Aknalaua peal seistes võis ainult aimata kaugel all mäslevat tänavat. Tahmane sudu oli nii tihe, et juba kümnekond korrust allpool polnud võimalik vastasmaja pimedaid aknaid eristada. Kusagil kaugel allpool, viiekümne teisel (või oli see viiekümne kolmandal) korrusel oli veel hiljaaegu valgustatud aken säranud. Seal elas kas keegi väga rikas, kellel polnud kahju aknast välja kiiratud valgusest või keegi väga vaene, kellel polnud raha akendele selektiivpeegeldust panna.
Elektrihinna peale mõtlemine pani tahtmatult võpatama.
Elekter oli üle mõistuse kallis, seda küll, aga sellega sai hakkama. Akusid laeti öösel, tarbimise tipptunnil võis minna üle energiasäästurežiimile. Ja kui ta enam oma elektriarvet maksta ei suutnud, siis võis alati küsida sotsiaalabi.
Ta oli näinud vaestemaja, kus pikkade naride peal konutasid tühjade akudega kodutud. Maksimaalse säästurežiimi peal või täiesti välja lülitatult. Vaikselt ringi sahistavad hooldajad andsid kõige väetimatele korra või paar päevas pinget, et nood saaks oma mälukiipide laenguid värskendada.
Temal elektripuudust veel ei olnud. Veel!
Mõru pilguga vaatas ta oma voolujuhet, mis toiteplokist seina jooksis. Eluandev elekter jooksis mööda kõvasti seina külge seotud juhet toiteplokki ning laadis UPSi akusid. Ta ei näinud oma selja taha, kuid ta teadis, et nii toiteploki kui akude klambrid olid lahti ning piisas ainult korraks juhtmest sikutada, et nad mõlemad oma pesast välja kargaksid. Ilma voolujuhtme ning akudeta jääks tal elada loetud sekundid. Täpselt niikaua kui kondensaatorid tühjaks voolavad.
Energiapuudus oli talutav. Töö puudumine mitte.
Eile õhtul oli ta tööbörsil olnud viie tuhande kolmesaja üheksakümne teine. See oli üsna väike number, sest sabasse asudes oli tema ees ootajaid olnud pea kümme korda rohkem. Aga viimasel ajal kippus järjekorramasin tõrkuma – talle väljastatud number ei vähenenud nii jõudsalt kui varem. Mõnikord võis see liikumine lausa päevadeks seisma jääda.
Ja täna hommikul pandi tööbörs kinni!
„Nad on surnud!“ teatas ametlik uudis lakooniliselt. „Eile õhtul suri viimane inimene, kes veel masinate teenuseid kasutada suutis . Tööd ei ole enam!“
Tööd ei ole enam, ohkas televiisor. Kogu oma elu oli ta oodanud seda ühte õnnelikku õhtut oma elust, millal ta seisab diivani ees ning lülitab oma ekraani sisse. 3D, stereoheli, automaatne kanalivahetus paljalt mõttelise vihje peale...
Nüüd on see kõik läbi!
Tööd ei ole enam!!
Tööd…
Meeleheitel masin tegi oma viimase sammu, jättes maha akna küljes kõlkuva täislaetud akude paari ning tuttuue kilepakendis kasutusjuhendi.
Kusjuures see on juba parem.
VastaKustutaSellesmõttes, et esimeses jutus oli tõeliselt hea IDEE, see oleks nõudnud tublisti paremat teostust.
Selles jutus oli teostuse kallal rohkem vaeva nähtud, kuigi puänt polnud teab mis tugev.
Samas, mulle isiklikult meeldis. Meeldis just selle pärast, et ära on tüüdanud kõik need "isemõtlevad" ja "mässavad" masinad.
Kui inimene teeb masina, siis ikkagi ainult ühel eesmärgil - et see teeniks inimest. Mõnikored võib mõni ülipüüdlik masin küll karuteene osutada, aga see on hoopis teine asi.
Inimese teenimine kui masinate eksistentsi mõte. Eksistentsi mõtte kaotanud masinate "enesetapp".
See juba läheb!
See lugu on mind siiamaani kõige rohkem liigutanud.
VastaKustutaKohe näha et kribaja on ka varem kirjutamisega tegelenud.
Suurepärane pilt tuli kohe silmade ette, sellest saaks päris hea nukra multika vändata...
Minu meelest olid võtnud lihtsa tänapäevase inimeste maailma ja seadnud inimeste asemele masinad. Karta on, et tööpuudus nii mõnegi kuhugi kõlkuma ajab.
Kurb ja ilus.
Pole küll suurem asi kriitika aga jääb meelde ja kummitama, muuta poel siin midagi mu meelest.
:DDD töötud televiisorid.
VastaKustutaJutt on kaheldamatult hea, aga mina lihviks keelelist poolt. Praegu veel ple iga sõna täpselt paigas. Noh sellise täpsusega, et ei saaks asendada mõne muu väljendiga.
Mõttelist poolt ple vaja lihvida.
Väga viis jutt! Vahepeal tundub küll natuke kiirustavat lõpuni jõudmisega, nt selle tööbörsi olukorra selgumise kohta oleks ma meeleldi pikemalt lugenud.
VastaKustutaMuide, vihjeks, Justify küljendust on vähemalt minu meelest lihtsam lugeda kui vasakule joonitud teksti. Aga see on puhtalt isiklik maitseelistus.
Päevakohane. See tuli kohe esimesena pähe.
VastaKustutaArusaadav - st. ma ei pidanudki 5+n korda läbi lugema, et aru saada, mis õieti toimub. (Kipub juhtuma, kui mina ja ulmekad põkkume.)
Ja selline... armas. Sügisehõnguline. Umbes sama tunne tekkis kui Marsi kroonikaid lugedes (ja see on juhuslikult mu kõige lemmikum ulmeraamat).
Nõustun, et lõpp jäi natuke nõrgaks, aga idee ja keskmine osa on väga head.
Lahe. Väga palju ei oska midagi lisada, mis minu arvates seda juttu võiks paremaks muuta. Võib-olla ma püüaks selle uudise päris viimaseks jätta. Siis saaks selle põhjuse äkki nende tühjaksvalguvate kondensaatorite mõjul, kui hukkumine juba imminentne on, maailmale täisvolüümiga maha karjuda?
VastaKustuta