Tõuse ja kõnni

Igal suvel oli meie järve rannas tsirkus ja tivoli. Käisime ikka perega pühapäeviti, sest siis oli pilet odavam. Viimasel päeval polnud enam nii palju külastajaid, ning ega artistidki enam väga vormis polnud. Klounid haisesid alkoholi järele, akrobaadid ei tulnud vahel enam üldse lavale.

Mul oli kolm suurt unistust. Näha lõvi, osaleda hüpnoosiseansil, käia peeglitoas. Vanemad olid mul seni seda kõike keelanud. Õigemini hüpnoosi. Peeglituba ja lõvi lihtsalt polnud seni veel olnud. Nüüd olen juba peaaegu täiskasvanud: 16- aastane! Nüüd saan ise otsustada. Kuid tivolisse läksime ikkagi koos. Traditsioon on traditsioon.

Show oli nagu tavaliselt keskpärane ning klounid haisesid tõepoolest, kui nad rahva vahele trügisid oma tobeduste tegemiseks. Ühesõnaga: klassikaline jama.

Hüpnoos oli nagu ikka etenduse teises pooles. Möödunud aastal pandi hüpnotiseeritavad hüppama. Mind ei huvitanud enda rumalaks tegemine, tahtsin seda tunnet kogeda. Tahtsin mõista, mis tunne on olla hüpnoosiseisundis. Kui aeg oli käes ja vabatahtlikke kutsuti lavale, siis hüppasin püsti.

Mandlisilmadega mustkunstnik naeratas oma võltsnaeratust ja tutvustas saalile oma maagia võimu. Etendus, mis muud. Oma abiliste abil panid nad ka sel korral inimesi hüppama ja kana kombel kaagutama. Olin ärevil kui järjekord hakkas minuni jõudma. Mustkunstnik kõnetas mind ja selgitas reegleid. Vaadata talle silma, lugemine kümneni, ning tagasitulek sõna peale „kodu“.
Kui kõlas number üks, siis tundsin peas tugevat tuult. Korraks kadus teadvus, kuid olin kohe tagasi. Avasin silmad ja … ja ma nägin ennast. Seisin paigal nagu kivi. Silmad punnis peas ja ehmatanud nägu ees. Tõesti tobe. Kuid kui ma olen seal, siis kus ma praegu olen? Püüdsin keha liigutada. Kuidagi imelik ja raske, kuid ma siiski liigun. Vaatasin oma käsi. Need on võõrad. Siis tunnetasin imelikku vaikust enda ümber. Meenus publik, etendus, tsirkus. Vaatasin üles ja nägin publikut ootamas. Otsisin kiiruga mustkunstnikku, kuid teda polnud näha. Nägin üht abilist, kes vaatas mulle küsivalt otsa: „Virgo, tee nüüd trikk. Tee nüüd, publik ootab.“ Oh jumal, ma olen mustkunstniku kehas! Ma ei oska ju midagi. Laiutasin abilise poole käsi. Ta ei mõistnud mind. Astusin talle juurde ja peaaegu et röögatasin: „Ma ei saa midagi teha, ma olen ju seal,“ ning näitasin kahe käega oma päris kerele. Abiline ei sattunud paanikasse, vaid nähvas vastu: „no ja siis; pane ta hüppama või midagi. Ega siin muud pole, kui pead käskima. Proovi julgelt.“ Ta tõukas mind selga ja lükkas mu kere poole. Rahvas oli juba rahutu. Minus hakkas paanika kerkima, nii et midagi tuli tõesti teha. Alateadlikult pillasin üle huulte „tõuse“ ja mu kere tõusis. Ohhoo, üllatusin. Ka publik rahunes. „kõnni!“ Ja mu kere kõndis paar sammu. „Hüppa nagu konn“ ja mu kere hüppas tõepoolest kaks korda. „Kaaguta!“ Ja ta kaagutas. Rahvas plaksutas.
Abiline sikutas mind nüüd varukast ja sosistas, et aitab. Õnneks meenus mulle võlusõna ning kui „kodu“ ütlesin, siis mu silmad avanesid. Õigemini, keegi teine avas need silmad. Ma ise jäin mustkunstniku sisse. Tardusin paigale. Minu kere jooksis mu vanemate juurde ning tahtsin talle järgneda. Kaks abilist aga võtsid mul küünarnukkidest kinni ja tõstsid kardina taha. Igaks juhuks löödi mulle panniga pähe.
---
Kolm aastat on möödunud. Mul on võimalus esimest korda valida, kas jätkata mustkunstniku tööd, või meelitada keegi enda asemele ja võtta uus keha. Mu oma keha ja pere enam tsirkuses ei käi. Ma ei tea, kas mul on südant kellegi elu rikkuda.