Igal aastal upub siia järve üks laip

“Vabandage härra. Ega te ei oska öelda, kuhu poole surnuaed jääb?”
Peetril tuli kange tahtmine võõrale käratada, tulevad siia kah igasugused keset ööd teed küsima, kuid nähes, et võõras oli viisakalt riides mees leebus.
“Surnuaed on teisel pool järve. Päeval saab paadiga üle, muidu tuleb tiiruga minna. Mis teil sinna öösel üldse asja on?”
Võõras ei teinud küsimust kuulmagi, vaatas vaid mõtlikult järve poole ja ohkas: “Kas teate, et igal aastal upub siia järve üks laip.”
“Kas tõesti?” imestas Peeter, mõtles siis hetke ja kostis pahaselt: “Aga kuidas saab laip uppuda? Surnud ei upu ju.”
“Need ei ole tavalised surnud,” seletas võõras rahulikult, pilk ikka veel järvel.
“Mis mõttes ei ole tavalised? Millised need surnud siis on?”
“Elavad.”
Peeter sattus selle peale ainult rohkem segadusse.
“Elavad? Aga siis naei ei ole ju surnud kui nad elavad on!”
Võõras naeratas see peale ning raputas pead.
“Surnud, kes on uuesti ellu äratatud,” seletas ta, “Zombid.”
“Zombid? Siin? Härra, te ajate mulle kärbseid pähe! Kust need zombid siia peaksid sattuma?”


“Selles metsas,” võõras näitas käega järvest eemale, “elab nekromaan.”
Peetril muutusid seepeale silmad suureks nagu alustassid.
“Nekromaan?” sosistas ta.
Võõras noogutas. “Igal aastal üritab ta üht surnut ellu äratada mis tal enamjaolt ka õnnestub. Kuna aga vennike pole omal ala eriti pädev, ei suuda ta kunagi ühtegi zombit veenda oma teenistusse jääda. Niisiis komberdavad laibad oma haua poole tagasi. Enamus ei mõika aga ümber järve minna, kõnnivad otse vette ja jäävad adrusse ja järve põhjas olevasse pahna kinni ning upuvad. Vist. Võimalik, et mõni üritab siiani järvest välja ronida.”
Peeter vaatas hirmunult võõra poole, siis järve poole ning lõi väriseva käega omale ristimärgi ette. “Sellest tuleb teistele rääkida. Kes oleks võinud arvata, et selline elajas meil metsas elab.”

Võõras noogutas uuest, tänas Peetrit tee juhiste eest ning öelnud, et ta on väsinud ja läheb nüüd puhkama, soovis talle meeldivad õhtut ning asus uuesti teele.
“Puhkama?” ei saanud Peeter asjale pihta, “Kas te ei tahtnud mitte surnuaeda minna?”
“Sinna ikka,” ütles võõras üle õla järve poole sammudes, “kuhu mul mujale minna?”
Peeter vaatas võõrale järele, sai lõpuks aru kellega tegu on, lõi uuesti omale ristimärgi ette ning pistis kodu poole jooksu.