Ekspeditsioon

„Kui tore oleks olla suur!” Mona kiigutas end ühe käega kinni hoides jahi käilas fokatrossil, nii et puudutas teise, väljasirutatud käega laineharju, kui jaht neid lõigates nina ees lainenõkku vajus. Ta huilgas, kui üks järjekordne suurem laine ta märjaks kastis. „Vaata, viidikas!” hõikas ta korraga ja tõmbus tagasi.
Nende alt libises läbi vari, pea sama pikk kui jaht.
„Ja pääsukesed on ka kohal.” Tüdruk ohkas ja hüppas õhutõrjekahuri taha. Suur lind pikeeris nagu lohe, kümnemeetrised tiivad peksid õhku ja toolipõhjasuurused silmad otsisid saaki selles veidras asjanduses, mis tiigivoogudel hulpis. Mona sihtis ja tulistas. Mürsk tabas linnu nokka, plahvatas ja lõi sellest tüki välja, kuid enamik laengust läks rikošetti. Tüdruk vandus.

„Sihi paremini. Silma. Kurku võib ka. Sulgedesse ja nokka ei ole mõtet,” õpetas umbes tüdruku vanune, hilises teismeeas poiss tüüril.
„Ma tean,” kähvas Mona. „Aga sellest talle aitas, nii et ära ole kuri, Aivar.” Ta osutas järsult suunda muutnud linnule. „Nad loodetavasti juba teavad, et valus. Võimalik, et nii on paremgi, kui neid tappa. Otsa nad niikuinii ei saa, maailm on kohutavalt suur.”
„Mitte meile.” Poiss põrnitses mornilt enda ette, kuid suur osa ta tusatujust tundus olevat teeseldud. Kohe järgmiseks oli ta pilk tüdrukul tagasi.
„Ära porise, muidu panen end riidesse.”
„Tühja sa paned. Siis pole rannavalvel midagi vaadata.”
„Ära õelutse. Mõtle sellele, et nemad peavad läbi binokli ja sina saad isegi katsuda.”
Poiss turtsatas. „Meie võitlusvõimele mõjub halvasti, kui ma sind siin, hm, katsuma hakkan. Ja Suured surid välja. Ajastuid tagasi.”
„Nad võivad veel kusagil alles olla. Nad võivad ühel päeval jälle tagasi tulla.” Tüdruk oli nüüd tõsine, ehkki oli jälle võtnud sisse oma koha käilas ja kõõlus vee kohal. „Ähh, tegelikult pole neid kunagi olemas olnud.”
„Ja luustikud? Neil on isegi veel riided seljas. Kõik nende asjad on terved. Isegi... isegi üks kell olevat veel kaks ajastut tagasi töötanud.”
„Nad olid nii meie moodi... See ei kõla ju loogiliselt! Nii meie moodi, ainult sada korda suuremad. Ja siis nad surid. Isegi kirikutegelastel...”
„Kirik ajab jama. Kuula Õpetajat – Suured surid välja viisteist ajastut tagasi; umbes viis tuhat aastat. Oled sa Laboris käinud? Muidugi oled. See oli nende maailm. Nemad lõid meid – enda moodi, kuid sada korda väiksemana. Miljon korda kergemana. Nemad sobitusid sellesse maailma, meie ei sobitu. Ükski meiesuurune loom pole meie moodi. On putukad, ussid... Püsisoojad elussünnitajad on tohutu suured. Rotid, jänesed, kassid. Miski tappis kõik suuremad olevused. Meie rahvas ju mäletab elu Laboris. Me elasime esimesed ajastud üle ainult tänu sellele, et sõime, mis seal saada oli. Ka Suuri endid; vähemalt esimesel Jääajal. Siis tulime siia, Tiigile. Õppisime...”
„Aivar, jäta. Ma olen ka koolis käinud. Ma tean ju. Et me suutsime teaduslik-tehnilise revolutsiooni käima panna ainult tänu nende autode paakides järel olevale kütusele, et me kasutasime nende maju ja autosid kaevandustena... Miks nad meid lõid?”
„Selles osas on sadu teooriaid ja ma pean tunnistama, et kirikutegelaste oma ei ole halvem. Igatahes on selge, et me sündisime umbes viis tuhat aastat tagasi. Midagi juhtus Suurtega ja me pääsesime vabadusse. Maailma, mis oli nende oma ja millest nad olid kadunud. Surnud. Ära lase end ära süüa.” Seda viimast ütles ta sellepärast, et tüdruk oli ringivaatamise asemel mõtlikult teda silmitsema jäänud.
Mona nagu ärkas ja uuris kiire pilguga ümbrust. Siis ta ohkas ja tuli jahi põhja tagasi. „Peab ikka midagi selga panema, muidu lähevad vanamehel kah mõtted segi... ja sina ära meid Keerisest alla lase.”
*
Kose müha oli juba kaugelt kuulda. Tegelikult oli seda vaiksel ajal kuulda tervel Tiigil. Vesi läbis 7-8-meetrised avad inimesest jämedamate varbadega raudvõres ja langes siis tohutus, ligi sajameetrises täiuslikult ringikujulises šahtis peaaegu terve kilomeetri allapoole.
Lift oli ehitatud seina, mis enamasti kuivaks jäi. Nad teadsid – või pigem lootsid – et soojal ajastul ei tule suuremaid vihmasadusid, mis Tiigi pinda niipalju tõstavad, et vesi šahti kohal tõepoolest keerise moodustab ja kõik üle ujutab. Aga igal juhul ei juhtu see kiiresti...
Allveelaev seisis tohutu sileda kivimäe juures. Õpetaja ootas selle juures. Mitte ainult neid – laevaminejaid oli teisigi.
„Tulite,” noogutas ta lühidalt. „Kas Mona tuleb ka?”
„Mona tuleb ka,” ütles asjaosaline kurjalt.
Õpetaja ei pilgutanud silmigi. „Siis vali endale koiku ja otsi tööd. Ja räägi relvuriga, et sa pardal oled. Ja ma eeldan, et sa tead, et me oleme ilmselt ära suurema osa aastast? Võimalik, et mitu aastat?”
„Ma tean.”
„Ja Siri ja Kelvin?”
„Ma olen täisealine, mu vanemad ei puutu asjasse.”
Õpetaja ohkas. „Minu jaoks puutuvad. Aga ise tead.”
Kui laev otsad andis, kutsus ta kõik peale kapteni tekile. Inimesi oli ligi viiskümmend. Mõlemast soost ja igas vanuses; enamik olid küll noored.
„Te kõik teate, kuhu me läheme. Tiigi liigne vesi voolab ära Suurte ehitatud Sadevetekanalisatsiooni. Me oleme teinud kümmekond ekspeditsiooni allavoolu ja jõudnud välja Ojani. Muidugi, paljud teist olid kaasas, kui me jõudsime välja Toruotsa Forti ja tõestasime, et maaalune ühendus on ka olemas.” Ta pidas hetke pausi. „Me tegelikult teadsime, et allavoolu jõuame Ojani. Tegelikult teadsime juba hetkel, kui leidsime markeri, mille olid pannud sõjaväelased, kes mööda toru üles olid tulnud. Viimased viiskümmend kilomeetrit aitas meid valguskuma. Nüüd läheme teises suunas – seisva veega pimedusse. Me ei tea, mis meid ees ootab. Pinnal on ekspeditsioonid jõudnud tuhandete kilomeetrite kaugusele. Me teame vaid, et igas suunas lõppevad Suurte ehitised ja edasi on vaid lõputu mitmekilomeetriste puudega mets. Me ei saa siin maa all ja pimeduse kindlasti nii kaugele, kuid oluline on teada, kuhu me üldse võime jõuda.” Ta mõõtis inimesi. „Igal juhul läheme nii kaugele kui saame. Uurime kõike, mis on väärt uurimist. Ja see kõik võtab aega. Võimalik, et aastaid. Ja nüüd valmistuge sukeldumiseks, sest seisva vee toru on täielikult veega täidetud.”
*
„Mis need on?” Mona ei saanud midagi teha, et ta sosistas need sõnad.
Õhk oli raske ja läppunud, täis veidraid aroome. Midagi keemilist, mis pani naha sügelema... kuigi Õpetaja kinnitas, et see on närvidest.
„Suurte luud,” mühatas Aivar.
„Ähh, need... metalsed?”
„Ma arvan, et need tapsid suured,” ütles Õpetaja, korraks nende poole vaadates ja neid oma kiivrilampidega pimestades. „Ma arvan, et me oleme Labori all.” Ta muigas vabandavalt. „Ma lootsin, et me siia välja jõuame. Labori see osa on purustatud. Ekspeditsioonid pinnal on jõudnud veeni, mille sügavust nad ei suutnud mõõta. Ma lootsin, et me pääseme altpoolt läbi.”
„Kuid plahvatus oleks võinud ju pigem teed sulgeda? Kui me poleks leidnud seda veidrat karikat ja kui meie laev poleks sektsioonideks jagatud nii, et me tollest kõverast torust läbi mahtusime...”
„Aivar, naljatilk, kas sa tõesti arvad, et see on juhus? Muuda nüüd enda jaoks natuke perspektiivi ja mõtle veel kord, miks me laeva sellise tegime?”
„Jah, aga...”
„Aivar, me tulime välja Suurte peldikupotist,” ütles Mona vaikselt. „Viieteistkümne ajastuga on nende sitt õnneks lagunenud, sest millise kuhja üks Suur võiks teha...”
„Noh, aga need?” tegi Aivar teist juttu, osutades natuke läikivatele ämblikku meenutavatele asjandustele Suure luustiku vahel, mis lebas siin, napilt veepiirist kõrgemal.
Vaikus. Ka teised, kes kuival ringi luusisid, kuulatasid.
„Seal on teisi veel,” ütles üks mees lõpuks, kui vaikus pikemaks venis. „Täpselt nagu vee allgi. Ja neid ämblikke on igal pool.”
„Tänan, Kapten.” Õpetaja ohkas. „Vaadake murdejooni. Olgu, ma saagisin ühe puruks ka. Nad on rohkem meie kui ülejäänud elusolendite moodi. Nad on nagu need värdjad, kellega meie esivanemad võitlesid esimestel aasta... ajastutel.” Ta ohkas uuesti. „Kas te saate aru?”
Ohkas veelkord, kui keegi midagi ei öelnud. „Kõigepealt peaksime me sõnavara ära muutma. Kui me hakkasime Suurte raamatuid lugema, ei osanud me arvestada, et lisaks suurusele oleme neist sada korda kiiremad. Me arvestasime aja kulgu ja ei saanud kunagi aru, mis asi on „päev”. Noh, me oleme nimetanud niimoodi oma ärkvelolekuaega, aga ma imestan, et kuidas me ei suutnud kokku panna seda, et nad magavad alati pimedas... Saate aru, see, mis meile on „ajastu”, oli neile „aasta”, see, mis meile on „aasta”, oli neile „päev”. „Talv” oli terve jääaeg ja „öö” oli meie talv – kui päike loojub. Kuidas me ei taibanud, et neil ju tuli „talvel” lumi maha ja meil ju ei tule...” Ta ohkas kes teab mitmendat korda. „Suured pidasid sõda. Me oleme relv. Nad viskasid lennukitelt pomme, mis lõhkusid seinad ja lasid sisse need.” Ta osutas metalsetele ämblikele. „Need tapsid nad. Sellepärast polegi enam Suuri. Veel mõned aastad – ajastud, eks ole – ja nende kilomeetrite kõrgused, sadade kilomeetrite suurused hooned lagunevad. Meie... meie oleme mingi veidrus. Me oleme oma suuruse kohta kohutavalt tugevad ja palju vastupidavamad kui enamik loomi, kes siin elavad. Kas te saate aru, millises hädas me oleksime, kui need ämblikud paljuneksid? Kas te saate aru, et...” Ta ohkas jälle. „Ma ei taha teid hirmutada, kuid lõpuks tuleb välja öelda, miks ma nii visalt nõudsin seda ekspeditsiooni ja millega ma Nõukogu lõpuks ära rääkisin – need Suured siin pidasid sõda kellegagi. See tähendab, et kusagil sellel planeedil, võimalik, et miljonite kilomeetrite kaugusel on teisi laboreid, kus tehakse meiesuguseid. Keegi, kes tegi need ämblikud, ju võitis siinsed Suured.”
Ta tõusis. „Pildistage kõik, võtke näidised ja sukeldume. Me peame lõpuks mõistma, kes me oleme – kuidas ja miks meid valmistati. Ja kusagil siin on selle võti.”
„Sa mõtled legendi, et vesi muudkui tõusis ja Noa ehitas laeva ja Salomon leidis neljakandilise peegelseintega toru, millesse nad astmed raiusid ja muudkui ülespoole tõusid...” sõnas üks naine mõtlikult. „Ehh, Noa võib oma laevaga siiamaale siin kusagil hulpida...”
„Loll legend, mida ainult kirikutegelased võivad uskuda,” mühatas Aivar.
„Ähh, jäta Nunn rahule,” manitses Õpetaja.
„Ja kuidas nad leidsid ühest ruumist võrekoonuse majasuuruste metallsilindritega, kus oli toitu, ja Salomon taipas, et need teised silindrid teises ruumis on samuti toitu täis, kui vaid kuidagi purustada metallsein. Tollal polnud paarkümmend sentimeetrit terast sugugi lihtne...” jätkas too Nunnaks nimetatud mitte enam väga noor naisolevus veidra innuga.
„Nimetame asju õigete nimedega,” ei pidanud Mona vastu. „Kuidas nad leidsid Suurte prügikastist hooletult tühjendatud konserve ja... ainult vast vaimulikul nõuab pingutust taibata, et need terved laos olid toitu täis.”
*
Koobas oli kilomeetreid suur ja sellest läksid veel kuhugi allapoole trepid. Suurte trepid, mille astme kõrgus oli tosin meetrit.
„Õhk hakkab lõppema,” porises Kapten mornilt. „Me oleme rohkem kui kilomeetri vee all. Ma ei julge palju sügavamale minna ja niikuinii peame õhuvaru täiendama.”
Aivar, kelle kord oli roolikambris valvel olla, ei teinud esiteks välja, sest Kapten paistis iseendaga rääkivat, kuid kui keegi ei vastanud, tegi ta suu lahti. „Õpetaja on mures nende häälte pärast. Miski veel toimib seal all.”
„Hääled jah...” Kapten vangutas pead. „Kuulsite?” Sest just siis kõlas kusagil väljaspool terav kõlks, mis isegi läbi laeva seinte kuulda oli.
„Täiskäik tuldud teed tagasi!” karjus Õpetaja roolikambri poole sööstes. „Kõik mehed relvile! Ja te vanad pederastid, ma ütlesin täiskäik! Miks me ikka veel ei liigu, jobud! Liigutage oma uimaseid perseid, kui elada tahate! KÄHKU!” Ta jätkas veel tükk aega.
Enamik inimesi ei olnud kunagi, sõna otseses mõttes mitte kunagi tema suust selliseid väljendeid kuulnud ja rohkem kui miski muu ütles just see neile, et asi on tõsine.
Haid ilmusid kusagilt sügavikku viivast pimedusest. Neid oli vähemalt kümme ja nad olid kiired.
„Tulistage ainult kindla peale!” kõmistas Kapten.
„Pange valmis tint ja karjuvad miinid!” täiendas Õpetaja.
„On asi nii tõsine?” küsis Kapten talt vaikselt.
Õpetaja ainult noogutas.
Ahtrikahur paiskas välja esimese rakett-torpeedo siis, kui esimene hai oli vaevalt paarisaja meetri kaugusel. See ei proovinud kuidagi end kaitsta või kõrvale põigata, nii et torpeedo lõhkes otse ta lõugade vahel. Teise haiga läks sama lihtsalt, kuid siis muutsid kõik ülejäänud kurssi. Kolmas torpeedo läks seetõttu mööda. Neljas küll tabas, kuid vahemaa oli kahanenud sajakonnale meetrile ja nende laev põrus, oigas ja ägas plahvatuse lööklainest.
„Teeme kaare,” pomises Õpetaja. Kapten ainult noogutas tüüre keerastes; sel hetke oli ta tõepoolest ise roolis.
Kahurid olid uuesti laetud ja haid tegid uuesti tasa selle vahemaa, mille nad kõrvale pöörates võitnud olid. Seekordsest neljast torpeedost tabas vaid üks. Kaks sööstsid edasi ja hakkasid kaugemal kaarega tagasi tulema – nagu ka esimesest kogupaugust mööda läinud laeng – ja viimane lõhkes haide parve keskel, muutes kaks tükki liikumisvõimetuks.
„Neli järel,” pomises Kapten.
„Üks tabatu tuleb edasi. Totutas natuke kohapeal ja hakkas uuesti liikuma,” teavitas Aivar radari juurest.
„Viis,” parandas Õpetaja. Laev tegi uue kaare ja selle lõpus lasti välja uus partii torpeedosid. Ainult kaks tabas esimese korraga, kuid siis jõudsid kohale ka esimestest kogupaukudest möödaläinud. Uus järsk pööre, et vältida liiga lähedale jõudvaid haisid... nende ümber kaardusid ka nende torpeedode vahusabad. Üks, teine... siis kolmas plahvatus ja... korraga haisid enam ei olnud.
„Puhh,” ütles Kapten. „Korjame viimased kaks torpeedot peale? Meil on ainult 8 järel.”
„Ei,” raputas Õpetaja pead. „Pane nende mootorid seisma ja sea nad aktiveeruma uute märkide tekkel. Meie jätkame täiskäiguga.”
Kapten vaatas talle korraks otsa ja noogutas.
Nad olid läbinud kõigest mõned kilomeetrid, kui tagapool kõlasid kaks plahvatust.
Kapten kummardus Õpetajale veelgi lähemale. „Sa teadsid?”
„Oletasin...”
Seekord oli vastaseid kolmkümmend.
„Laske nad lähedale. Las kogunevad parve!” Vähemalt ei olnud Kapteni häälest kuulda, et ta kardaks. Mees kummardus jälle Õpetaja poole, et teised ei kuuleks. „Kas me peaksime vabast veest kuhugi ära minema? Proovima mõnd nendest ruumidest? Sest siin sirges koridoris saavad nad meid kätte.”
„Nad tajuvad meid kuidagi,” vastas Õpetaja samuti vaikselt. „Ma ei tea, kuidas. Ei julge riskida. Tint ja karjuvad miinid.”
Kapten noogutas. „Tuli seis!” Ta ootas, kuni esimesed haid olid kõigest mõnekümne meetri kaugusel ja vajutas siis kahte kangi. Laeva külgedest eraldusid metallkuulid ja tahapoole lehvis tume tupruv must vööt, mis kiiresti laienes. Nad sooritasid ka kiire pöörde ja edasi liikus laev justkui hiigelsuurt kruvispiraali joonistades.
Esimesed haid jäid küll pöördel maha, kuid ei laskunud end väga segada. Nende taga pilves aga hakkas mingi oma lahing, kui pimedaks tehtud haid ründasid laevamootoritega sarnast häält tegevaid miine, mis neil suus plahvatasid.
Üksteise järel startisid torpeedod, nii et ka need esimesed said oma. Miinid ja tint lõppesid, Kapten jätkas jälle sirgjoones põgenemist. Kusagilt nende ahtri taha jäänud pilve serva tagant ilmus hai, kes neid jälitama asus.
Nad olid suurest saalist väljas ja lipsasid läbi kitsast pilust mõnesajameetrise ruumi üleval servas. Nüüd tõusid nad mööda šahti, milles rippusid rohkem kui kümne meetri jämedused metalltrossid. Aivarile meenus, et Õpetaja oli rääkinud, et see on Suurte lift, et see ruum seal all liikus nende trosside abil üles-alla, kuid kõik see oli liiga suur, et seda ette kujutada... Üks torpeedo tabas haid sel hetkel, kui see ilmus pilusse. Tükk aega ei juhtunud midagi, kuid siis ilmus kusagilt veel üks hai. Nad lahkusid 15 meetri laiuse ja 200 meetri kõrguse pilu kaudu šahtist. Veel kilomeeter lahutas neid  orust, mille põhjas oli olnud keerdkäik... Aivar pidi endale meelde tuletama, et õigem oleks öelda „peldikupott” ja „haisulukk”...
Kapten muudkui kordas, et „oota”, nii et Mona lasi hai väga lähedale. Isegi mõned lambid kustusid ja kusagil hakkas mingi toru sisisema – nii tugev oli põrutus, kui torpeedo lõpuks haid tabas. Tüdruk surus hambad kokku. Selge ju – nii lähedalt oli ka võimatu mööda lasta. Seda enam, et see oli nende eelviimane torpeedo.
Nad sukeldusid peldikupotti just siis, kui Aivar arvas nägevat uusi haisid. Ja palju...
*
„Lähemegi koju! Ma ei suuda seda uskuda.” Mona oli end sättinud Aivari kaissu nende pesas viiendas kuulis. Allveelaev oligi tegelikult rodu omavahel ühendatud umbes seitsmemeetrise läbimõõduga metallkuule. Palju seal ruumi ei olnud, kuid arvestades, kui kaua seal elada tuli, anti inimestele niipalju privaatsust kui võimalik.
„Meid ju rünnati,” noogutas poiss. „Meil ei ole end enam millegagi kaitsta ja korpuses võivad olla mikropraod.”
„Aga ikka läks peaaegu terve aasta... Olgu, päev.” Mona turtsatas. „Kuule, kuidas Õpetaja aru sai, et meid rünnatakse.”
„Sa ei teagi?” Aivari hääl oli veider.
„Ei. Keegi ju ei räägi... Sina tead?”
Aivar sirutas käe arvuti paneelile ja klõbistas natuke klahve. „Kuula.”
„See kumin, mis kusagilt maa alt kostis?” kibrutas tüdruk kulme. „Mis sellega on.”
„Kuula seda sada korda kiirendatult,” mühatas poiss ja vajutas paari klahvi.
Kõigepealt kostis lihtsalt krabinat ja piiksumist, siis oleks nagu kuulda olnud kellegi samme. „Too mulle ka kohvi,” ütles siis veidra lameda tämbriga hääl. „Miks sa ise?” küsis teine samasugune võõras, kuid täiesti arusaadav hääl. „See asjandus on ikka veel siin?” Paar plõksatust. „Major, mis me teeme? Ilmselt on tegemist aktiivse sondiga. See muudab korduvalt kurssi. Nuhib ringi ühesõnaga.” Krigin. „Laske püüdurid lahti,” vastas veelgi lamedam metalne hääl. Klõkk-klõkk-klõkk, nagu töötaks keegi arvutil. Vaikne plõks. „Olgu... Nii, püüdurid lahti lastud. Kujutis on... See põgeneb...”
Edasine kadus sisinasse.
„Need olid Suured,” pomises vapustatud tüdruk.
„Suured,” vastas poiss mornilt.
„Nad... nad ei teadnud, kes me oleme. Nad arvasid, et me oleme need ämblikud.”
„Kas sa tõesti arvad, et sel on vahet?” küsis Aivar veelgi süngemalt.
„Mis sa sellega öelda tahad? Ega sa ei arva...”
„Arvad, et nad jätavad selle maailma meile? Või tahad sa maailma neile jätta ja surra?”
„Millest sa räägid?” Mona uuris teda kohkunult.
Aivar ohkas. „Vaata Õpetajale ja Kaptenile otsa. Vaata ja mõtle hetk, kas me mahume siia planeedile koos Suurtega. Miks Nõukogu nad siia saatis? Me pidime teadma...” Ta peitis näo kätesse. „Et meil tuleb valmistuda sõjaks.”