõnes kohas võis aimata kunagi kellegi raiutud astmeid.

Korraga läks rada kaheks võrdseks haruks. Juba eemalt paistis sammaldunud tulp sildiga. Kas see on nüüd see koht, käis peast läbi, kus tuleb valida: lähed paremale, kaotad seda, lähed vasakule, hoopis toda. Lähemale jõudes selgus proosaline tõde: silt oli õigupoolest suur nool, mis näitas paremale ja selle all väikesem vasakule koos kirjaga: „ilus vaade“. Oli see ehk lõks, nagu haldjamaal toidu pakkumine, mõtles mees. Kaine arutelu ütles, et vingerpussi puhul oleks teine nool teise käega hiljem maalitud, kuid siin näis kõik korraga tehtud olevat. Üsna ammu küll, kodus muutunuks lauajupp õues selliseks ehk paarikümne aastaga, aga mis seadused siin kehtisid? Kui värav, mida tema kasutas, oli olnud suletud tuhat aastat, millal siis astus siin viimati inimese jalg? Tee oli küll vana, kuid mitte rohtunud. Oli siia saabumiseks ehk teisigi võimalikke alguspunkte, teisi maailmu? Niimoodi arutledes seadis ta sammud vasakule. Vähem kui sajakonna meetri pärast hakkas paistma rohmakatele pakkudele seatud palginott – pink väsinud rändaja jaoks. Eks oli ka juba aeg jalgu puhata. Viit ei olnud valetanud, vaade oli tõesti kena. Kümned ja kümned lainjad mäeahelikud üksteise taga moodustasid mustri, mida ilmestasid esiplaanil helkivad järvesilmad. Kauguses läks maismaa sujuvalt üle taevaks ja pilved jätkasid sama rütmi. Päike mahtus nende vahelt läbi vaid laiguti, mis lisas veel ühe mõõtme. Kahju et Kathy seda ei näe, käis tal peast läbi.

Pärast väikest puhkust jätkates torkas raja tehislikkus üha enam silma: laudtee üle raba, toigastega toestatud astmed mäenõlval, veel mõned nooleviidad soovitamas vältida metsloomade radu. Pärast ei tea mitmendat tõusu ja langust hakkas taamal paistma sinine järvesilm, lõpuks viis tee otse selle suunas ja lõppes. Veepiiril oli püsti post noolega, kuid see näitas poolviltu alla. Henric uuris tagakülge, naelu ja maapinda – ehk on see silt oma algsest asendist nihkunud ja tal õnnestub mingi mõistlik suund leida. Asjata, kõik oli terve ja korras, ehkki üsna päevinäinud välimusega. Ehk jätkub rada mööda järvepõhja? Ta katsus käega vett, see oli jahe kuid mitte väga külm. Miks mitte niinimetatud reisitolm maha pesta! Mees võttis riided seljast ja ladus koos seljakotiga korralikku hunnikusse. Pärast võiks roikaid korjata ja lõkke üles teha ja eks siis paistab, mõtles ta enne sukeldumist.

*

Kathy istus jõekäärus, jälgis voolus kiikuvaid oksi ja kuulas vulinat. Kõrval lebas korralikult kokkupandult suurim võimalik saunalina. Kopra langetatud puul kõndis vesipapp. Ilm oli soe, aga õhtul läheb jahedaks ja kui peab nii kaua ootama, võiks roikaid korjata ja lõkke üles teha, mõtles ta.

Siis ilmus valju pladinaga veepinnale märg mehekuju. Henric puristas, ronis kaldale ja istus saunalina ümber võttes puu najale. Pikka aega ei öelnud kumbki sõnagi. „Oled see päris sina?“ küsis ta lõpuks. „Kas ma olen tagasi?“

„Jah,“ vastas naine. Mõne aja pärast ta jätkas: „Selle nimi on Mõrvarijõgi. Siit kohe edasi järgmise käänu taga on sügav hauakoht, kust ujub aeg-ajalt välja iidvanu konte, sellepärast. Seda uuriti meil kunagi, aga suuremat meediamulli ei tehtud. Selgus, et need on kõik enesetapjate, mitte tapetute omad.“

„Ah et nii siis. Kuidas sa oskasid mind siin oodata? Kas sa teadsid kogu aeg?“

„Ei. Ma pinnisin selle seal kahe legendi-spetsialisti käest välja, nad ei saanud enam salata kui pilte nägid. Aga sa olid juba läinud ja nii ma tulingi siia ootama. Sa ju ei arva, et oleksin sinu eest seda varjanud.“

„Muidugi mitte.“

Mõlemad vaikisid ja lihtsalt olid. Henric keerutas kaelast võetud võtit näpuvahel. Siis küsis naine: „kas see pakkumine, mille sa kunagi tegid, on veel jõus?“

„Ikka,“ vastas mees.