29.07.11

Igal aastal upub siia järve üks laip

“Vabandage härra. Ega te ei oska öelda, kuhu poole surnuaed jääb?”
Peetril tuli kange tahtmine võõrale käratada, tulevad siia kah igasugused keset ööd teed küsima, kuid nähes, et võõras oli viisakalt riides mees leebus.
“Surnuaed on teisel pool järve. Päeval saab paadiga üle, muidu tuleb tiiruga minna. Mis teil sinna öösel üldse asja on?”
Võõras ei teinud küsimust kuulmagi, vaatas vaid mõtlikult järve poole ja ohkas: “Kas teate, et igal aastal upub siia järve üks laip.”
“Kas tõesti?” imestas Peeter, mõtles siis hetke ja kostis pahaselt: “Aga kuidas saab laip uppuda? Surnud ei upu ju.”
“Need ei ole tavalised surnud,” seletas võõras rahulikult, pilk ikka veel järvel.
“Mis mõttes ei ole tavalised? Millised need surnud siis on?”
“Elavad.”
Peeter sattus selle peale ainult rohkem segadusse.
“Elavad? Aga siis naei ei ole ju surnud kui nad elavad on!”
Võõras naeratas see peale ning raputas pead.
“Surnud, kes on uuesti ellu äratatud,” seletas ta, “Zombid.”
“Zombid? Siin? Härra, te ajate mulle kärbseid pähe! Kust need zombid siia peaksid sattuma?”


“Selles metsas,” võõras näitas käega järvest eemale, “elab nekromaan.”
Peetril muutusid seepeale silmad suureks nagu alustassid.
“Nekromaan?” sosistas ta.
Võõras noogutas. “Igal aastal üritab ta üht surnut ellu äratada mis tal enamjaolt ka õnnestub. Kuna aga vennike pole omal ala eriti pädev, ei suuda ta kunagi ühtegi zombit veenda oma teenistusse jääda. Niisiis komberdavad laibad oma haua poole tagasi. Enamus ei mõika aga ümber järve minna, kõnnivad otse vette ja jäävad adrusse ja järve põhjas olevasse pahna kinni ning upuvad. Vist. Võimalik, et mõni üritab siiani järvest välja ronida.”
Peeter vaatas hirmunult võõra poole, siis järve poole ning lõi väriseva käega omale ristimärgi ette. “Sellest tuleb teistele rääkida. Kes oleks võinud arvata, et selline elajas meil metsas elab.”

Võõras noogutas uuest, tänas Peetrit tee juhiste eest ning öelnud, et ta on väsinud ja läheb nüüd puhkama, soovis talle meeldivad õhtut ning asus uuesti teele.
“Puhkama?” ei saanud Peeter asjale pihta, “Kas te ei tahtnud mitte surnuaeda minna?”
“Sinna ikka,” ütles võõras üle õla järve poole sammudes, “kuhu mul mujale minna?”
Peeter vaatas võõrale järele, sai lõpuks aru kellega tegu on, lõi uuesti omale ristimärgi ette ning pistis kodu poole jooksu.

9 kommentaari:

  1. Heh, mulle meeldis. Sihuke 19. sajandilik õudukas. Väike viga on ehk see, et zombi on liiga jutukas. Ning miks ta pidi küsima surnuaia asukohta, kui ta juba teadis, kus see on (st teisel pool järve).

    VastaKustuta
  2. zombi oli pisut liiga inimlik: vaatab mõtlikult ja külamees pidas teda härraks. lõpupointi jaoks oli ilmselt vajalik tema olemust varjata, kuid oleks võinud ka varem välja paista. aga hea jutt. uppuva laiba loogiline lahendus: kui laip millegagi tegeleb, juu siis on elav surnu. kujutluspilt kuidas järv on täis zombisid, kes välja ei oska tulla, on päris lõbus. Kahjuks väitis too härra, et mõned neist upuvad.

    VastaKustuta
  3. Zombi on jah kaugelt liiga jutukas. Kui ta üldse on zombi, mitte aga nekromaan ;)
    ja see jälgede segamine võiks olla... natukene diskreetsem. et annad aimu, aga ei lobise väga, eks :)
    aga muidu mulle meeldis. :) mõnus ja õõvaga.

    VastaKustuta
  4. Komanussimise korras uuriks, et kas nekromant ei tegele mitte nekromantiaga. Nekromaan vist armastas ainult surnuid või ei ?

    Muidu oleks tore lugu aga ma suutsin jälle püändi liiga ruttu ära arvata. Kuskil poole loopealt :/

    Plussina oli atmosfäär äge

    VastaKustuta
  5. "Komanussimise korras uuriks, et kas nekromant ei tegele mitte nekromantiaga. Nekromaan vist armastas ainult surnuid või ei?"

    Eee...mis mõttes?

    VastaKustuta
  6. Eesti keeles on nekromant surnumanaja. Nekromaan on mulle tundmatu sõna ja surnuid armastab hoopis nekrofiil. Kui keegi tahab siis Nekromaan võiks olla surnute koguja või hoopis nekrofist...ah savi Lugu oleks olnud võimalik, et väga hea, kui see "igal..laip" oleks olnud vähekenegi painutatav või möödahiilitav.

    VastaKustuta
  7. Jah, loll laip. Küsis teed sinna, kuhu ta teadis niikuinii teed. Aga ilmselt oli see teeküsimine lihtsalt appikarje. Laip õnnetuke ei suutnud hauakutsele vastu panna. Sirgjoonelisuse seadus nõudis, et ta läheks kõige otsemat teed ja püüdis siis talumehele meeleheitlikult vihjata, et ole meheks päästa mind, muidu upun ka ära.

    Aga siin lugedes kommentaare nekromaanist ja värkidest tuli mõte, et talumees võiks küsida, et kes sa ise oled ja vennike kolksutab kotis akvalangi ja ütleb, et mina olen nekrofiil.

    VastaKustuta
  8. Alustan terminoloogiast:
    nekromant = surnumanaja
    nekrofiil = surnuarmastaja
    nekromaan = surnukoguja

    Ütlevad ju targad teosed, et bibliomaan on raamatunarr, bibliomaaniale andunud isik, kirglik raamatukoguja.

    Nekromaan peaks siis olema surnunarr, nekromaaniale andunud isik, kirglik surnukoguja.

    Et millised suurepäraselt jaburad võimalused siin avanevad... autor neid aga ei märganud... vähemasti ei paista see jutust välja...

    Kahtlustan, et «nekromaan» sündis kogemata, aga ma usun, et see sõna läheb käibele... :)

    Positiivse poole pealt mainiks ära sooja ja südamliku meeleolu, visuaalse esituse ja leidlikud detailid.

    VastaKustuta
  9. See on vist mu lemmik uppumisjutt siin hetkel:)
    Mõni norimine siiski:
    *Oleks ka kasutanud pigem eestikeelset väljendit surnumanaja.
    * külamees oli kuidagi liiga rahulik kõige selle info ja jutu peale, kuigi ilmnes lõpus siiski teatavat paanikat.
    Plussiks on minu meelest humoorikus. Eriti "Kuna aga vennike pole omal ala eriti pädev, ei suuda ta kunagi ühtegi zombit veenda oma teenistusse jääda" :D vaene tüüp, eks.
    ja ei mingit tarbetut vägivalda ja vere lendamist:) :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.