27.10.11

Kosmosekass

Väike mustajuukseline tüdruk silitas suurt punast kassi, kes nurrus kõvemini kui murutraktor ja sosistas: „Kosmosesse, Kõuts. Me lendame kosmosesse...“ Kass piilus tüdrukut laisalt pooleldi suletud laugude vahelt ja nurrus edasi. Tüdruk sulges samuti silmad ning kujutles ennast tähtede keskel lendamas. Ära sealt, kus teda nagunii näha ei tahetud. Kaugele ära. Äkki nurrumine lakkas ja kosmoselend lõppes järsu maandumisega. Tüdruk kaotas tasakaalu ning kukkus käpuli maha, samal ajal kui kass lihtsalt minema jalutas. Tal polnud enam tuju lendamiseks.

Palju aastaid hiljem polnud Kõutsi enam ammu, kuid tüdruk oli endiselt alles. Kõutsi kadumise päeval oli ta mõelnud, et kass lendas ilma temata kosmosesse. Nüüd oli tal uus kass, kuid sellele ei meeldinud nurruda. Pealegi oli ta must, mitte punane. Efekti pärast. Sest tüdruk elas kirevate seinavaipadega vooderdatud vagunelamus, mille välisukse kohal rippus ahvatlev silt: ENNUSTAJA. Toa keskel seisis ümmargune musta linikuga kaetud laud ja sellel troonis tõmbenumber – kristallkuul. Tegelikult meeldis tüdrukule siiski rohkem ennustada kaartide abil, sest vastupidiselt kristallkuulile ei valetanud kaardid kunagi. Kui kuuli seest võis näha moonutatud kujutist eilseks õhtusöögiks olnud supi plekkidest, mis kenasti kuuli all oleva lina külge kuivanud olid, siis kaarte sellised pisiasjad eriti ei mõjutanud. Kristallkuul oli samamoodi pigem meeleolu loomiseks, nagu kass ja seina peale kinnitatud riiulil olev pealuu, mille kohta teati rääkida, et see olevat kuulunud ühele tüdruku eksmeestest, kes püüdis talle kätte maksta, kuid hoopiski ise oma peast ilma jäi. 
 
Ühel lämbel suveõhtul, kui tüdruk oma igavalt möödunud päeva neljanda järjestikuse pokaalitäie konjakiga alla loputada püüdis, häiris rahu ja vaikust arglik koputus. Tüdruk kummutas klaasi ühe sõõmuga põhjani ning avas järsu liigutusega ukse, ehmatades nõnda selle taga seisva külalise poolsurnuks. Tüdruku suureks üllatuseks kogus võõras ennast kiiresti ja venitas näole laia lumivalge irve.
„Tere!“ ütles ta sügavat kummardust tehes. „Kuulsin, et tegelete ennustamisega.“
„Mõelda vaid, te oskate lugeda,“ pobises tüdruk, osutades silmadega oma pea kohal rippuvale sildile. Võõra naeratus kivistus hetkeks, kuid ta jätkas, nagu poleks midagi juhtunud: „Kas leiate minu jaoks selle hetke ja...“
„Ei! Ma olen purjus ja ebaadekvaatne!“ käratas tüdruk. Tegelikult meeldis see võõras järjekindlalt naeratav kriipsujuku, kes kandis seljas musta keepi, selle all musta vesti, lumivalget särki ja musti pükse ning jalas musti kingi, tüdrukule väga ning temas tärkasid kaitserefleksid. „Ära iial usalda kedagi, kes sulle esimesest pilgust meeldib,“ oli üks tark naine tüdrukule kunagi öelnud. See tark naine elas väga vanaks ja suri üksinda oma kümne kassi seltsis. Aga tema jutus oli tõde.

Võõras tõmbas taskust välja rahatähe. Seda nähes lõid tüdruku rohekad silmad särama. Ta haaras kiiresti raha võõra kummituslikult kõhnade sõrmede vahelt ja viipas peaga ukse poole: „Tule sisse, enne kui ümber mõtlen!“
„Sa ei saa ümber mõelda, sest sa võtsid juba raha vastu,“ ei jäänud võõras vastust võlgu.
Tüdruk segas juba kaarte ning käskis võõral paki kolmeks tõsta. Seejärel sooritas ta kaartidega veel paar imetrikki ja hakkas lõpuks laduma.
„Minevikus oled pidanud tegema raskeid otsuseid ja sooritasid pika rännaku,“ ütles tüdruk. „Sa otsisid kedagi ja läbisid eesmärgi nimel pikki vahemaid.“
Võõras trummeldas igavlevalt sõrmedega vastu lauda. „Seda räägid sa kindlasti igaühele,“ sõnas ta.
Tüdruk haaras võõra käe ja pööras pihupesa ülespoole. Ta uuris pingsalt käejooni, kuid tuba oli liiga hämar ja lõpuks pidi tüdruk ikkagi süütama laelambi.
„Oh sa kurat,“ pomises võõras kätt kaitsvalt silmade kohale varjuks tõstes ja tüdrukule näis, justkui oleksid külalise kontuurid kuidagi hägustunud. Käejooned olid aga loetavamad kui enne.
„Su elujoon...“ alustas tüdruk ja jäi siis hämmeldunult võõrale silma vaatama. „Sa pole enam elus, ega ju?“
„Kuidas võtta,“ vastas võõras. „Äkki on mul üheksa elu?“
„Äkki olen ma tõesti ennast segi joonud,“ vastas tüdruk ja keeras ülejäänud kaardid ümber.
„Sa rändasid, et leida üht naist. Sa ületasid meeletuid takistusi ja surid, aga sa jõudsid kohale. Sest sa tahtsid täita üht lubadust, mille andnud olid. Sa...“ Tüdruk katkestas lause poolelt sõnalt, sest võõra pilukile tõmbunud silmad puurisid temast läbi nagu tulised orad.
„Kosmosesse, Alice, me lendame kosmosesse,“ ütles võõras ja tõmbas põuest välja pika hõbedaselt helkiva teraga noa. Ta ulatas selle elegantse liigutusega tüdrukule, kes noa pikemalt mõtlemata otse seina virutas, poolitades riiulil seisva kolba just nagu kõrvitsa.
„Lõpuks ometi,“ pomises tüdruk kergendatult ohates ja ulatas võõrale käe. „Eks lähme siis. Kosmosesse...“

6 kommentaari:

  1. Mõte on minu meelest täitsa kena:)
    Tundub ainult, et lugu on veidi kiirustades kribatud. Natuke etteaimatava lõpuga, ei üllatanud ses mõttes.
    Mõned kohad jäid segaseks aga võibolla ma pole piisavalt tähelepanelik. Näiteks mis osa mängib hõbedane nuga ja miks see lihtsalt seina virutatakse?

    Muidu mulle stiil meeldis ja kirjeldused ka. Joomise koht oli veidi ebausutav aga see selleks:)
    Kuna Tüdruku uut musta kassi mainitakse võiks võibolla panna selle loomakese ka kudiagi võõra tulekule reageerima.

    Edu:)

    VastaKustuta
  2. Jah, see ongi kiirustades kribatud ning noa teemast saab aru, kui natuke ridade vahelt lugeda. Seda ei virutatud lihtsalt seina...
    Musta kassi unustasin loo lõpuks üldse ära, parandan vea :D

    VastaKustuta
  3. Kenasti jooksev jutt. Ei midagi üleliigset. Dialoogid-kirjeldused omavahel tasakaalus.

    Ulmet jäi pisut väheks. Tänapäevane tüdruk, kes teenib raha tavaliste ennustamistrikkidega, on ennast purju joonud ja talle tuleb külla noormees, kes teab, mida ta oma kassile kunagi sosistas.

    Ennustaja ei tee midagi ebamaist, ühtegi võlutrikki ei juhtu, käejoontelt surma nägemine ei tõesta midagi, sest tegelikult ei tähenda käejooned midagi, oleks siis mees mädanev või kahtlaselt karvane ja sabaga olnud (mitte, et mulle sellised jutud eriti meeldiks) - täitsa tavaline mees. Mis siis kui tõdruk rääkis sellest kassile öeldud lausest kellelegi ja see rääkis edasi ja noormees lihtsalt kasutas juhust, et muljet avaldada? Ennustajate petmine ei tohiks eriti keeruline olla :D

    VastaKustuta
  4. See oli teostuselt veidi parem lugu, kui "tõuse ja kõnni" kuigi kaselle puhul, ma ei oska täpselt aru saada miks nimelt, aga seegi lugu tekitab selle natuke kulunud tunde, et ma olen neid lauseid võib-olla mitte samas loos aga suht samas sõnastuses kusagil kohanud... Teksti sõnastus tundub kujundlikult nagu S: Rannamaa "Kadri" kaasaegne ja 3-leheküljeline ümberjutustamine ajakirjas "Saladused" Loo jutustamise mõnu ei ole selle taga, autoril on ilmne soov kiiresti midagi ära öelda, aga mitte mõtet, KUIDAS seda täpsemalt sõnastada, et pilt selgem tuleks. Näiteks see kolbateema - võib aimata, mida autor tahtis öelda, aga üksnes aimata. Korraliku lahtijutustamise korral oleks võinud lugu oluliselt originaalsemaks, omanäolisemaks ja lennukamaks minna.

    VastaKustuta
  5. Jutujooksu on, ideid on, kirjutamisoskust on. Lühijutuks täiesti piisavalt. Mulle muidu selline jutustav-asjalik kirjutamisstiil meeldib, aga siia juttu võib ka pisut mahlasemat väljenduslaadi kaaluda.

    Nii uudishimu mõttes küsimus, et mis imetrikke nende kaartidega enne ennustamist ikka teha vaja on?

    VastaKustuta
  6. Kuna siia postitatakse üsna lühikesi lugusid, ei hakanud täpsemalt kirjeldama, muidu oleks lugu väga kergesti omandanud romaani mõõtmed.
    Kaartidega tehakse palju asju. Ma ise pole selles just kõige osavam aga korra haaras üks inimene, enne kui temale ennustama hakkasin, mu kaardid ja sooritas kasiino diilerile omaseid vaatemänge. Tegelikult pole need ennustamise juures siiski kohustuslikud. On paki kolmeks jagamine, mõne kaardi eraldi tõstmine jne. Pigem põnevuse tekitamiseks kui praktilisel eesmärgil.
    Kuna juttude tähtaeg hakkas väga peale suruma ja aega polnud, siis ei tegelenud ma tõesti nende viimistlemisega. Vabandan.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.