Kiirendusvõistlusest ei taha keegi kõrvale jääda: lihtne koht uute tutvuste soetamiseks ning viimaste vidinate näitamiseks, räme mootorimüra ja hõrgutavad heitgaasid. Vabaduse väljak oli servani täis erinevaid sõidukeid ja Harjumäe tõstukid liikusid pidevalt ülesse-alla, transportides rahutuid pealtvaatajaid parimatele vaatekohtadele; parkimismaja müüdi välja juba mitu kuud tagasi. Kohvik Moskva drive-in oli reserveeritud linnavalitsusele: laia tankimisleti ääres losutasid sinine Cabriolett ja tema assistent punane Sedaan.
„Sellised üritused ajavad mul pidurivedeliku keema, tüütud massid, kes ei tea isegi, mida nad tahavad. Oeh, kuidas ma ei viitsi siin kummi kulutada,“ saatis sinine luksussõiduk Sedaanile teate.
„Sina määrad linnale taristute rajamise, sul on Kadrioru kõige suurem garaaž, sellist pardakompuutrit kui sinul, pole kellelgi - mõtle, mees. Sa pead end rahvale näitama, kui end ühel hommikul roolita leida ei taha!“
Cabriolett vastas haigutusega, tõmbas suhinaga katuse kinni ja kustutas tuled. Jah, ta oli saavutanud kõik, millest üks auto võiks unistada: lisaks võimule linnas omas ta väikest hubast remondikanaliga garaaži Võrumaal, koos päris loodusliku järvega, kus peale rasket päeva oli mõnus kogu sopp maha loputada. Nühkimisega tegeles tema isiklik inimene, kelle ta ostis eelmise aasta puhkusereisilt Saksamaale. Saksa inimesed on parimad: nad ei hiline kunagi, ärkavad hommikul vara ja enne magama ei lähe, kui kõik tööd on tehtud, viimistletud ja töökoht koristatud. Kuid nende hind on vastav: töökindlust tühise summa eest ei saa.
Tasuta eestlase saab suvaliselt turult. Tavaliselt on nad juba noortena suhteliselt amortiseerunud: seljad-põlved läbi, närvisüsteem ebastabiilne. Sellist võib kasutada heal juhul nädala, hiljem sobib ta vaid aiapäkapikuks. Cabriolett oli endaga rahul.
Pisike punane Sedaan vaatas Cabrioletti ja ohkas: „Mil’ saan mina nii edukaks?“ Ta pani istmesoojendused täiel võimsusel tööle, nii et rooli taga magav nokatsiga vanamees ehmatusega püsti kargas ja pea ära lõi.
„Hei, ära maga, löö mu istmed kenasti läikima ja vaata, et esiklaasil ühtegi plekki poleks! Me sõidame kinno.“
Mees tegi nagu kästud ja Sedaan sättis istmesoojenduse normaalseks. Ei saa ju oma töölist ära küpsetada, uue ostmiseks pole vahendeid. Kogu sissetulek läheb naistele: kord on neile vaja tarkvarauuendust, siis uusi valuvelgi. Häda ja viletsus, aga naisteta pole elu!
Sedaan meenutas, kuidas vanaisa jutustas, et tema nooruses olid kõik autod ühesoolised, kuid sootus seltskonnas muutusid autod oma välimuse suhtes hoolimatuks ja muidu labasteks. Riik, mis püstitati sõidukite pardakompuutervõrgu geniaalsusele, seisis varisemise äärel. Konservatiivne Jeepide Valitsus leidis, et peab kehtestama süsteemi, mis inimeste, kunagiste maavalitsejate, ühiskonnas elementaarse korra tagas: tuleb seadustada sõidukite sooline erinevus. Leiti, et kõige lihtsam on sugusid jaotada rooli järgi: kel rool paremal on naised, kel vasakul - mehed. Mootorrattad, rollerid ja teised väiksemad sõiduriistad pidid leppima lapse staatusega ja tugevamate sõna kuulama.
Alguses tekkis hulgaliselt probleeme, sest naisi tuli otsida Inglismaalt, Indiast, milleks jagus vahendeid ja võimsust vaid fuusionsõidukitel. Levisid jutud, et ilma naiseta olek vihjab mingile varjatud tehnilisele rikkele ja romulakandidaat ei tahtnud keegi näida. Väiksema mootoriga kehvakesed pereautod, kel naise leidmine käis ülejõu, sulgesid tänavaid ja podisesid pahaselt parkides.
Mingi hetk hakkasid protestijad salapäraselt kaduma ja see jahutas rahulolematute radiaatoreid. Liiklus muutus sujuvamaks. Paari nädala pärast ilmusid linnapilti pisut kulunud välimusega ja mõningate kadunud protestijate tunnusmärkidega sõidukid – kõik parempoolsete roolidega. See aitas massidel pöördeid normipiires hoida, kuigi mõnedel jäi rahutus sumbutinurka kripeldama.
Muidugi esines ka autosid, kes ei tahtnud soolist segadust: pole teiste asi, kui mina otsustan oma õlijäägi teiste autode peoplatsile poetada või lihtsalt lolli infot võrku edastada! Sellised vennad ellimineeriti kiirelt: neil tõsteti rool keskele ja nad ei tohtinud flirtida ei meesautode ega naisautodega. Keegi ei tahtnud nendega suhelda, et mitte kahtlast mainet kapotile koguda.
„Peremees, jõudsime kohale,“ katkestas nokats peremehe mõtisklused.
„Näen isegi. Hoia oma pead allpool ja säti rool ülemisse asendisse, et see kenasti välja paistaks,“ käsutas Sedaan ja suunas andurid vastassoo otsingule.
„Sa, laiskvorst, mu sumbutitoru lõid ikka kenasti läikima?!“
Sellist jämedat toru, nagu temal, juba teist ei leia ja millised hääled sealt tulevad! Õndsus ja Püha Parkla!
„Ahh, näedsa, juba vilgutabki keegi seal laternatega,“ rõõmustas Sedaan ja suundus tagurpidikäigul (et sumbutiots ikka välja paistaks) küütleva Roveri poole.
Samal ajal jõudis Cabriolett koju. Koduses garaažipimeduses laskis ta sakslasel postiga saabunud kasti lahti pakkida.
„Jah, täpselt selline, nagu ma soovisin. Nüüd ei pea ma enam ainult mees olema. Panen rooli paremale ja võin kodus koos oma naistega pehmeid istmekatteid ja swarovski kristallidega ehitud vidinaid proovida,“ mõtles ta õndsalt oma garaažisügavuses. „Peaasi, et keegi linnavalitsuses mu väikesest vaheldusest teada ei saaks.“
Mh, ma ei saanudki nüüd täpselt aru mida need masinad kardavad. Seda, et nende seksuaalsed kõrvalekalded avalikuks saavad või mis ? Idee oli muidu koomiline ja toodud võrdlused ka muigama võtvad. Midagi jäi samas justkui puudu. Tont teab mis see oli täpsemalt. Täishinnet aga seepärast anda ei saa.
VastaKustutaPeale väikest järelemõtlemist leidsin, et mingi konflikt võiks loos ka olla. praegu lihtsalt selline mmm pildike igapäevaelust ?
VastaKustutaneid hirme oli mitmeid: rool võidakse teisele poole tõsta ja mehest saab laksust naine, hoolimata kui jäme sumbutitoru tal on :)
VastaKustutaja kui on kehva toru, ei saa üldse naist.
karistusena võidakse kesksooliseks teha, kellega keegi ei julge suhelda.
See on ju lastekirjandus, mitte ulme. See, et antropomorfsed autod sugupoolte-teemalisi nalju teevad, ei tee teda vähem lastekirjanduseks. Ja noh, ehkki kirjutamisoskust on näha, polnud lugu kahjuks absoluutselt köitev.
VastaKustutaoleks sa ühiskondlikku satiiri pakkunud, Pjotr, oleks ma aru saanud. aga nüüd ootan põhjendust, miks see sulle lastejutt paistab?
VastaKustutaNagu öeldud, antropomorfsed esemed, antud juhul autod. Levinud teema lastekirjanduses. Sisu üritab selgitada inimeste maailma läbi kõrvaltvaataja, siin siis läbi nende autode vaatepunkti. Kirjutamisstiililt ja teemadelt igati sobiv näiteks varateismelistele lugemiseks.
VastaKustutaVõib nimetada ka ühiskondlikuks satiiriks. Aga minu arvates mitte ulme.
Endal ju nimeks ka "lastejutud" :D
VastaKustutaOkei, rumal nali aga ei suutnud vastu panna.
sellise kommentaaride paigutusega saan ma google accoundiga kommida.
VastaKustutaKui ma tahaks hakata nüüd tolmu üles keerutama, siis ütleks, et see pole lastejutt, vaid naiselik ulme - pehme ja roosa. Ma ei ütle, et see on halb - kõik jutud ei pea verest ja testosteroonist nõretama. Kuigi mulle isiklikult meeldiks küll kui sa paneks sisse rohkem pritsivat õli, möirgavaid mootoreid ja plekimõlkimisi. Rohkem värvi ja rohkem närvi. Tegevus võiks käia kiirendusrajal, kus klaaritakse vanu arveid ja tekivad uued. Inimeste seos masinatega tugevamalt esile, kas masinad suudavad ilma nendeta liikuda, kas masinad ostavad ära inimesi et üksteise järgi nuhkida, ähvardavad, piinavad, tapavad neid.
VastaKustutaAga tegelikult piisaks jah, ehk ka mittevägivaldsest aga meelierutavast konfliktist ja maailma põhjalikumalt läbimõtlemisest. Et mõne tabavama lausejupiga siin-seal n.ö. teaduslik taust, mis lisab usutavust nagu see võiks kõik päriselt ka juhtuda. Niikaua kuni seda usutavust ei ole, liigitub ka minul see tugevalt lastejutu või satiiri, vms. alla.
Aga kui isegi kui ulmelugu on satiiriline, tahaks nagu mingit suuremat ... eh... noh... usutavust.
Kõige enaam nõustun Kirjatsuraga. Oli jah mõnusalt pehme ja roosamanna, aga ikkagi - ulme! Kesse ütleb, kus jookseb piir imeulme ja muinasjuttude vahel?
VastaKustutavõibolla jah oleks vaja rohkem särtsu, võibolla aga mitte. Minule meeldib ta nii nagu on. Aga kui miskit kriitilist kah öelda, siis vb seda, et... nojah, ikkagi põnevust ja intriigi juurde :)
Kindlasti annab lugu tihendada, täiendada, lihvida ja poleerida, aga oma ämbritäie irooniat laksatas ta minu puhul selgi kujul ära. Et kui see oli eesmärk, siis oli ju hea lugu.
VastaKustutaNo mulle tuli seda lugu lugedes kohe pähe, et keegi on kuskilt näpanud Cars 3 seniavaldamata stsenaariumi, alapealkirjaga Transgender Cars, mida paraku ei julgeta tänu Hundisilma-vihjetele filmiks vändata.
VastaKustutaÄkki see annaks loole midagi juurde, kui lahti seletada, miks masinad ühtäkki mõtlema ja vestlema hakkasid. Mina isiklult ilmselt süüdistaksin neid mees- ja naishäältega varustatud navigatsiooniseadmeid...