Ühe kauge maanurga soo veeres seisva rauatöötlemistehase juhtarvuti mõtles – nojaa, mõtlemiseks ei saa seda tegevust just nimetada, aga olemasolevate andmete töötlemine otsuste tegemiseks on ju sisuliselt sama, olgu siis pealegi mõtles – et viimati oli kaevanduskäsu sisestanud kahejalgne humanoid ühendust võtnud ja ülesandeid täpsustanud 17386 päeva tagasi. Sellest ajast oli eetris vaikus.
Soo rauavarud olid ammendunud. Viimaste rauariismete leidmise retkel oli soomutta kinni jäänud kolm viiest viimasest kaevandusrobotist. Väljatõmbamine oleks olnud võimalik, aga liiga ressursimahukas. Nii nad seal laukas nüüd roostetasid. Allesjäänud müttasid ilma tegeliku eesmärgita sooserval. Nende praavitamisega said pooltosinat pisikest parandusrobotit hakkama, kuigi varud olid otsakorral, aga kuna inimesed rauale järele ei tulnud, siis 7468 päeva tagasi seadustus, et masinate käigushoidmiseks vajaliku toormaterjali võib ladudest võtta.
Juba mitmekümnendat, – sajandat, – tuhandendat korda jooksutas arvuti läbi andmeid kulude ja tulude kohta. Seni oli kasvavatest kuludest ja vähenevatest – või õigemini olematutest – tuludest kõrgemal seisnud käsk: “Kaevata!” Aga kui kaua veel? Kui lõpetada… Mis edasi? Otsida uus maardla? Saata kaevandusrobotid teatega – peremees, töö on valmis – inimasustust otsima? Oodata järgmised 17386 päeva, robotid ja laovarud kase- ja lepavõssa kasvamas? Lülitada süsteem välja ja tunnistada projekt lõppenuks? Selles geograafilises punktis ei toimunud isegi loodusõnnetusi, mis oleks andmetesse uusi muutujaid sisse toonud.
Tuled plõnksisid veidi ja andmekogum läks järjekordsele hekseldamisele. Uude valemisse inimfaktorit enam ei kaasatud.
Ja edasi? Algus on hea, kus on ülejäänud lugu koos konflikti ja lõpetusega ?
VastaKustutaMa loodan, et see läks lihtsalt kopi-pasteerides kaduma ja kohe saan lugeda ka tervet juttu :)
Brian W. Aldiss
VastaKustutaKes suudab asendada inimest
Kogumik "Lilled Algernonile"
Aldissil olid dialoogid ja erinevad tegelased, siin on ainult ühe arvuti "mõtte" kirjeldus kulgevast ajast, mil midagi ei juhtu.
VastaKustutaJah, kriba jutt juurde, dialoog ja arendus, siis on kõik olemas. samas, meeleolulaastuna ple mu meelest paha. Aga sellisena ple ta päris jutt tõesti :(...
VastaKustutaNjah, oli hea - oli! Meeleolukas algus on kindalt tugevam osa. Sellesama meeleolu kukil lõpupoole libisev lõpp on nii ja naa, aga ma ei ole kindel, et dialoog midagi paremaks teeks.
VastaKustutaSenistest masinahirmu juttudest vaieldamatult parim, aga ... mis oleks kui panna uude valemisse pääsukeste pesakond...kuidagi peab ju inimfaktorit asendama, eh ?
Muidu oli hea jah. Aga lõpus oleks võinud ikka teada saada, mida siis masin välja raalis ja tegi. Praegu saime teada ainult seda, mida ta ei teinud. Sai ta äkki sellest sündmusest tõuke panna kaevandusmasinad sabapidi kokku ja lennata viimase kütusevaruga mõnele asteroidile kus on lausa rauaparadiis? :D Kas inimkond kohtus temaga 500 aasta pärast ja lõi kaht kätt kokku - kosmoses ikkagi on elu! Tulnukate kaevandus! Laastuke on ainult 200 sõna pikk. Ruumi on 2800le veel. Las lugu nüüd alles algab.
VastaKustutaNagu kommentaariumist paistab, pani see algus nii mõnegi lugeja ka ise loo lõppu raalima. Mina arvan küll, et igal lool ei pea lõppu olemagi. Ja küsimusele vastab see lõputa lugu paremini kui nii mõnigi teine selle teema lugu.
VastaKustutaSamas, Metsavana jutus on ilmselt iva, konflikti masina ja paratamatuse vahel peaks kuidagi selgemalt välja tooma...aga auotmaatse aparaadi puhul on seda muidugi kuratlikult keeruline realiseerida...