Kaugel aasal

„Kus su juured on?“ mõtles Vanem, püüdes tajuda ennast ümbritsevat ruumi. Ta sirutas oma suguelundid taevalaotuse poole ja tundis kuidas päikese violetsed kiired tema kehamahlad kiiremini liikuma panid. Täna oli hea päev. Tuuleõhk liigutas õrnalt tema elundeid.
„Kus su juured ON!?“ mõtles Vanem, nüüd juba valjemini, tugevamalt, nii, et pinnas tema ümber õrnalt värises. Ta tundis, kuidas tema keha päikese violetis vaevumärgatavalt õhetama hakkas. Täna oli tõesti hea päev.
„Kus SU…“ jõudis Vanem veelkord mõelda, kuid tajus siis vastust saabumas. Naaber oli ilmselt hõivatud, mõtles Vanem. Muidu ei oleks ta ennast Vanemal tervelt kolm korda kõnetada lasknud. Ta oli ju ikkagi Vanem, Naabrist suurem, tugevam. Ta oleks võinud oma naabri varju jätta, kuivaks nõrutada. Naaber, Naaber elas sisuliselt ainult tema armust.
„Minu juured on ikka siin,“ sai Vanem nüüd lõpuks vastuse. Nõrga vastuse.. ja valeliku vastuse, sest Vanem ei tajunud Naabri juuri. Ühel hetkel ta neid enam ei tajunud. Seepärast ta ju küsiski. Ja see ei olnud hirm Naabri pärast, mis teda küsima sundis. See oli himu. Sest himu ainult kasvab. Naaber osutus valelikuks.
„SA VALETAD!“, sihtis Vanem kogu oma keskendumisvõimega Naabri poole. „Kus su juured on!“
Naaber alistus. Nagu iga naaber alati Vanemale alistus. Vanem oli lihtsalt suurem.. ja vanem. „Juured on kaldal. Täna on hea päev. Kasvatasin nad ju korjamiseks.“
„Väga hea,“ mõtles Vanem rahunenult. „Aga ära unusta jagada, või ma võtan kõik,“ lisas Vanem. Vanem ei bluffinud. Ta ei bluffinud kunagi. Üks eelmine naaber ei olnud jaganud. Vanem varjas ta valguse ja nõrutas ta kuivaks. Nüüd seda naabrit enam ei ole ja uus naaber jagab. Uus Naaber on targem, uus Naaber tahab elada ja see siin on Vanema pind. Ja nii on alati olnud.
Vanem tajus lähenevat vibratsiooni. Naabril oli õnnestunud. „Tirid siia?“ signaliseeris Vanem. Naaber ei vastanud, ta oli pinges. Vanem tundis, kuidas miski rikkus metaani monotoonset õõtsumist üsna kalda juures. Ta tajus korrapäratut virvendamist, mida tema jätked talle edastasid. Peatselt asendus see tunne ihaga värskete mahlade järele. Ta tajus juba, kuidas metaan väikeste niredena oma sängi tagasi voolab. Täna on tõesti hea päev.
Vanem hakkas jätkeid kasvatama, sinna, kuhu Naaber oli saagi tirinud. Naabri juured olid tugevalt ümber laiba, Naaber juba imes ja Vanem ei tahtnud ilma jääda.
Vanema jätked tungisid läbi millegi vetruva ja pehme, mis alguses küll pisut vastu seisis, kuid siis vedela plõksatusega lõhkes. Ta tundis sooja, kleepuv-ligast värsket toitainemassi oma värskete jätkete ümber ja sundis need pikemaks kasvama. Nüüd imes ka Vanem.
„Ilus,“ mõtles Vanem. Laip, mis tema ja Naabri jätkeid ühendas vibreeris õrnalt ja Naaber tajus selles Vanema mõtet. Laip oli noor ja nõtke.
„Kahju ainult, et nad nii vähe aega ilusad seisavad,“ mõtles Naaber. „Kui nad korjata, närtsivad nad paari päevaga ja hakkavad kohe roiskuma…“
„Igal aastal upub siia järve üks laip,“ mõtles Vanem. „Isegi rohkem, kui üks. Kui nad on kuivad ja närtsinud, uputan nad järve. Närtsinud ei ole ilusad.“
Päev sai läbi, päike loojus ja loojangu helerohelised kiired mängisid metaanijärve kohal neoonsiniste virmalistega.
Vanem ja tema Naaber ei saanud neid näha, sest neil ei olnud silmi. Nad ei näinud kunagi seda ilu, mida silm oleks võinud edasi anda tajujale, kes mõistab värvide kirevust ja lillede lumma. Aga kas leidukski üldse sellist nägijat, kes oskaks hinnata floora ilu, kui see on just oma kodu värske faunaga ehitnud ja seda parasjagu naudib?

Pildi tegi Morgie