Tagasi

„Ma tahan sinna. Ma väärin paremat.“ Paul oli oma mantrat korranud punase ukse sulgemisest saati, kuid raskus kõhus püsis ikka endine. „Need neetud hargnemised!“ Ta seisis neist viiekümne seitsmendal ning põrnitses kaheksat identset valget koridori.

„Nagu ikka. Ei ühtegi suurt ja punast silti „Siit läheb tee normaalsusse“,“ pidi ta tõdema. Taskuräti ribaga tuldud koridori tähistanud, käis ta aeglaselt kõik koridoride suudmed läbi.
„Tõesti uus hargnemine. Ei ühtegi jälge pehmes tolmus,“ Sai ta tõdeda. „Ja seinad on täpselt samad nagu eelmistes,“ pidi ta kahjuks lisama. Veatult siledaks lihvitud seinad ja põrandad kadusid hõõggloobulitematis valguses kaugusesse.
„Kui õige tee, normaalsus ees. Kui vale tee, üks surnud mees,“ ümises ta oma valimislaulukest. „Nii, eelmine kord valisin ma viiest teise paremale. Üleeelmisel oli üldse vaid kolm koridori ja valisin vasakpoolse. Enne seda ..“ Ta peatus. „Oot-oot. Millise ma kuuendal valisingi? Koridore oli seal vist kuus.“ Ta astus paar sammu tuldud teed tagasi ja peatus. Märke oli ta pannud vaid viimasel kolmeteistkümnel hargnemisel. Ja palju neid kuni kommuuni punase ukseni oligi? Ta polnud enam arvus viiskümmend seitse nii kindel.
„Olgu, edasi. Vale tee on parem kui paigalseis,“ võttis ta järjekordse positiivmantra appi. Käekellalt aega vaadanud, luges Paul parempoolsest koridorist minutite arvu. „Et siis vasakule,“ mõmises ta ja jätkas jalgade üksteise ette tõstmist.
„kakstuhat kakssada sammu, nelituhat kuussada sammu,“ mõõtis ta koridori pikkust. „Miks need kommuunist ei öelnud, et ma pean pöördeid ja suundi üles märkima! Muidu olid nad küll nii tähtsad ja targad.“ Tema katse vihaselt sülitada kukkus välja üsna armetu.
„Kus siin kohvi saaks? Mul on janu!“ karjus ta kaugusesse hääbuvasse koridori. Kuid isegi korralikku kaja ei olnud siin, lonksust kohvist rääkimata.
„Kui küllalt kaua minna, peab varem või hiljem midagi juhtuma!“ kinnitas ta endale järgmisel ja ka ülejärgmisel hargnemisel.
„Siin on midagi,“ ütles ta kolmandal. Talle näis, et õhk oli värskem ja põrand oli nagu puhtam ja pehmem. Silmad kondivalges laes, lamas ta seal ühes koridorisuudmes ja ootas märguannet või midagi muud, mis juhataks talle teed.
Mingil teadmata moel jõudis ta neljanda ja viienda hargnemiseni ja millalgi tuli kuues ja vist seitsmes ka. Ühel neist konutades kuulis ta selgelt kauget undamist ning tundis osoonilõhna, kuid mida pidi ta sellest nüüd arvama? Mõttes käega rehmanud, oli ta sealt edasi lohisenud.
Kõva. Jah, see, mis tema selja taga oli, oli kõva. Aeglaselt liigutas ta kätt.
„Midagi libedat. Ja vist tolmust,“ mõtles ta aeglaselt. Ettevaatlikult avas Paul silmad. Valgus lainetas, kuid haiget see ei teinud. Aegamisi koondus kaootiline hämu tema kohal hõõggloobuliteks ja koridori laeks.
„Ma olen koridoris pikali. Kuid mis ajast?“ Pea oli täiesti tühi. Maailm oleks justkui just praegu loodud. „Milleks mõelda?“ mõmises ta endale. Paul tundis, kuidas üle naha jooksevad väikeste putukate hordid, näpud surisevad ning suus on kord soolane, siis magus maitse. Ja valgus laes …: „Kas see pole mahlane vorstijupp, mis sealt gloobuli tagant paistab?“ Paul pööras pead ja järgmise gloobuli tagant libises välja koogilahmakas. Ja sealt eemalt, sealt tulid kartulid ja mineraalveekannud. Viimaks oli kogu lumivalge lagi kaetud peoroogadega. Palju salateid, liha, kala, kausid kartuli ja riisiga ning nende kõrval tordid. Ja puuvilju. Palju mahlaseid puuvilju. Ja vett. Vee ja kastmekannude vahele loksus midagi tuttavat. Suur-suur taldrik prae ja salatiga. Kuldse ornamendiga serv lähenes ja Paul tundis ornamendi ja prae ära. Tema viimane õhtusöök kommuunis, ideaalselt pooltoores liha ja roheline salat ja vürtsikas kaste kastmenõus.
„Oli see nüüd eile või üleeile või millal?“ Punane kaste pani Pauli peas ühe mõtte liikuma. Talle meenus, kuidas Richard oma jüngritega talle tookord peale lendasid. Kõik karjaga ja just söömise ajal. Pauli silmade ette kerkis pilt, Richard otse tema vastas üle laua. Lydia Richardist paremal, närviliselt Pauli ja Richardit piidlemas. Ning siis kõik need teised jobud, kes oli käsutatud suure bossi vasakule ja paremale käele istuma.
„Sa ei tohi sinna minna!“ Richard polnud veel tagumikkugi toolile saanud, kui oma tõde kuulutama hakkas. „Meid on välja valitud ja siia elama pandud. Nad teevad meie elu heaks, et me siin püsiks. Meile hea elu meeldib. Kui sa lähed, võivad nad midagi muutma hakata. Sa võid kõik ära rikkuda!“
Paul vaatas neid üle oma salati ja rasvase lihatüki: „Ma pole esimene, kes läheb. Ja midagi pole juhtunud. Ja teile ju öeldi ka, kui teid kasti pandi ja siia tariti. Et kui tahate normaalseks hakata ja tee üles leiate, siis võib tagasi minna. Ma võin minna! See on siin seaduse järgi asumiskommuun, mitte vangla.“
„Sa ei tea midagi.“ Kõik ootasid vaikides, kuni Richard lauaplaadil küüsi krigistas. „Meid on läinud üksjagu. Mõned lubasid tagasi tulla, kuid ükski pole tulnud. Viimased kolm, meil oli kokkulepe. Ma sidusin neile superkiust köie vööle. Tagasi tuli neist,“ Richard vakatas ning jobude kari pööras korraga oma kalasilmad Paulile. „tuli vaid kuussada kakskümmend seitse meetrit köit. Mõistad, alati sama pikk jupp. Seal on miski, mis tapab. Labürindis on surm!“
Paul pani vaikselt kahvli lauale ja tõusis püsti. Kõik nad istusid seal, tema vastas reas. Ootusärevad, vihased, hirmunud. Ühes kaugemas silmapaaris aimas Paul ka terake lootust.
„Ma ei usu koletisi labürintides. On selge! Me oleme siin ju ometi tsiviliseeritud või mis? Nelja peaga lohemadu. Äh.“ Paul vehkis hoogsalt kahvlit hoidva käega. „Kuid aitäh hoiatamast. Räägin rõõmuga teie muinasjutte oma tulevastele lastele. Ja muide,“ Paul irvitas neile üle laua. „teil pole siin midagi karta. Ma suren ju seal kuuesajandal meetril.“ Richard avas vastamiseks suu, kuid Paul ei lasknud end tema vihasest pilgust häirida. „Ma olen teist ja sellest kommuunist „Seks, söök ja tappev igavus“ tüdinud. Täiesti ja absoluutselt tüdinud! Ma vihkan müüre, olgu nad või roosad. Ma tahan paremat. Ma tahan tagasi sinna.“ Paul märkas, kuidas Lydia silmad teda kuulates aina suuremaks läksid. Naise kõrval istuvad kaksikud vennad olid justkui lööki oodates pea õlgade vahele tõmmanud. „Ma olen nõus tööd tegema, nagu nad nõuavad ja kontrollitud laste saamist õigeks pidama.“ Paul kummardas ja pani kilksatusega kahvli taldrikule. Ta oli neile selle lõpuks välja öelnud. Ta oli endaga rahul.
„Mis?“ Richardi tool kukkus kolinal ümber. „Sa ei otsi seiklust? Sa tahad orjaks! Vaid töö ja kord ja ei mingit rõõmu. Tahad saada kübemeks miljardite seas? Siin …“ Richardi käsi tegi laia kaare üle kõigi kolmekümne ühe kommuuni liikme. „meie seas oled sa silmapaistev isiksus. Seal …“
„Jah, tahan,“ see oli kõik, mis tal neile veel öelda oli.
Pilt kommuuni ühistoast lagunes tükkideks ning ta oli tagasi valges labürindis. Põrand tema selja all oli ikka sama kõva, kuid kihelus nahal oli vahepeal läinud suuremaks. Ta pööras pead ning märkas, kuidas tema kõrval seinast ronib mürinal välja motoriseeritud serveerimislaud.
„Põrgut! See on nüüd küll hallutsinatsioon,“ mõtles ta vihaselt. Sõnakuulelikult kaduski toidulaadung koridori lakke, kuid mürin hoopiski valjenes. Viimaks paisus heli kõrvulukustavaks kriiskeks ning miski sööstis üle Pauli. See miski oli sama aegselt kõiki värve ja valge ja must ka. Tuhanded haamrid tagusid igat ruutsentimeetrit tema nahka. Teda väänati ja lohistati ja hüpitati.
Ja niisama äkki kui kõik algas, oli kõik möödas. Isegi üle keha sibavad putukate hordid olid kadunud. Oli vaid valutav selg ning tal oli räsitud ja väljaväänatud tunne.
Küüntega seina kraapides ajas ta end püsti. Ta oli koridoris, täiesti harilikus valges koridoris. Ühtegi koletist, ei suurt ega väikest, ei paistnud. Kuid koht polnud enam sama. See oli kindel. Teda oli edasi lohistatud. Ja kas seal paremalt paistval hargnemisel polnud midagi rohelist?
Paul seisis ja nuuksus. Siin samas oli rohelise põrandaga koridor ja selle seinal ilutses nool „väljapääs“. Ja laes, otse pea kohal, troonis tiibadega sõidukiga logo. Ta teadis nüüd, mis labürint see on. Ta saab siit välja. Tal oli tõeliselt vedanud. Hüperruumi rongide sihituskanalid pole koht, kus kaua elus ja selge mõistuse juures püsitakse.
Edasi oli kõik nagu lapsemäng. Nooled juhatasid koridor-koridor haaval ta varuväljapääsu punase ukseni, mis avanes sihituskanalite poolt tõrgeteta, nagu kord ette nägi.
Koridor selle taga oli tühi ja anonüümselt hallikaspruun. Paul hingas sügavalt sisse tolmu ja inimeste lõhna. See oli joovastav.
Aeglaselt laskus ta põlvili ja puudutas karvast vaipa. Kore harjas kraapis ta kätt. Ta oleks tahtnud vaipa suudelda ja sellel püherdada, kuid ei. Veel pisut kannatust.
„Mine ja ütle, et ma olen tagasi. Igaveseks!“ andis ta endale käsu.
Ta läks. Ta kõndis pikalt. Hallid koridorid tema ümber olid tühjad ja vaiksed. Vaid mõnikord kandus kõrvu kauge mootorite müdin ning kui Paul ületas kitsaid kõrvalkoridore, pani oma enda sammude kaja tal südame kiiremini põksuma. Ning need lõhnad tõrkuvast ventilatsioonist. Ta pidi sundima end, et hüljata higi ja sulaplastmassi ja rääsunud õli lõhn. Seda oli siiski liiga vähe, ta pidi päriselt inimesi nägema.
Ja viimaks olid nad seal. Kaks sinistes kleitides naist kõrvalkoridoris. Avatud uksest naiste tagant paistsid pruunide kastide virnad.
„Tere!“ Pauli süda lõi kolm, neli, viis korda. Mitte midagi ei juhtunud. Naised seisid ja vaatasid teda vaikides.
„Kuule, see räägib vist meiega, Lucy.“ Sosistas naistest vanem viimaks.
„Ei usu..“ Lucyks kutsutud punapea rehmas käega ja astus lattu.
„Aga kellega ta siis räägib?“ „
„Ah, sellised ei räägigi! Sulle vaid tundus. Ma kutsun elliminaatorid. Küll need juba ütlevad sellele, kus on nende koht suud maigutada!“
Punapea kadus, jättes Pauli neljakümnendates naisega hämarusse kahekesi.
„Ma tulin tagasi. Päriselt,“ kokutas Paul naise ja lahtise ukse poole astudes. „Minu nimi .. Ma olen inimene sealt.“ Ta viipas käega selja taha.
„Lucy, tee ometi midagi! Ta tuleb siia. Ta räägib.“ Koridori jäänud naine kriiskas meeleheitlikult. Paul peatus. Naine oli oma kõhna keha kramplikult vastu lao ust surunud. Ta oli seal, küünarnukid näo ette tõstetud. Lahtisest lao uksest kostus Lucy kiljumist: „Tulge juba! Viige ta tagasi, viige ta tagasi!“
„Miks? Öelge miks?“ küsis Paul väga vaikselt. „Ma tahan olla normaalne.“