Ma ei taha koju minna

Ma ei taha koju minna. Ma tean, mis mind seal ees ootab: tuba koristamata nagu kõik need viimased kuud, aga diivanil istub Rita ristisjalu keset kortsus maiustustepakendeid ja jõllitab ainiti telekasse. Aprilli algusest saadik pole ta isegi telekat käima pannud, jõllitab niisama.

Aga ma pean minema. See on minu kodu. Ja minu Rita, kedagi teist mul ei ole. Kõik need korrad juba esimesest õhtust peale, kui ma tõmmuverelise tüdruku viimasel hetkel raudteetammilt alla tirisin, ma mäletan nii selgesti, kuidas me teineteiselt korraga küsisime: "Mis sul hakkas, hull oled või?" Ja jalutamist aguli sireli- ja kõdulõhnas, ja Rita rindu mu käe all hommikupäikeses. Ta on nii ilus, päriselt nii ilus, mis sellest, et natuke omamoodi.

Higises käes ragiseb võti lukus. Juba esikusse ulatub heade aegade viirukilõhn ja mahe madal lauluümin. Rita, Rita, kas sa oled jälle elus? Kraabin kingad kiiruga jalast ja torman tuppa. Ta istub diivanil, aga tuba on puhas, laual põleb lõhnalamp, tema juuksed on pestud ja patsis, ja süles on tal . . . midagi valget ja karvast.

Rääbakas kass. Ime, et sel veel hing sees on, nõnda kurjasti on loomake räsida saanud. Aga Rita naeratab. "Käisin jalutamas ja poe juurest leidsin!"

"Mis me talle nimeks paneme?"

"Ma juba panin," särab Rita. "Kass!"

"Lollakas," jätan ütlemata. Aga mul on hea meel, et keegi, miski on ta elule tagasi võitnud.

Hommikul ei ole ma enam nii õnnelik. Terve öö veetis Kass minu ja Rita vahel voodis, ja ma võiksin vanduda, et see elajas haiseb.

Ma ei taha koju minna. Kui aus olla, tahaksin, kui sealt oleks vähimatki lootust keppi saada. Rita on jälle ilus, ta rinnad kirju satsilise pluusi all pakatavad kutsest, aga tal jätkub silmi ainult oma looma jaoks. Ja ma ikkagi võiksin vanduda, et see elajas haiseb.

Jah, Rita hoiab nüüd kodus korda. Kassiliiva kast on alati säravpuhas, põrand samuti. Kõik karvaebemed lendavad kohe tolmuimejasse. Söögi üle ei saa me keegi kurta. Aga alati, kui ma kasvõi katsun teda kaissu võtta –

Higises käes ragiseb võti lukus. Toast kostab mingi telesarja ebamäärast juturüma. Rita istub ristisjalu diivanil ja silitab kassi. "Toit on ahjus soojas, salat külmkapis," tervitab ta. Kuhjan taldrikule kastet ja riisi, istun teisele diivaniotsale, teesklen ka vaatamist. Poetan siis tühja taldriku (aaaaaga see naine oskab süüa teha!) lauanurgale ja nihelen Ritale lähemale. Veel lähemale. Veel . . . aiiiii raisk!

"Kuradi kassiimetaja! Kas sa kordki ei suuda oma nirakale mingeid kombeid õpetada?"

Torman kööki tegelikult kavatsusega verele kistud kätt külma vee all jahutada. Vanaema õpetas, pidi aitama. Aga nagu kiuste komistan köögiuksel vastu ei-tea-kust ilmunud põigitist harjavart ja see on minu piir.

Harjavars sobib hästi kätte. Löömiseks. Rita haliseb diivaninurgas, juuksed salguti näo ees, silmad nende taga nagu mustad augud: "Aga mida sina minuga tegid? Miks mina ei võinud?" Proovigu, ainult proovigu see elukas veel . . .

Ma ei taha koju minna. Aga iga mees on oma saatuse sepp ja sellise olen ma endale sepistanud. Ma tean, mis mind seal ees ootab: tuba koristamata nagu kõik need viimased kuud, aga diivanil istub Rita ristisjalu ja silitab oma kassi. Kui ma olen hommikused loitsud lugemata unustanud, Rita ei hinga. Täna ma ju ei unustanud?

Higises käes ragiseb võti lukus. Kass tuleb mulle esikusse vastu, tokerjal valgel kasukal korrapäratud roostekarva laigud, murtud tagukäppa lonkav, vurrud vasakul pool hangunud ajumassist liikumatud, ja põrnitseb oma ainsa silmaga. Nii et Rita ikka tõesti leidis mu kaustikud ja luges neid. Ja tegigi ise ka ära.

Ei noh, mul on ju tubli naine. Mis sellest, et mitte päris elus.

Ja see väärakas kass, kelle pärast ma pean järgmisel kaduneljaba öösel vist teeristile minema.