Metsavana ja Miisu

„Kus su kass on? Ma küsin, kus su kass on?!“ karjus kiledal häälel uksele ilmunud tüüp, tulekera viskevalmilt käes. Enne kui Metsavana jõudis „öö“ või „möö“ öelda, saatis ähkiv vanamees kera teele ja kohe järgmise ning takkaotsa kolmandagi. Tuba täitus väävlisuitsu ja mädamunahaisuga, astjakesed purunesid, elusloodus kiunus.

„Hulluks läksid vä? Mida sa teed?“ hüüdis Metsavana, kui Koerakoonlane, tema see nässakas tulekeradega vanamees oligi, käed puusas oma veretööd silmitses ja silmi kissitades Miisu asukohta selgitada üritas. Kassiga tundus ühel pool olevat: surnud ja tükkideks, verd ja karvu kõik kohad täis.
„Ma lõin selle kohutava kõutsirajaka maha!“ teatas ta rahulolevalt. „Ja teie, sigudikud, vait!“ Aknale kogunenud möödakäijad ja muidukondajad taandusid ja lonkasid vaikselt minema.
„Vait nigu Torn kesk sügavat laant!“

Metsavana hindas hävitustööd. Tulekerad pühkisid ära kogu kergema kraami ja Miisust paistsid vaid tükid - veri, karvatuustid, kondikillud – puruks ja paladeks. Vaid üksik Tarantel vilgutas nurgas omi punaseid silmi, võrk tundus maas olevat. Võõrastele isadele pole enam midagi erakordset näidata. Kaos ja suitsevad samblad. Ja Miisut polnud…

Metsavana oli kassikesega kohtunud mõni aeg tagasi - ühel rõskel koiduaal oli ta eelmine truu kaaslane Kaaren kadunud ja Miisu kohal koos oma täiuslikkuse ja kõiketeadvusega. Kingitus Metsavanaks kuulutamise puhul. Oleks ta vaid ette teadnud, mis kõik teda ees ootab!


Metsavanaks sai ta samuti läbi õnnetu juhuse. Kevadel oli metsarahva koosistumine. Metsavana, toona veel Metsavaim, oli niisama kännul konutanud ja pisikest jooki libistanud. Kõik lobisesid, nii temagi. Ta ei saanud arugi, miks kõik järsku vait jäid. Aga just siis oli küsitud, et kas keegi uueks Metsavanaks tahaks hakata (viimane isand oli teistele jahimaadele läinud, räägitakse, et parematele). Noh ja tema, ullike, ütles „hoi“ ja kuna teised ei öelnud miskit, siis valitigi ta ära.

„Ma pean sulle ühe jutu rääkima. Kas sa arvad, et ma ei teadnud, mis Miisuke see oli?“ küsis mugavalt põrandale istunud ja kehaosade puhastamisele asunud Koerakoonlane.
„Ma ei tea isegi, mis Miisuke ta oli,“ torises Metsavana pahaselt ja seisis edasi.
„Vot, aga mina tean. Ta oli Alfa Kentauri Päikesesüsteemi Ülevõtmise Organisatsioonist. Neil on üle terve hiie-taiga ja igal pool mujalgi omad tegelinskid kenasti paika pandud. Ta rääkis ju sinuga, või ei rääkinud?“
„Natuke rääkis.“

Metsavana tõesti ei teadnud kust Miisuke pärines. Miisu ise väitis, et ei näinud sündides midagi.

„Vot nii, nii ongi! Aga nüüd on temaga korras, meie hiiest ei lähe enam jutukese poegagi vales suunas. Me jääme iseseisvaks! Juba Kahe Torni Koda ütles, et pank seisab vaid siis, kui ta sooja tuulega vilistab!“ lõpetas Koerakoonlane oma „õpetliku“ jutu, tõmbas keelega viimase limpsu üle kasuka ja tõusis püsti.

Metsavana ei teadnud, mida kosta. Kuigi Miisu oli puhuti tüütu, polnud ta kassi tapmise peale kunagi mõelnud. Koerakoonlane oli veelgi tülikam ja habemiku sekeldusterohke komme tulekeradega vehelda, tekitas tahtmise ükskord ta kõri korralikult pihku võtta. Kuid tahtmine on taevariik... Aga tema tänane tegu oli täiesti hullumeelne – oli nüüd vaja kesk päeva Künkale kõrvetama tormata?

„Oli sul midagi konkreetset ka või tahtsid ainult kõike pahupidi pöörata?“
„Muidugi oli! Sa neid kärajaid mäletad, mil Miisu Koldehaldjat hammustas? Mul juba siis tekkisid kahtlused. Mäletad: maa- ja majahaldjad miilustasid Miisuga kõikvõimalikel viisidel, aga Nõidade Koja Koldehaldjas, kes on alati nii viisakas ja hoolitsetud, oli pisut napsitanud ja muutus napakaks. Miisu vajutas talle kihvad kätte. Kindel märk, et Nõidade Kojale tuleb varsti uus juhataja leida. Mul on hea mõte.“

Metsavanal tekitas järjekordne „hea mõte“ tahtmise röökida, aga ta ei saanud, karjumisega ei jõua kaugele: avad suu vales kohas ja vaip läheb alt nigu viuhti. Oleks ta ette teadnud, et Metsavanaks olemine polegi vaid pehmel toolil mõnulemine, loitsuraamatute täiustamine ja vallatlused sooserva näkkidega, vaid hoopis pidevalt voorivad rahvamassid erinevate „mõtetega“, poleks ta sinna kevadisele koosistumisele läinudki. Eks ka tema kõrvikutesse olid jõudnud pajatused Miisust ja Alfa Kentaurist, sosistati, et Lõuna Jõgede Kants on täielikult kentaurikate käpa all. See selleks. Ka omad kohalikud sookollid, koerakoonlased ja libahundid suutsid piisavalt närvidele käia: ikka oli neil vaja mingeid kahtlaseid ülikalleid rituaale või omi karvukaid kuskile sokutada. Pidev haldjate pahameel ja nõidade rahulolematus.

Metsavanale meenus, kuidas Miisu oli rääkinud, et tema seda Koerakoonlast ei usalda, et ta olevat libahuntidega mingi imeliku plaani välja haudunud, kuidas nood sokutavad talle paralleelmaailmast hingede jäätunud pisaraid, millega on võimalik koolnuid tagasi kutsuda. Võta nüüd kinni, kes on must ja kes valge.

„Noh? Jäid seistes magama vä?“
„Ei, keda siis?“
„Riimi Riisuja! On küll hale tegelane, aga see-eest kuulekas. Eks tal tõesti käed värisevad ja pidev niuks kuidas „Loits ei tule välja“ ärritab kõiki, kuid temast saab veel asja.“
„Ma mõtlen selle peale, aa mine nüüd ära, ma olen väsinud ja tahaks pisut silma looja lasta.“

Metsavana kobistas magamistuppa ja suur oli tema üllatus, nähes oma tammises voodikeses alasti näkki. Või oli see metshaldjas? Täiesti alasti. Metsavanal polnud juba mitu nädalat olnud aega mõnd emast käppida ja nüüd selline meeldiv üllatus. Kuid kes on too imeline olevus? Tema metsas polnud ühelgi metshaldjal sellist reit ega rinda, või vähemalt tema ei teadnud olevat. Metsavana seisis kui kangestunud. Igatpidi.

„Kuule, ära jõllita! Jessas, kombeid ikka üldse pole!“
„Kes sina oled? Ja mul oleks vist seda patja vaja.“
„Ei tea jah, kes ma olen, Miisu loomulikult! See kuradi Koerakoonlane kõrvetas kogu mu kasuka ribadeks,“ keeras Miisu ette oma täpselt paraja suurusega ahvatlevalt ümaravormilise tagumise poole, näitamaks, et isegi saba enam pole. Metsavanal lõid silmad täiega kilama, aga voodisse karata ta ei julgenud. „Miisu, minu Miisu, tegelt ka, täitsa pees. Või noh, mis pees, sinna tuleks alles jõuda, aga kuidas,“ mõtles ta.
„Mis totakas naeratus see sul on? Ei tea, kus siin lõbus on? Me peame kohe tööle hakkama, Koerakoonlasele tuleb tema tegelik koht kätte näidata. Igaveseks! Ja vaata see Tarantel üle, ta sai vist raputada, ma peaks endale uue kasuka tellima, seniks anna mulle mingi ürp!“

Metsavana ohkas pettunult: ei mingit kepipoissi, ilmselgelt. Isegi omasse voodisse enam ei lasta. Elu on karuohakas!