Kõõlusväät

Väädid sirgusid piikidena hommikusesse sinitaevasse. Sõrmejämedused “tüved” tõusid paarikümne meetri kõrgusele justkui suureks kasvanud päikesevarjud, et seal oma ladvad laiali laotada. All oli seetõttu varjuline ja mõnus.
Rokile meeldis siin, Aias. See aitas keskenduda, rahuneda. Asjatud mõtted ja pinge imendusid niiskesse mulda ja aurustusid jahutavasse õhku.
Väätide vahele olid rajatud jalgrajad, mida mööda paar aednikku töiselt asju ajasid. Kindlatel kohtadel seisid ka aiavalvurid, kaeluni turvistatud ja vibudega. Rok teadis, et kõõlusväädi läbi raiumiseks enamasti ühest hoobist ei piisa.
Ta mängis selle ideega viivu, samal ajal sõrmedega matšeete käepidet näppides. Arvestades valvurite proffesionaalsust teise löögini ta ilmselt ei jõuaks.
Ja siis aurustus seegi mõte õhku kui üks mõttetumaid.
Rok noogutas heatujuliselt ühele tuttavale aednikule ning võttis suuna Aiast välja.
Ala ümbritses õhukestest laudadest sein. Välja pääses paari meetri kõrguse ukseava kaudu, mis viis lühikesse koridori. Lagi ja põrand olid siin puust, seinad paremal-vasakul restile tõmmatud paberist. Koridor lõppes palkidest seinaga.

Öine vahetus oli olnud nagu ikka - kurnav. Roki kaaslased ilmselt magasid juba, ent temal oli harjumus kõigepealt oma pinged Aias maandada. Pärastine uni oli selle võrra sügavam ja toekam.
Läbi seina kostus paremalt nõudepesukolinat. Riisiköök ja magala asusid siinsamas. Ent Rok pöördus koridori lõpus hoopis vasakule. Enne magamaminekut pidi ta kokku saama Zu’ga, terve Abramaa parima luuameistriga.

Zu veetis aega oma ruumides. Kui Rok ukse taha jõudis, oli meister just ühe noore väädijupi rõngasse keeranud ning lävelt lahti lasknud. Too veeres kiirust kogudes mööda koridori minema.
“Astu sisse, sangar!” kutsus Zu rõõmsalt, “Just veerand tundi tagasi lõpetasin su kullakese viimistlemise. Varreke on muidugi sama, aga vitsakimbuke on värske ja vihane.”
“Tänane patrull jah oligi viimane, mida tolle vanaga andnuks teha”, sõnas Rok ning tervitas kummardusega luuameistrit.
“Kokkuhoid on meie pühak.” Kummardus.
Zu paistis vana. Vana ja terane. Tema silmad püüdsid vististi kinni iga pisiasja, samal ajal kui suu valis hoolikalt, mida ütles.
“Sa paistad palju värskem kui tunnikene tagasi.”
“Käisin jah aias, puhkasin vaimu.”
“Nii olen ma soovitanud”, ütles Zu. “Aga tule nüüd, vaatame su kallikese üle.”
Rok järgnes Zule.
Järgmist paberseintega ruumi sisustas kaks tööpinki ja hulk riiuleid. Riiuleis lebas rohkelt tööriistu, ühe tööpingile oli aga nahast klambritega kinnitatud luud. Sinna kaks meest kõndisidki.
Rok libistas käega üle luua.
Ta alustas varre otsast, kus risti oli sabaks torgatud uus väädijupp. Ta libistas üle tagumise tammepuidust varreosa, sileda ja vastupidava. Käsi näppis varre esiosa, kus õlgedest pehmendusele oli peale tõmmatud omamoodi sadul. Viimaks liikus kämmal üle noortest kõõlusväätidest kimbuosa, kus nood tagasipainutatult kahekorra kinni olid seotud. Suure kimbu hulgas oli kaks väiksemat, otstest kokku seotud ning nöörid küljes.
“See on üks mu viimase aja parimaid”, ütles Zu vaikselt, peaaegu sosistades. “Tasakaalustatud, imeliste lennuomadustega.”
Rok neelatas, sest teadis, mismoodi see praegu lendaks. Värske luud muutub normaalseks paari tunniga. Enne seda on vitsad aga põrgulikult särtsakad, ainult kiirkäskjalad kasutavad taolisi.
Zu sosistas erutunult edasi. “Korjasin kimbu jaoks eriti heas vanuses kõõlusvääte. Imeline taim. Ma olen selle üle viimasel ajal mõelnud. Paistab, et väät justkui kogub endasse mingit jõudu, mis vastandub kukkumisejõule. Seepärast saavad kõõlusväädid kasvada pikemaks kui mistahes puud. Millegipärast säilib neil see jõud ka paar nädalat pärast mahalõikamist. Aga siis pole see enam sõltuv kukkumisejõu suunast.”
Roki see ei huvitanud. Tema kujutles end juba järgmist ööpatrulli tegemas. Selle riistaga.
“...nagu oleksid nad juurte näol oma sihi kaotanud ja tormaksid maailmas arutult...”
Ilmselt peaks end korralikult välja magama, et seda taltsutada.
“...ma olen valinud millistelt taimedelt seemneid koguda...”
Neelatus.
“...need uued kõõlusväädid ilmselt kannavad rohkem...”
Kõmm! Kõmm! Kõmm!
Harrast hetke rebestas meeletu gongimüra.
Zu ja Rok vaatasid üksteisele otsa.
Häire.
Mõlemad mehed muhelesid erutusest ning juba krabasid Zu vanad sõrmed tööpingi kinnitusi. Rok haaras lennuriista sabast ning paari sekundi pärast tormas ta luud käes juba väljapääsu poole.
Peakoridori jõudnud haaras ta seina pealt kaks erilist terariista, mille hoo pealt küünarnukkidele kinnitas, ning sööstis suure avatud kahepoolse ukse poole.

Mõni hetk hiljem kihutas Rok kindluse uksest välja ja kukkus. All ujusid valged pilvemassiivid. Vabalangus.
Ilmselt erutusest polnud Rok vitsasid kahekorra hoidvat sõlme jõudnud lahti tõmmata, kuid nüüd sai see avatud. Kimp vibutas oma väädid ette sirgeks ning luud hakkas tööle. Roki käed olid ammu haaranud kaht pisemat kimpu hoidvast nöörist ning nende abil ta luuda praegu ka juhtis.
Saba tõttu oli suurim tõusunurk piiratud, ent Rok polnud sellise “noolega” veel kunagi lennanud. See rebis end pea-aegu püstloodis üles. Kindluses peksti jätkuvalt häiregongi.
Rok jõudis kõrgemale ning heitis pilgu alla.
Seal, pilvede kohal seilas aeglaselt nende lendav kindlus, kaheksanurkne, palkmüüriga ümbritsetud. Kants oli nüüdseks vist sadakond aastat vana. Majesteetlik oli see pilt vanadest tumenenud palkidest seintest ning rohelisest katusest. Mitmeid meetreid laial müüripealsel, kus vibudega valvurid ringi sebisid, asusid noorte kõõlusväätide kasvulavad. See, mida müür aga ümbritses, oli Aed. Lendava kindluse süda. Just see hoidis kantsi üleval, just sealsete vanade kõõlusväätide jõud tõstis pilvedest kõrgemale.
Just seda tuli iga hinna eest kaitsta.
Rok viskas pilgu ümbrusse ning tabas kaugemal taevas kaks helesinist kogu. Käed rebisid kahte nööri ning nüüd kihutas värske luud nende poole.
“Ilmselt surmapõlgurid, muidu oleks neid rohkem.” mõtles Rok endamisi. Õnneks kippusid siinsete piirkondade lendurid olema niisama kogenematud kui enesetapjalikud.
Tuul piitsutas ta juukseid vastu peanahka ning pani silmad vett jooksma. Rok nägi lähevate surmapõlgurite küljes mürgipomme, mida ilmselt loodeti Aia kohal purustada.
“Et ma siin olen, on nende plaan A juba rikutud” sisistas Rok mõttes.
Kaks vaenlast, helesinistes peitvormides lähenesid talle kõrvu, tegemata erilisi manöövreid. Rok oleks jäänud nende kahe vahepeale... ilmselt polnud tegu päris poisikestega.
Rok neelatas ning parandas ühte kimbukest painutades pisut suunda, otse kahe lenduri keskele. Nüüd on kõik ajastuses. Juba ta nägi surmapõlgurite maskiga kaetud peasid. Kolm, kaks, üks. Hetk enne vaenlaste vahelt läbi lendamist tõstis Rok käsivarre pikenduseks olnud lõiketera. Teravik lõikas naksakaga läbi kahe ründaja vahel pinguldunud poolläbipaistva nööri. Heal juhul oleks see pea otsast rebinud, halvemal pakkunud luuata lendamise põgusat kogemust.
Hetk pärast nööri katkemist tõmbas Rok mõlemad ohjad vasakule. Ta teadis vastase järgmist käiku ja rohkem polnud vajagi. Oodates kaitsja põrkumist nööriga, oli kumbki ründaja oma ohjad tõmmanud üksteiset eemale, et jõude tasakaalustada. Nüüd kaldusid nad endale ootamatult väga järsult kumbki ise suunas ning ühe tee ristus just Roki omaga. Juba sähvatas matšeete ning hulk vitsu põrutasid ise suunas minema.
Luud needva surmapõlguriga tiirutas ringe tehes ja kiirust kogudes alla maa poole.
Rok oleks võinud lüüa ka lendurit, kuid ta oli pigem mängur kui patrioot. Nüüd on tabatu elu tema enda käes. Põhimõtteliselt on võimalik taolise luuaga elusalt maanduda. Põhimõtteliselt.
Rok tegi uue pöörde ning otsis silmadega teist vaenlast. Surmapõlgur oli otsustavalt teel kindluse poole. Ka kaitsja sööstis.
Rok kummardus tuuletakistuse vähendamiseks nii ette kui võimalik. Tema luud oli kiirem, aga kas ka piisavalt. Vaenlane heitis pilgu tagasi. Ta haaras vöölt mõõga, jättes ohjad teise kätte. Rok oli tal kohe kannul. Selja taga all. Siis ülal paremal. Siis otse taga. Nad jõudsid koos kindluse laskevälja kui terariistad kohtusid.

Zu oli just jõudnud müürile ja vaatas ringi. Vibumehed ootasid. Üleval käis võitlus. Mõõgad kohtusid veel ja veel ja veel. Luuad vahetasid üha positsoone, Rok rünnates ja surmapõlgur põigeldes, kindlus oli siinsamas.
Lõpuks lendurid põrkusid. Oli kuulda röögatust. Aimata võis verd ning luudadest sööstsid eemale läbilõigatud vitsad. Vibumehed tõstsid relvad. Üks lenduritest, helesinises rüüs lõtv keha eraldus oma luuast ning prantsatas kukkudes vastu välismüüri, et siis alla pilvedesse kaduda. Ent teine, mustas öövalvurihõlstis Rok, sööstis langeva kaarega otse kindluse südame poole. Lennuvahend oli kaotanud enamuse vitstest ning nüüdseks arvatavasti juhitamatu.
Sõrmed kõhul kramplikult põimingus vaatas Zu, kuidas Rok, ikka veel luuast kinni hoides kaarega Aia latvadesse kihutas, just vahetult enne luual saba maha raiudes.
Erutunud hüüded vaikisid kõikjal. Paar silmapilku hiljem sööstis latvadest välja ratsanikuta luud, suure kaarega müüri taha kadudes. Sealt tõusid parajasti nähtavale ülejäänud lendava kindluse luuamehed.
Vanake tõttas Aeda nii kiiresti, kui haiged jalad seda võimaldasid.
Roki ümber talitasid juba aednikud. Valvurid olid jälle oma positsioonidele läinud. Zule tehti austavalt teed ning Abramaa parim luuameister jõudis Abramaa parima lendurini.
“Fead, need kõõlusväädid on siin Aias sama fugevad kui ferasvarvad!” Rok sülitas kaks hammast välja. “Mul on visf umbes pooled luud puru!" Neelatus. "A muld on nii pehme.” Siis ta minestas.
Zu naeratas oma hambutut irvet ning asus haavatut laatsareti viimiseks ette valmistama.