26.10.11

Viimane

Järgnev kirjutis leiti Tähejõudude baasi sulgemise järel ühest selle värbamiskeskuse ruumidest, s-o kolmandal aastal enne suurimpeeriumi langemist. Arvatakse, et see võis olla kirjutatud ühe viimase Maalt lahkunud emotsionaalselt tasakaalustamata värdinimese poolt. Lugege ja rõõmustage, et destruktsiooni aeg on möödas.
Meid oli siin alguses kaksteist. Kössitasime vaikides kõval pingil ja põrnitsesime vastasseina või kes mida. Vahel avanes koridori otsas must metalluks ja üks nahaga ja mundriga ületõmmatud luukere viipas meist järjekordse selle taha. Ma olin niisiis juba üksteist korda näinud, kuidas minu vanune inimene tõuseb ja kõnnib kramplikult selga sirgena hoides ukse taha. Ma pole näinud sealt veel kedagi tagasi tulemas.
Ma olen viimane, selles ei ole mulle midagi uut. Ma olin viimane juba sündimisel. Kas kujutate ette, et minu sünni juures oli arstiks minu vanim õde. Kas kujutate ette? Ma tean, et ta oli 2 tunni raadiuses üldse ainuke sünnitusarst, kuid ikka. Sinu õde aitab sind sinu ema seest ilmale. See on kogemus, mida ma teile ei soovitaks., kuid mis teha, kui oled viimane sündima.
Edasi ei läinud asi paremaks. Kõik teavad seda, et siirdeperre satub laps hiljemalt teiseks sünnipäevaks. Ka minu sünniema teadis, kuid ta ei tahtnud. Ta peitis mind ära ja põgenes pärast isegi mägedesse, külmadesse koobastesse, kus on tuul ja loomade hais. Ma imestan, et mind koos emaga kõige selle peale Kuu peale ei saadetud. Selle asemel otsiti mulle hoopis koolitatuimad siirdevanemad, keda leida oli.
Pärast neid eksirännakuid ja hullu ema olin ma kuulus, selles ma tõesti viimane ei olnud. Koos siirdekatega käisin ma läbi vist tuhandeid sümpoosione ja seminare. Kõigest sellest tulid mul hiljem unehäired. Ma ei saanud voodis magada, mul oli magamiseks vaja hõljukit.
Kas ma seda juba kirjutasin, et koolivanemad valiti mulle kolm aastat hiljem kui kõigile teistele? No nüüd on see siis kirjas. Kolm aastat hilinemist oli niigi vedamine, nii-nii paljud tahtsid mind ju isiklikult näha ja katsuda. Lisaks olin ma ju ka siirdesse minekuga hiljaks jäänud.
Kuid lõpuks olin ma ikka koolivanemate juures. Minu ümber hüpnokiivritega ringisebivatest lastest olin ma pikem, tugevam ja lollim. Kõik see koos ja iga asi eraldi tegi mind alailma vihaseks. Korra sülitasin ma isegi ühele pagana pätakale lagipähe, kuid tema, ta lihtsalt ei märganud seda. Tema tatti ära uputamiseks polnud mul aga küllalt sülge.
Nii see elu koolis käis, koolivanemad vaatasid minu peale põlastavalt ülalt alla, kaasõpilased vaatasid minu peale põlastavalt alt üles ja õpperobotid vaatasid mind täiesti ükskõikselt. Pagana e-jobud toppisid mulle ainult kiivri pähe ja vajutasid suurt rohelist nuppu. Kui ma neilt peale teadmiste pumpamisseansi midagi küsisin, ütlesid nad alati: „Te vestlete sellest homme oma koolivanemaga.“
Ah homme, teadagi. Homme tuli põlastava näoga mesimagus vanem ja küsis, kas mul on astronoomia või sotsiaalteooriate kohta küsimusi ja ega ma ei oska arvata, kas neljamõõtmelises ruumis võiks kuupe olla. Nad vaesekesed pidid ju natuke pingutama ka, pumpamine lööb ju seosed sassi ja uudishimu minema, eriti veel minul, ebastandardsel pumbataval.
Vahel siiski juhtus, et meie jutt haakis. Siis ma küsisin ja imestasin ja olin muidu ontlik laps. Kuni viimaks jõudis aeg viimase küsimuseni, viimase tõsise küsimuseni koolis.
Mulle oli just vägev ports anatoomiat, psühholoogiat ja sotsiaalset käitumist kolba alla surutud ja miski jäi mind kõigest sellest närima. Vanem Joanna leidis minu näo ilmselt lootustandvalt segaduses olevat, nii et ta pingutas minuga väga. Tõi lagedale hulgaliselt lisahologramme ja filme, vestles minuga ja arutas üldse igasuguseid asju. Nii juhtus, et täiesti pahaaimamatult küsisin Joannalt, et mida tähendab, et reproduktiivorganitel on oluline roll sotsiaalses suhtlemises ning et selle rolli tasakaalustamiseks vähendatakse operatiivsete meetoditega sellise suhtlemisvormi sõltuvuse tekitamise riski, vastukaaluks sellise suhtlemise aega pikendades. Mulle vastamise asemel pakkus Joanna seletavaid sõnastikke ja lausete grammatika analüüsi. Kui ta sai aga viimaks aru, et kogu see kontseptsioon on mulle arusaamatu. No jah, kui ta sai sellest viimaks aru, pühkis ta silmadest naerupisarad ära ning demonstreeris mulle näitlikult, kuidas neid organeid sotsiaalsel eesmärgil kasutatakse. Ja ta ei pannud selleks isegi klassi ust lukku. Kui te arvate, et ma olin nüüd oma 10 aastaga seksi osas koolikaaslaste seas esimene, siis te eksite, sest miks muidu oleks pidanud Joanna naerma. Ja kust jälle oleksin mina pidanud teadma, et just sellel ajal kui mina emaga mägedes juurikaid ja küpseliha sõin, oli tegelikult paras aeg minusse operatiivselt sekkuda ning minu käitumist modelleerida ning taustinfot pumbata.
Ja lahkudes, peale oma esimest seksi lahkudes, ütles Joanna mulle täiesti hariliku häälega: „Pea meeles, see on nagu selja sügamine, vajalik, kuid ebaoluline. Ja seda ei tehta avalikult ja sellest ei räägita. Need on asjad, mida sa pead mäletama.“
Nii nagu ta ütles, ma ka tegin. Ma esitasin edaspidi küsimusi nii vähe kui võimalik ja vastuseid sain veelgi vähem. Kõikusin teadmiste pumpamise hüpnohämus koolikaaslastega mööda kooli ringi, korjasin kaootiliselt endasse mõningaid kooliväliseid fakte, vestlesin mesimagusate õpetajatega planetaarnavigatsioonist ning lõpmatuste võrdlemistest, suhtlesin mitmel moel armastusväärsete koolikaaslastega ja sain aina targemaks, kuid sõltumata kohast või teemast, ikka ja alati viimasena.
Nüüd viimaks on kõik see läbi ning ma olen siin, sõjajõudude värbamisbüroo kaugsiirde ukse taga, muuseumist laenatud pliiats käes.
Ma tean, et kui see uks ükskord avaneb, panen ma pliiatsi värvlivahele ja tõusen aeglaselt. Tõstan oma jalgu nõtkelt ja väärikalt, kuni jõuan tühja siirdekambrisse ning peatun hoolikalt punase ringi keskel. Kujutan ette, kuidas kuskil suure puldi taga istub juhmi näoga veteran ja kraaksatab mikrofoni: „rea mees 12. Seiske paigal, et kosmosekass teid võtku. Kohe algab siire.“ Ja siis loeb ta numbreid, alustades näiteks sajast ja lugedes hästi-hästi aeglaselt. Ja peale nulli. Peale nulli köhatab ta peaaegu kohmetunult ning ütleb: „Vabandame, te olite järjekorras viimane ja nüüdseks on kasarmud liiga täis. Me ei saa teid värvata.“ Ma noogutan rahulikult seinatagusele veteranile ning lahkun siirderuumist väärikalt, aeglaselt ja mõttes naeratades. Nii ma mõtlen, et see juhtub.
Aga hetkel ma näen, see raske uks avaneb nüüd. Ma panen pliiatsi ära. Hüvasti kõik, keda ma tundsin.

4 kommentaari:

  1. Hea.

    Väga hea!

    Ja see on ka kõik, mida ma praegu ütelda oskan :)

    VastaKustuta
  2. Mulle ka meeldib! Ma hakkasin bixi positiivse kommentaari peale kohe lugema, väikese eelarvamsega, sest kes seda bixi teab :D

    mis mulle meeldis? mulle meeldib, kui peategelane mõtleb ja eriti lahe, kui seda peategelast ei kujutata mingi eriti targa ja tublina. mõnus tüüp, pisut totakas, aga mõtles igati loogiliselt ja igaühele arusaadavalt.

    eriti lahe oli ses jutus kogu maailm ja mis värgid sinna kõik leiutatud olid. palju toredaid leiutisi, millesse suhtuti mõnusa irooniaga.

    jutu ülesehitus pole mingi ime maailmakirjanduses, aga jutulaborisse mõnus vaheldus.

    hästi kirjutatud .(mõningate kirjavigadega).

    VastaKustuta
  3. Artur, ainus puudus - EMOTSIOONI selle emotsionaalselt tasakaalustamata tegelase kohta oli tekstis vähe. Natuke liiga tehniline, masinlik ja kiretu kohati nagu oleks juba mingi tasakaalustuse läbinud nii jutustaja kui jutustus :) Kui emotsioonivinti kõvemaks keerata ja loos juba olemasolev tugev sci-fi reaalsus sellega vastandumisel kontrastsemaks lükata, läheks loo ülesehitus veelgi paremaks.

    VastaKustuta
  4. Üsna ootamatu ja end hooga lugeda laskev jutt. Mulle see kiretu esitus sobis.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.