Igal aastal upub siia järve üks laip

Juhan vandus ja sülitas lirtsudes läbi hammaste. Vandumine oli selline kiretu ja sülitamine laisk … vähemasti pealtnäha laisk. Kui aga vaadata tatiläraka lennukaart ja maandumisel hoogsalt laialilendavaid pritsmeid, siis ei saaks seda sülitamist küll laisaks nimetada.

Taaskord oli käes see päev aastas, mil Juhan ja Andrus olid saadetud nimetu metsajärve juurde, et nad tooksid sealt välja uppunud laiba, sest igal aastal uppus siia järve üks laip. Seesama laip.


Juhan ja Andrus polnud esimesed, kes seda tegid. Väidetavalt oli esimene, kes selle laiba veest välja tõi, keegi Saueaugu Aadu, kes järve kaldal ööbides oma ihusilmaga nägi kuidas üks kogu järve läks ja ära uppus. Aadu tormas muidugi unesegasena uppujale järve järgi, kuid see on hoopis üks teine lugu ning sellele ei tahtnud Juhan praegu mõelda.

Kurk kuivas ja ega sülitamine asja paremaks ei teinud. Olgu janu suur, kuid selle järve vett Juhan küll jooma ei hakka. Kõigi nende aastatega, mil see laip siia uppunud on … noh, kõigi nende aastatega peaks see vesi üheks parajaks laibaleotusveeks saanud olema. Ja seda juua? Kuradile!

Ilm oli palav ja Juhan oli oma joomatuuril unustanud, et kohe on käes see päev, mil tal tuleb taas Andrusega minna seda neetud laipa järvest välja õngitsema. Mille kuradi pärast ei võiks see laip siin järves ollagi, kui ta juba aastakümneid siia kipub. Uppus ära ja asi vask! Järvel pole nimegi ja lihtsamalt kaardilt seda ei leia, aga igal aastal uppuv laip segab siin kedagi ning Juhan ja Andrus on need kaks lolli kes peavad selle laiba järvest välja sikutama, surnuaeda tagasi vedama ja maha matma. Ja nii iga aasta!

Õnneks olid Juhan ja Andrus seda tööd juba üle kümne aasta teinud ja seetõttu oli neil isegi teatav rutiin välja kujunenud. Nagu ka laibal, ainult laiba rutiin oli pikema ajalooga. Igatahes näitas mullane rada hästi kätte, et kus laip oli järve läinud ja pärast tänast näitab mudane rada taas jälle kätte, et kust laip järvest välja toodi.

Kõik toimus tüütult ja rahulikult. Mitte nii nagu sel legendaarsel Kasemetsa Vassal, kes laiba uppumist nähes vette mauhti järele kargas, laiba välja vedas ja suult suule kunstlikku hingamist tegema hakkas. Pärast tundis mees kuni surmatunnini suus seda maitset ja ta viimased sõnad olevat ka olnud, et sant maitse on!

Ah, et miks see laip end uputas? Kurat seda teab. Vana lugu, kes enam mäletab ja kelle asigi see on. Tahab ja uputab! Juhan vandus veelkord ja sülitas taaskord laisalt. Tatilärakas lendas ilusa kaarega ja maandus lurtsatades. Ohates hakkas Juhan riideid seljast võtma – sel aastal oli tema kord vette minna ja Andrus pidi kaldal julgestusköit hoidma.

Juhan mõtles taas, et miks kurat peavad nad seda uppunud laipa taaskord välja sikutama? Olgu siin järves, kui tahab. Mingil ajal arvati kah nii, aga igal aastal samal päeval kraapis seesama surnu end kalmistul hauast välja ja tatsas järve ja uputas end ära. Ja kõik need laibad muudkui kuhjusid siin tillukeses järves ja eriti laguneda ka ei tahtnud ja igal aastal tuli üks laip juurde. Siis otsustatigi külakoosolekul, et laip tuleb välja tuua ja uuesti maha matta ja nii igal aastal.