08.10.11

Kosmosekass


"Nii. Kaks sammu ette, marss!" Walfen-Höhburgi kosmosesadama komandör vaatas karmilt meestele otsa. "Nii. Laev on valmis. Last on valmis. Mulle kinnitati, et teie olete valmis. Kõik oleks nagu korras. Aga." Komanör kissitas silmi ja luges mundrilt meeste nimesilte: "Jon Aardner, Kirk Kohlbraun, Marten Kivi, Drein Lerovsky." Mehed noogutasid oma nimesid kuuldes. "Nii. On üks väike aga. Laev tahab ristimist. Praegu on ta nimi WZY-2180, mida kõlbab küll dokumentidesse kirja panna, aga ühel korralikul laeval peab omavahel rääkimiseks ja ka laevaga rääkimiseks inimlikum nimi olema." Mehed vahetasid salamisi hämmeldunud pilke. Sellises suunas jutuajamist nad polnud oodanud. "Nii. Võtke igaüks siit kausist üks pall." Komandör ulatas pisut lapikut keeglikuuli meenutava tuhmmusta kausi meeste poole. Kauss käis nelja mehe vahet. Omaniku leidsid kolm musta ja üks valge pall. "Nii. Kes sai valge palli, sellest saab laeva ristiisa."

Ruumis oli lausa kombatav vaikus. Jon keerutas valget palli sõrmede vahel ja mõtles. Tema peaks nüüd laevale nime panema. Pea tundus täiesti tühi. Paneks mõne naisenime? Ah ei, Laura oli just ta elust läinud, aga ühtegi teist nime ta ka panna ei tahtnud. Laev on suur ja hall. Elevant? Ei, kuidagi kohmakas. Kiire ja hall... Hiir? Rott? Ei, ei sobi. Kiire ja hall... Kass! Jon köhatas kurgu puhtaks ja ütles: "Kurnäuh." Komandör kergitas pisut kulme, teised jäid teda avalikumalt jõllitama. "Nojah, Kurnäuh, kiiruse, täpsuse, kodutunde ja halli värvi auks," üritas Jon puterdamisi seletada. "Nii-nii. Kurnäuh. Vabalt, rivitult, ülehomme stardis näeme," viipas komandör lahkumiseks.


* * *

Jon lõi turtsatusega käega vastu tooli ja keerutas siis tooliga laeva juhtimiskabiinis lustiga ringi. Nädalatagune ristimistseremoonia kerkis ikka ja jälle ta silme ette. Kui mehed olidki esialgu Kurnäuhi nime kallal pisut norinud, siis tegelikult võeti nimi ruttu omaks ja nüüd nimetati laeva omavahelistes jutuajamistes hellitlevalt Kiisuks. Oli Jon isegi alul kahelnud, et mis lollusega ta hakkama sai, aga õigel hetkel mälust kerkinud lustakas lapsepõlvepilt halli kassipojaga, kes ennastunustavalt punast lõngakera loobib ja sasib, oli ta ju plindrist päästnud. Jon heitis pilgu paneelile, konrollis näidikuid, veendus, et kõik on korras ja tegi tooliga veel mõned tiirud. Kust see hall kassipoeg tema koju sai ja mis tast edasi sai, seda ei suutnud Jon meenutada, oli vaid see üks hetk. Samasugune hall kassipoeg nagu siin kabiiniurgas praegu. Praegu? Jon tegi tooliga veel ühe tiiru ja jäi kabiininurka vahtima. Tumehall kassipoeg lükkas käpaga erepunast lõngakera. Jon tegi veel ühe tiiru. Kassipoeg oli alles ja vaatas talle oma suurte merevaigukollaste silmadega otsa. Jon tegi veel ühe tiiru. Ja veel ühe tiiru. Ja veel...

"Hei, kuule, mees, sa lõhud tooli ära!" kostus Kirki hääl. "Ah, mis, ei, ma ainult..." pobises Jon omaette. "Olgu, olgu, kuidas vahetus läks?" "Ah, mis ta ikka," vastas Jon end kogudes ja kiirelt puldile pilku heites, "nagu ikka, kombes kõik." Kirk heitis pilgu Jonile, kes püüdis rutakalt teha nägu, et ta kogu aja on korralikult nuppe ja tabloosid passinud. Joni tundus neist kõigist pisut noorem olevat ja Kirk lõi mõttes käega. "Olgu, mine magama, sa oled väsinum kui sa ise arvad. Vahetuse aeg on niiehknaa kümnekonna minuti pärast käes." Jon tahtis küll vaidlema hakata, aga Kirki ilmet nähes pidas paremaks kuuletuda.

* * *

Kirk jälgis Joni lahkumist, vaatas paneeli üle, jäi nähtuga rahule ja sättis end mugavamalt istuma. Ta ei tahtnud praegu mõelda Arellest, et igatsusel end mitte matta lasta, seega mõtles ta sõnadest. Teda hämmastas jätkuvalt, et mõned sõnad seavad end nii mugavalt inimeste keelepruuki sisse, et isegi kui algset tähendust kandvad objektid on jäädavalt kadunud, siis ülekantud tähenduses elavad nad veel kaua. Võta või laevandus. Purjelaevu pole enam isegi mitte muusemides, aga ikka võib kuulda sõnu tüürman, pootsman, puri, tüürpoord, pakkpoord, pärituul, last, türm, tekk, mast, kambüüs, sansukast, ankur, laevakell, laevakass... Laevakass. Kirk pilgutas silmi. Kass. Arelle kolmevärviline ja pikakarvaline, õige nimega Bartholomeus, pereringis Paksu. See mugav isand oli nende kolmeaastase kooselu jooksul vaid korra näidanud, et ta korraga rohkem kui tosin sammu teeb. Seesama Paksu lamas juhtimispuldi vasakpoolses nurgas. Kirk raputas pead. See ei saanud olla Arelle kass. Ta vaatas uuesti. Kass kissitas silmi ja vonksutas saba. Suutmata otsustada, mida viirastusliku kassiga teha, sirutas ta vaikselt käe: "Kiis-kiis-kiis." Kass vaatas talle otsa. Kirk sulges silmad.

Kui Kirk silmad avas, oli vahetuse lõpuni jäänud paar minut. Kiiresti tabloolt infot kontrollides püüdis ta meenutada, mille üle ta õigupoolest oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et aeg linnutiivul lendas. Purjelaevad, Arelle ja Paksu. Mhmm.

* * *

"Hommik, vanapoiss!" Marten astus usksest sisse. "Kellele hommik, kellele õhtu," viskas Kirk vastu ja viipas käega. Koos vaatasid nad veel näidud üle. Kütus kulus planeeritult, suund oli õige, vaid kiirus oli veidi väiksem, kui oodatud. "Olgu, vahtkonnavahetus," võttis Kirk ilmselge kokku ja jättis Marteni üksi.

Marten istus kohale. Jah, see siin oli tema õige koht. Ta mõtles lellele, kelle juures oli Marten veetnud oma suved. Mereäärse viltuvajunud majakseses elas lell üksi, kui muidugi mitte arvestada kollast kassivolaskit, kes tuli ja läks, millal tahtis, ja keda lell kutsus seetõttu Ufoks. Ufo ei armastanud eriti inimesi, silituste nurumise asemel nühkis ta laua- ja toolijalge. Mere lõpmatusest lummatuna oli Marten alul tahtnud meremeheks saada, aga kosmoseavarused on ju veel ääretumad. Ta libistas pilgu juhtimispaneelile. Paneelil vilkuvad tuled meenutasid talle öist linnavaadet oma Talsingi tornmaja katusekorterist. Ta mõtles teab mitmendat korda, kas oli ikka õige tegu lelle pärandusest loobuda ja kesklinna kolida, aga sel hetkel tundus see parim lahendus. Miski sundis teda pilku põrandale pöörama. Suur kollane kõuts tõmbas seljaga vastu paneeliseina ja vahtis talle nõudlikul ilmel oma erkroheliste silmadega otsa.

Marten tundis, kuidas tukk peale tuleb ja silmad kinni vajuvad. Suure pingutusega rebis ta silmad lahti, kuid ainult selleks, et kassile veelkord otsa vaadata ja siis unehõlma vajuda.

* * *

Marten ärkas Dreini hoogsate sammude kõmina peale ja jõudis enne, kui teine uksest sisse astus, unehägu silmist raputada. "Tervitus!" "Tere-tere." "Kuidas kulgeb?" "Kuule, korras nagu kõik. Seni on üllatavalt rahulikult läinud. Pisuke viivitus on sees, aga võrreldes kõige sellega, mis võinuks untsu minna, on see köömes," tegi Marten kokkuvõtet.

Drein otsis toolil paremat asendit ja vaatas tablood omakorda üle. Nojah, teekond, mille nad oleks pidanud olnud praeguseks läbima, oli kümnendiku võrra lühem arvutatust. Aga kui Marten ütles, et see on köömes, siis mis siin muretseda. Tuleb vaid oma vahetused korralikult ära istuda. Esialgu põneva seiklusena tundunud lend oli Dreinile juba rutiinseks ja tüütavakski saanud. Drein lasi sõrmedel silitamisi üle nuppude rea käia ja tundis äkitsi igatsust vanaema köömnesaiade järgi. Need olid olnud suurepärased. Saiade kõrvale pakkus vanaema alati piima. Ja kus oli piim, seal oli ka Miitsu, vanaema hallitriibuline hiirepüüdja. Poolkogemata ütles Drein kassi nime valjusti välja ja kuulis siis nurrumist. Oma sülest. Hallitriibuline sõtkus käppadega ja sihtis siis silmad Dreinile. Leides kassi küll ebareaalse olevat, tõusis Dreini käsi ikkagi kassi paitama. Drein haigutas ja olles kindel, et nagunii ta juba magab ja näeb und, sulges silmad. Nurrumine ja norskamine segunesid ühtseks norinaks.

* * *

Siniste silmadega siiam, keda kodus Siiuks oli hüütud, hüppas juhtimipuldile ja hakkas käpaga nuppe nügima. Esialgne uudsus oli kadunud, selles raudkolakas oli kõik põnevamad kohad läbi käidud. Igavus hakkas kimbutama ja pikapeale hakkas sisemine hääl protestima, et kodusest mänguhiirest, õigest kraapimispuust, mugavast magamispadjast ja oma inimestest viib see asjandus teda aiva kaugemale. Siiam saatis õrna tervitusnäu oma emale, kes oli talle pisut inimeste mälus sobramist ja meeltega mängimist õpetanud. Vähemalt niipalju, et Siiu mehed parasjagu magama sai ja mõned vajalikud nupuvajutused ära õppis. Küll ta selle kolaka koju saab.
 
Kosmosekassi pildi autor on Morgie, pilt on pärit blogist http://joonistajad.blogspot.com/





9 kommentaari:

  1. Ai-vai, terminoloogia longap! No kuskohas Sul on laeva peal TYRM?

    Veel paar näpukat soovitax yles leida & ära parandada.

    Muidu . . . keskel kiskus igavax. See korduv muster, kuidas järjekordne mehike meenutama kukub & jälle kassini välja jõuab, oli ettearvatav & ysna tuim.

    Lõpp see-eest on hea;)

    VastaKustuta
  2. väga naiselike meestega kosmoselaev. kuidas nad küll sellised ühesugused kõik ühte kohta sattusid? tegelikult oleks nad võinud hoopis naised olla, siis oleks massiline kassiarmastus loogilisem tundunud.

    sellisesse rahumeelsesse õhustikku oleks mõni kisma ära kulunud. stressis olid need tüübid seal küll, kui keegi eriti teineteisega suhelda ei tahtnud, välja arvatud pisimure mööbli lõhkumise pärast.

    VastaKustuta
  3. Tapvalt igav lugu. Sama tühi kui kosmos ise. Mehed muudkui tukuvad ja unistavad kassidest. Lõpp oli kah sihuke õlgu kehitama panev.

    Mul on kuri tunne, et lihtsam täiesti uus jutt teha kui seda praegust parandada.

    Nimedest: Kirk tõi mulle koguaeg silme ette ühe TV sarja tegelase :)
    Kurnäuh oli ka kuidagi imelik nimi. Oleks oodanud mõnd "Paksu kõutsi" või midagi sarnast.

    VastaKustuta
  4. See on päris huvitav idee, et laevale pandud nimi mõjutab elu laevas. Neli korda järjest sama uinumist on liiast tõesti. Juurde või asemele võiks näidata mida muud veel toimub laevas seoses tema nimega.

    VastaKustuta
  5. Neli kassi oli ehk liiast tõesti. Minu jaoks keris kolm esimest situatsiooni pidevalt uudishimu ja pinget üles. Täitsa hea! Vahepeale oleksid ehk mõned vihjed lisaks sobinud.
    Ja mul jäi õhku küsimus: kuidas kass laevale pääses? On sel müstiline või argine vastus? Või hoopis osa kasside ülemaailmsest vandenõust inimeste vastu?
    http://www.catswhothrowupgrass.com/kill.php

    Aga ma ei arva et kassiarmastust ainult naistega seostama peaks.

    VastaKustuta
  6. see naistega seostamine tuli pigem nende mõtteviisist ja käitumisest, kui otsesest seosest kassidega. ma tean küll, et kasse võivad armastada nii mehed kui naised ja sama koertega.

    VastaKustuta
  7. Komandör oli kuidagi väga tsiviilisiku kõnepruugiga :)

    Idee on hea, aga nagu eelkommenteerijad ütlesid, igavaks kisub. Mehed mõtlesid kõik kassidele, sest kass pani nad niimoodi mõtlema? Ja kui kass oleks emane, saaks sellega ka naiselikkust välja vabandada? Kui selline plaan oli, siis oleks ju võinud natukene rohkem vihjeid neisse alalugudesse panna (ja mõne vast ära võtta ka)... Ja siis ühe B-teema sisse kududa, näiteks, et sellel inimeste meeltes sobramisel oli mingi ebatavaline tagasilöök.

    VastaKustuta
  8. Lugu on mul kindlalt plusspoolel. See, mida oskan ette heita, on juba varem ära öeldud.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.