Ära söö, mida ei suuda seedida

 „Ükssilm, ükssilm, keera ennast lukku. Vaikselt, vaikselt külmu kiviks. Nüüd saab paika minu sihik. Pauh.“  Kõlas lask, loom hüppas ja langes elutult maha. Franz ajas end varitsuskohalt püsti ja kõndis ettevaatlikult suunas, kuhu loom oli kukkunud. Jaa, läks õnneks. Haruldane Austria kukkur-minotaurus lebaski seal. Lask oli tabanud täpselt kaela ja läbinud nägemisnärvi. Franz võttis vöökotist hermeetiliselt suletava mahuti ja noa. Lõikas kukkur-minotauruse silma välja ja asetas ettevaatlikult mahutisse. Vatikani keldrite müstikud maksavad selle eest head hinda. Kuulu järgi pidavat silm aitama paavstil näha jumala sõna ja tahet. Kui see tõde pole, siis vähemalt maitse peab silmal hea olema, sest paavstid on seda suppi juba eelkristlikust ajast armastanud. Minose kultuurist saati.

Franz sulges mahuti, pistis kotti ja pöördus juba minekule, kui kuulis õrna viginat. Ta pöördus uuesti ning märkas, et kukkur-minotauruse kõhu peal on näha naha liikumist. „Ohohhoo, sattusin emase peale?“, mõtles mees ja lõikas noaga kukru ääred katki. Kõhu karvapesas roomas ringi üksik kutsikas. Veel täitsa karvutu, kuid juba nii vana küll, et silm oli avanenud. Jahimees ei kõhelnud kaua. „Üles kasvatada ma seda ei kavatse, paavstiks ei kavatse hakata, aga see väike silm sobib lõunasöögiks küll.“ Kutsikas oli sekund hiljem surnud ning silmamuna Franz’i hammaste vahel. Hammustamine nõudis veidi lõugade jõudu, kuid silmavedelik maitses tõepoolest hõrgult. Maitseelamus oli nii jumalik, et Franz sulges silmad ja keerutas suurest naudingust suus keelt ringi.

Avades silmad leidis ta end teisest reaalsusest. Või siis teisest teadvusest. Hallutsinatsioon oli tugev ja näis tõeline. Kütt oli langenud lõksu. Ta leidis end käikude labürindist, mis viisid igasse suunda. Ka üles, alla ja iseendasse. Ning ta tundis eneses sõna, mis ütles „Sest Paabeli kuningas seisab teelahkmel, mõlemate teede alguses, liisku heites.“ Nüüd tundis ta eneses teadmisi kasvamas. Tarkus voogas temasse, ühtekuuluvuse tunne tungis temasse, terviklikkuse tunne sai tugevamaks. Ta sai võimsaks ja see võimsus kasvas kiiresti. Minotauruse silm oli tõepoolest võimas! Franz teadis, et ka temast on saanud pool-jumal. Kreeka Apollon, Zeus ja Hepaistos. Põhjala Thor, Loki ja Freia. Nüüd oli ka tema nende hulgas, kes pigistavad kivist vett ja katavad päikese! Kuid saatus on õiglane ning vääramatu. Kutsika silm oli hõrgum kuid nõrgem. Ei tulnud Franz’ist muud kui paljasjalgne Eros, karvane paan, väike minotaurus! Tuli oma mõttes heita liisku ja valida, kas nautida vabadust minotaurusena või jumalate võimsust vangina hallutsinatsiooni labürindis. Ei, see polnud valik, vaid liisk. Nii leidis ta end vabana, kuid muutununa. Tema teadvus säilis, kui sündis maailma uuena läbi sündimise valu ja naudingu. Leidis pehme pesa, kuniks silm veel pime, ning tundus kurbust, et ei olnud õppinud vanaemaga koos piiblit tundma, sest temast võinuks saada ka paavst.