Igal aastal upub siia järve üks laip

“Mismõttes, igal aastal upub siia järve üks laip? Teil on graafik tehtud, jah? Vahetustega, riiklike pühade eest lisatasuga, eksole, dispetser peab arvestust, kelle kord on..” irvitas Janek.
“Lollakas!” Anneli surus rusikas käed sügavamalt taskusse ja tõmbus küüru. Silmad läksid pilukile, näts käis vihaselt suus ringi.
“Kui sinu teha oleks, siis käiks jah kõik ainult graafiku järgi. Ja kasumigraafiku järgi, muidugi!” purskus vana vimm pinnale. Kapitalist versus kunstnikuhing, raamatupidaja versus normaalne inimene, kes igale sendile silti külge ei kleebi.
“Kuule, ära...” hakkas Janek lepitust paluma, kuid Annelile piisas nende kahe sõna toonist, et ringi keerata ja edasi kuulamata minema marssida.
“Mine metsa! Pane end põlema! Upu ära!” kostis üle Janeki kaeblikumaks muutuvate vabanduste sajatusi.

“Casanova in action,” märkis lohuliblet näppude vahel keerutav Aare.
Janek raputas pead ja lasi kuuldavale ebamäärase ängistushäälitsuse. Eksole, tegelikult ta püüdis, kohe tõesti püüdis, sest Anneli oli oma täiesti segasest tulnukaid ja haldjaid tõsiselt võtvast maailmavaatest hoolimata just selline, kellega ei häbeneks seltskonda minna ja, mis veelgi olulisem, kellega ta tahaks voodisse minna. Jalad, piht, juuksed, profiil, ja Gucci istuks ta seljas kui valatult. Modelliagentuur teeniks sellise pealt räigelt. Kuramus. Eks hommikul vaatab, kuidas asja siluda, pole veel nähtud, et ei annaks siluda.
Janek keeras paadisillal ringi, seadis end mugavamalt istuma, viskas Anneli selleks õhtust peast ja valmistus õllest ja kenast õhtust parimat võtma. Aare oli küll mingi kohalik maakas, polnud tal ei oma firmat ega aktsiaportfelli, arusaam majandusest jättis sajaga soovida, aga nad olid mitmel varasemal grillüritusel hästi jutule saanud.
“Einoh, sina, Aare, oled ka siitkandist, sina ju ei usu seda uppumise juttu? Hea eelarvamus küll. Hirmutate lapsi sellega üksi randa minemast?”
Aare rebis hajameelse pilgu vastaskaldalt lahti ja vaatas Janeki poole. “Mh? Mida? Ah see uppumise asi? Jah, upub küll. Mina uputan. Mis siis?”
Janek tõmbab õlut kurku ja kõõksub kätega vehkides naerda, osutades õllepudelile, Aarele, järvele. Hea nali! Hästi mängib kaasa Anneli jutuga.
Aare vaatab talle rahulikult ja tõsiselt otsa, kuni Janek jäi pikkamööda vait, tegi ebamäärase grimassi ja andis märku, et Aare edasi räägiks.
Aare kehitab õlgu – “Ma olen näkk. See käib asja juurde. Ja nüüd, kus sa mu saladust tead, pean ma su ära uputama.”
Enne, kui Janeki näole tekkiv irve kõrvuni jõuab venida, jätkab Aare ettepoole naaldudes ja Janekile otse silma vaadates: “Nüüd ma loen kümneni. Kui ma kümneni jõuan, jääd sa magama ja teed nii, nagu ma ütlen. Üks... kaks...”