Tõuse ja kõnni

Ma arvasin, et surm on valus, aga selle asemel tundsin end taas astuvat tuttavlikku kaamerate valgusse, kõigi tähelepanu keskpunkti. Ma olin taas staar ning see film oli üksnes minust, mu elu parimatest rollidest, kauneimaist ja hingeminevaimaist hetkist.

Minu lapsepõlv. Mu esimene filmiroll, siis teine, Kolmas. Võrratu imetlus ja hästi-halvasti varjatud kadedus. Esimesed lilled austajalt. Esimene meeletu armumine. Mehe punased kõrvad ja higine peopesa. Hingetuks tegev esimene tõeline suudlus. Väriseval häälel tehtud abieluettepanek ja ehtsa teemandiga kihlasõrmus. Hunnitu ja imekaunis esimene pulmakleit. Teade esimesest rasedusest ja sellele järgnev must masendus lapse kaotamise pärast. Lahutus. Uus armumine. Uus abielu. Esimese lapse sünd ja võrratu õnnetunne. Uus rasedus. Teine imearmas, särasilmne laps. Uus filmirolli pakkumine. Lahutus. Meeletu armumine. Esimene oscarigala. Meeletu ootusärevus, kes võidab. Elu esimene tõeline Oscar. Rõõmupisarad, ülevoolav õnnetunne... Uus abielu mehega,kes on mu hingesugulane. Mehe ootamatu surm lennuõnnetuse läbi, ahastus, hingepiin, üksindus... valu matmine töösse, uude filmi, pisarauputus tööst vabal ajal. Uue Oscari nominatsioon, uus armumine uus abielu, ajastu suurejoonelisim filmiprojekt koos armastatuga, temperamentsed tülid ja romantikast nõretavad leppimised, uued tülid, lahutus, Oscarid, uued mehed, abielud, lahutused, galad, lapsed, lapselapsed, sõbrad, austajad, fännid, filmide loomine, lugematud ehted, kostüümid, banketid, heategevus... pildid ja stseenid vahelduvad üha kiiremini ja kiiremini. Ma libisen nagu kiirrongis oma filmi helendavate seintega tunnelisse, elu tähthetkede kaunid kaadrid vilksatavad üha suureneva kiirusega minust mööda.

Korraga seisan keset hästivalgustatud lava, film on lõppenud, ja mina, tõeline primadonna, taas noor ja ajatult kaunis, olen uuesti kõigi pealtvaatajate tähelepanu keskpunktis.

Hiiglaslik saal aplodeerib, huilgab, vilistab, seisab püsti. Meeletud ovatsioonid! Kummardan, naeratan, saadan publikule õhusuudlusi ning märkan siis enese ees vasakul udussemähkunud lauda, mille taga istuvad kolm kogu, kelledest kaks näivad olevat mehed ning üks naine. Üritan neid teravamalt silmitseda kui korraga haarab keegi mu käest ja kaelast, embab mind ülevoolavalt.

„Michael! Sina!“ Pisarad voolavad ojadena üle mu näo. „Sa ootasid mind siiski, truu, ustav, armas ja parim meeste seas!“ Publik on sellest meie isiklikust lisastseenist lihtsalt hullumas. Aga miks, miks on siin kõige selle juures ometigi publik, jõuan ma veel mõelda. Michaeli tuttav, armas ja nii kaua vaikinud hääl sosistab mulle kõrva: „Liz! Sa mu võrratu, jumaldatu, oodatu ja armastatu! Sa oled lõpuks siin, mu parim, imelisim ja suurepäraseim naine! Aga, ma kardan, et arvestades publiku reaktsiooni ei ole kõigest hoolimata tänane õhtu just Sinu õhtu...“

„Mis mõttes ei ole? Mina ju surin. Nüüd ja praegu. Maailmas ei saa olla suuremat uudist, kui minu lahkumine, see pole lihtsalt võimalik!“

Michael ohkab ja haarab mu käe veel tugevamini enda kätte.

Läbi udu kumab laua taga olevast pilvest kuldset valgust. Kaks meest on püsti tõusnud ja aplodeerivad mulle. Naine nende keskel istub, ning viipab meestele, et nood istet võtaksid.

„Liz, imetlusväärne Liz!“ kostab läbi pilve hunnitult helisev, sulnis ja hell naisehääl. „Me oleme kõik võlutud Sinu imetabasest elust ning saavutustest. Seda, mis suutsid Sina ei suuda teised iialgi. Sa võid jääda meiega nii kauaks kui soovid või minna edasi. Me täname Sind suurepärase esituse eest!“ Hääl vaikib, meeskujud pilves võtavad taas istet. Tajun ühtäkki selja taga mingi liikumist ning pööran pead. Michael veab mu lava servalt saali, esimesse ritta. Vajun pehmesse tooli ning jään jõllitama kaht suurte valgete tiibadega meesinglit, kes on tont teab kust korraga sinnasamasse lavale, kusa ma alles äsja seisin, ilmunud.

„Järgmiseks osalejaks oleme valinud tippkirurg Jonathan Smithi!“ kuulutab üks inglitest valjul ja kaunil häälel. Ta viipab käega ning tumesiniste eesriiete vahel hõljuvasse valguslaiku ilmub uus lühifilm, mis kerib ennast lahti poisikese esimestest kooli bioloogiatunni katsetest, vähki surevast emast, õpingutest, armumisest, tööst haiglas, abiellumisest, õppetööst ülikoolis, laste sünnist, laste koolilõpetamisest, ülikooli lõpetamisest. Teaduspreemiatest, laste teaduspreemiatest, lastelaste sündidest. Päästetud eludest, tänulike patsientide ja nende lähedaste nägudest... üha kiiremini ja kiiremini. Korraga seisab Jonathan Smith oma elusuuruses keset lava. Tema ema tõttab pisaraid pühkides temani ja sosistab midagi pojale kõrva.

Rahvas saalis aplodeerib taas maruliselt, nii mõnedki pühibvad pisaraid. Osad inimesed tõusevad toolidelt ja avaldavad seistes oma heakskiitu. Minu meelest on see film aga ühekülgne, igavavõitu, populaarteaduslik. Selles puudub suur kunst, oma efektsete hetkede ja dramaatikaga.

Hõbedane laud minu kõrval on endiselt udusse mähkunud. Naine seisab ses pilves püsti ja aplodeerib, kuid mehekujud istuvad liikumatult. Lõpuks kuulen mahedat, sügavat vanema mehe hääl lausumas: „Suurepärane, hästi elatud elu, mis on päästnud nii paljude teiste omi ja pälvinud veelgi enamate tänu ja lugupidamise! Me täname sind! Võid jääda meie saali, meie sekka niikauaks kui soovid.

Inglid laval teravmeelitsevad, järgmise osalise üle, kuid ma ei suuda nende juttu jälgida. Vaatan Michaeli, kelle silmis on koos meeletu õnn ja nukrus. Sosistan talle: „Sa ootasid mind! Nüüd oleme taas koos!“ Michael aga sosistab minu jaoks täiesti arusaamatult ja isegi külmalt: „Oota, vaatame, see uus lugu on täna viimane, peale seda on meil teineteise jaoks aega kasvõi igavik!“

Pööran taas pilgu lavale. Siniste kardinate vahel lööb helendama film, mis on viletsaim kõigist, mida ma terves oma elus näinud olen. Lapsuke kukub korduvalt oma armetust voodikesest, tema ema räuskab ja peksab teda pidevalt. Seejärel lippavad hoolitsemata, räpased ja näljased lapsed agulitänaval. Auto. Krigin, pimedus. Ratastool. Liikumatus, räpasus, vaesus, nälg. Pereliikmed peidavad ratastooli narkootikume ja kärutavad last ringi räpases agulis, müütades samasugustele tatistele, räbalais ja pilves noorukeile toolist võetud mingrip-pakikesi. Laps toolis vaevleb pidevalt piinavais valudes ning küünitab narkootikumide poole, et valust vabaneda. Ta teab, et pakis on vabanemine ning kui ta armetult piiratud liikumisega käed paki lõpuks suuni toimetavad, saabub hetkeks ajatu ja kehatu joobeõndus ning seejärel saabub kahekordse valu ja ahastusega pohmell.

Järgmise pildina tulistatakse tema silmade all ratastooli lükanud ja mõnuaineid müünud vanemat venda. Vend kukub liikumatult asfaldile ja tema ümber laieneb vereloik. Keegi kärutab tooli politseiautode poole. Peategelane ei suuda läbielatu tõttu enam oma suud kõnelemiseks sundida. Hooldekodu trööstitud, augulised, mõranenud ja pudenenud krohvitud seinad. Töötajad, kes teda peksavad, näljutavad ja seksuaalselt kuritarvitavad. Ainus peategelase helge hetk on pääs läbi silmade sulgemise. Uus pilt. Keegi töötajatest on ta ratastoolis jalutama viinud, rannaäärsele kaile. Päike paistab tema näole. Toolilükkaja istub pingile ning keerab näo päikese poole ja jääb tukkuma. Korraga tunneb sant ehmatades tooli liikumist. Noorukitejõuk ümbritseb teda, ning nad nügivad naerdes ratastooli, mis üha kiiremini edasi veeredes otsejoones sadamakailt merre paiskub. Ümberringi on täielik vaikus.

Ka saalis on täielik vaikus. Laval kössitab ahastamapanev inimvare. Mitte keegi ei plaksuta.

Vaatan täielikus segaduses uttumähkunud laua poole kuid udu on korraga hajunud. Kolm hoomamatult kaunist figuuri, Isa, Poeg ja püha neitsi Maarja (sest just nemad nad on!) on nagu üks mees laua tagant püsti tõusnud, ning lausuvad justkui ühest suust pühadusena kajava vormeli: „Tõuse ja kõnni!“

Inglid laval seisavad teine teiselt pool õnnetu sandikese kõrval, kes kaob lavalt samal hetkel sügavikku langeva tähena kusagile sinna, kus hoomamatus kauguses helendab sinine planeet. Ääretust kaugusest tundub korraga kaikuvat imikunuttu.

Üks inglitest teatab silmi pühkides: „Sellega on meie tänaõhtune reality-show „Tõuse ja kõnni!“ leidnud uue võitja, kes pälvis peaauhinnana kohese taassünni. Kohtumiseni järgmisel kuul järgmises saates!“ Inglid viipavad käega ning eesriie rullub üle laeva lõputuks tähistaevaks, mille keskel laiuva Linnutee alumises servas, kumab helesiniselt Maa.