Must muna

Marta läks susse lohistades pliidi juurde, koogutas end madala pingi peale istuma ja  tegi pliidi alla suure vaevaga tule. Pea oli uimane. Halvad unenäod ja viimaste päevade raske töö.  Saaks sellega juba lõpuni.  Selg andis tunda ja ta istus veidi pliidi ees, lugedes vanu ajalehti.  Siis, veendunud, et puud läksid  korralikult põlema, viskas veel paar halgu alla, jättis lehed pliidi ette ja püüdis end sirgu ajada. Seljast käis valujutt läbi. Väljas oli sügis, vihma sabistas ja siis andis selg alati tunda. Ilma siunates triikis Marta selga, otsis seinast tuge ja ajas end püsti. Ta koperdas veeämbri juurde, pani teevee potiga tulele. Üksiku pensionäri elu ei ole kerge. A mis sa hing hädaga teed.  Väljas lõgistas tuul räästalaudadega, akna taga kasvava sireli oksad kriipisid tuulega vastu klaasi. Marta läks raskete sammudega kiiktooli juurde ja sättis end ettevaatlikult sinna istuma. Nii ettevaatlik kui ta ka oli, ikkagi käis valu seljast läbi. Ahh. Saaks ometi lõdvaks lasta. Kiiktool võttis ta valutava keha oma pehmesse embusesse.

Taas kolisesid väljas räästalauad. Või ei, olid ikka räästalauad? Liiga järjekindel ja rütmiline oli see kolin. Marta jäi kuulatama. Vastu akent langes kellegi raske rusikas. Müraki. Marta ajas ennast ähkides tugitoolist püsti. Ehmatus lõi tal hinge kinni. No kesse põrguline niiviisi vasta õhtut siin väljas koperdab? Ta kobistas akna juurde ja püüdis välja vaadata. Väljas oli aga pime ja ainus mida ta nägi, oli tema enda ehmunud ja kahvatu nägu aknaklaasil. Siis põrutati otse tema näo vastas taas vastu klaasi. Marta nägi mustavat rusikat ja põrkas eemale.

„Oh sa pühade püss, mis see siis on,“ pomises ta ja palju ei puudunud, kui naine oleks ka risti ette löönud. Ehmunult kooserdas ta esikusse. Seal oli juba üleeile pirn läbi põlenud ja vahetamata. Ilmade tõttu oli Martal mitu päeva vererõhk nii madal, et ta ei täinud hakata tooli tooma ja selle otsas kõõluma, et pirni vahetada. Nüüd pidid ta seetõttu käsikaudu ukse manu koperdama. Marta tundis kuidas tema vererõhk järsult tõusis, ning oleks kodus pirni olnud, roninuks ta jalamaid tooli peale, et seda neetud valgust esikusse saada. Aga mida polnud seda polnud. Õues kondaja oleks nagu teadnud, et Marta esikus koperdas ja nüüd mürtsusid löögid siinsamas esikus vastu välisust. Naine tardus.

„Kesse...kesse põrguline seal nii hilja koperdab?“ pigistas ta viimaks endast välja. Ta ei tundnud oma häält ära. See oli nõrk ja värisev. Vastust ei tulnud.

„Kesse kurat seal on?“ põrutas ta enda peale kurjaks saades juba vihasema häälega. Mis see siis olgu, ise juba vana mutt ja kardab tonte. Ukse taga jäi vaikseks. Siis aga: „Martaaaaaa....“ kahises tuul ukse taga. Naine tundis kuidas tal jooksid külmavärinad üle selja. Tuul väljas tundus jõudu juurde saavat ja lõi ümber eemal majanurga juures seisva veetoobri. Naine kuulis kuidas see kolinal veeres.

„Mis sa seal töllerdad. Mis vaja on!“ röögatas ta, kobistas ukseni ja kontrollis värisevil käsi ukseriivi. See oli kõvasti ees. Hea, tugev riiv. Vanamees enne surma ise pani.

„Martaaaa, lase sisseeeeeeee....,“  kahises tuul .

Ukse kõrval seisis nurgas lühikese toeka varrega kartulikonks. Marta haaras selle pihku.

„Mine kust tulid!“ karjus naine.

Tuul maja ümber tõstis tuure. Siis kuulis ta nagu oleks suur kass hüpanud katuse külge. Krauhti! Marta taarus ehmatusest vastu riidenagi. Suurte küünte krabisedes rähkles miski räästa küljes ja siis kostsid sammud juba katusel. „No tohho tonti, hakkab juba katust lammutama!“ pomises naine. „Mis liig, see liig!“ Ta kopsis kartulikonks käes tagasi tuppa. Miski kolises korstnas. Marta neelatas, kuid ei peatunud. Ta kustutas ka toas tule ära, pole vaja, et väljast sisse näeb aga seest välja mitte  ja läks pimedas konksuga teed kobades magamistuppa. Seal torkas ta kartulikonksu kaenla alla, avas ülemise kummutisahtli ja kobas seal sees ringi. Kõigepealt puutus talle näppu tema ja Johannese pulmapilt.

„Martaaaaa!“ kõmises korstnas võigas hääl. Naine pillas ehmunult pildi ja kobas närviliselt mööda sahtlit ringi.

„Mis sa tahad?“ karjus ta ja kobas sahtlis edasi. See oli igasugust pudipadi täis ja kuidagi ei sattunud otsitav käe alla. Viimaks tabas ta käsi karpi. Samal hetkel lõgises köögis pliidiuks. Naine tardus. Veel korra, ja teise lõgises plekist uks, ning siis kostis tuttav kriiksatus, kui see lahti vajus.

Marta võttis karbi välja ja pöördus köögi poole. Konks oli tal endiselt kaenla all, kuid naisele ei tulnud meeldegi seda enesekaitseks välja võtta. Karpi surus ta endale vastu rindu. Köögist paistis järjest suurenev valguskuma. Mõned söed olid pliidiuksest välja kukkunud ja olid leidnud endale ajalehtede näol suupärast toitu. Tulekahju, mõtles naine oimetult. Ma pean...ma pean leegid ära kustutama. Seinal veiklesid suured varjud. Üks neist oli inimkujuline. Marta koperdas kasti endiselt vastu rindu surudes köögi poole. Ehkki loitsid lõbusad leegid, tundus eidele nagu oleks ta lähenenud avatud uksega külmikule.

„Martaaaaa....,“ sosistas miski naise kõrva ääres.

„Kõtt va nurjatu!“ karjatas Marta ja hüppas ootamatult väledalt kööki. Prauhh, tõmbas ta enda taga toaukse kinni ja kahmas samas pliidil seisva poti veega, valades selle ajaleheleekidele. Õhku viskas kuuma auru, naine aga lajatas pliidiukse kinni ja riivi sellele ette.  Ühtäkki oli ta väga käbe. Pooljoostes sibas naine esikusse, otsis jalaga taga number suuremaid kalosse, samal ajal sikutas aga selga vatijopet. Köögis selja taga vajus toa ukse käginal lahti. Kuid Marta oli juba esikuriivi kallal ja uksest väljas. Ta põrutas sellegi ukse enda taga kinni, lõi kartulikonksu sellele taha toeks ja pani pooljoostes otse üle kartulimaa metsa poole. Maja uks tema selja taga hakkas lõgisema, vaikis siis ja korraga lõi korstnast välja selline tulesammas, et valgustas tervet maja ümbrust. Vihma peksis naisele näkku, kui ta poris libisedes vagude vahel kakerdas ja metsa äärde jõudis. Seal paar sammu võssa sisse ja ta oli kohal.

Vihmases pimeduses mustendas madal, lahtikaevatud haud. Naine oli selle kallal juba mitu päeva vaeva näinud, kuid ei saanud ega saanud valmis. Täna lõuna paiku oli ta haua viimaks lahti saanud, kuid kirstu avada ei olnud enam jaksu. Enam polnud ka vaja. Kirst oli lahti. Selle kaane lauad vedelesid ümber haua. Naine kummardus värisedes haua kohale. Laip oli ikka veel hauas. See polnud Johannes, see oli Anton.

„Oh issake!“ pomises naine ehmunult. Tal kadus liikmetest igasugune jõud. „Vale haud, ma kaevasin lahti vale haua!“ pomises ta vaevatult. Johannes oli see, kellelt ta salamahti, enne mulda sängitamist ühe ihuliikmeist ära lõikas. Mees oli eluajal olnud tõeline täkk ja Marta uskus, et see talisman annab tallegi veel elujõudu. Naine kuulis selja taga tuule tõusvat ulgumist ja lirtsuvaid samme porises mudas. Ta pööras end ringi ja läks üle keha värisedes kangete jalgadega lähenejale vastu. Kõikuv ja tume vari oli seisatanud keset välja. Naine sammus sinna poole, käsi kastiga ette sirutatud.

„Ma tahan oma tagasi!“ sosistas vari. Naine avas kasti ja pakkus seda varjule. Vari sirutas käe ja võttis midagi kastist.

„Ma tahan oma tagasi!“ kordas hääl.

„Sa said juba kõik!“ kokutas naine. Ta vaatas varju jalgevahe poole.

„Midagi on puudu,“ kähises vari. Marta tundis et minestab. Neetud Beatrice! Too oli ühe muna endale jätnud! Lootis vist et saab siis kaksikud! Hull lita! Vari lähenes ja vana naine tundis, kuidas tal rinnus lämmatab.

„See ei ole minu käes!“ sosistas naine.

„Siis hangi see!“ kähises hääl.

„Ta ...ta... ta ei anna! Ta on lastehull... ta ei anna...“ sosistas Marta. „Tema mees ei saa lapsi. Ta lootis  minu abiga...arstid ei aidanud...viimane lootus ...rahvalikult... „

„Siis tee talle lapsed!“ sosistas vari, surus karbi sisu talle pihku. See oli külm, kange ja ühe munaga.

„Mis, mis ma sellega teen?“ küsis Marta. Vari ei vastanud midagi, vaid väänas naise käe tollele seeliku alla. Marta tundis kuidas miski külm ja verejanuline end tema külge haakis. Marta avas suu, kuid ei suutnud isegi karjuda. Südames hakkas torkima ja jõud kadus liikmetest. Vari laskis ta lahti ja eideke vajus oimetuna mudasele põllule.

„Kolme öö pärast olen tagasi,“ sosistas vari. „Sina mine ja tee talle senikaua laps. Seejärel too tagasi kõik, mis mulle kuulub...“

„Ma ei..ma..“ pomises Marta. Ta ei mõistnud, mida vari tema käest saada tahab. Vari pöördus ja sammus lirtsudes metsa poole, sinna kus olid Marta esimese kahe mehe hauad.

„Tõuse ja kõnni,“ sosistas tuul naisele ebameeldiva kahinaga kõrva.
„Kui siis pole kõike mis peab...võtan teid mõlemaid endaga kaasa...“

Naine kättis värisevate kätega oma kõrvad. Sosin lakkas ja ümberringi oli kuulda vaid vihmasabinat ja metsapuude kohinat tuules. Naisel hakkas külm. Kondid hakkasid külma maa peal vedelemisest kangeks ja valusaks jääma. Marta ajas ennast vaevaliselt mudast püsti ja hakkas maja poole koperdama. Paari sammu järel jäi ta ehmunult seisma. Miski võõras kõlkus vastu ta sääri. Harkis jalu seisis Marta veel kaua keset öist põldu, suutmata astuda ühtki sammu.