Kosmosekass

Väike mustajuukseline tüdruk silitas suurt punast kassi, kes nurrus kõvemini kui murutraktor ja sosistas: „Kosmosesse, Kõuts. Me lendame kosmosesse...“ Kass piilus tüdrukut laisalt pooleldi suletud laugude vahelt ja nurrus edasi. Tüdruk sulges samuti silmad ning kujutles ennast tähtede keskel lendamas. Ära sealt, kus teda nagunii näha ei tahetud. Kaugele ära. Äkki nurrumine lakkas ja kosmoselend lõppes järsu maandumisega. Tüdruk kaotas tasakaalu ning kukkus käpuli maha, samal ajal kui kass lihtsalt minema jalutas. Tal polnud enam tuju lendamiseks.

Palju aastaid hiljem polnud Kõutsi enam ammu, kuid tüdruk oli endiselt alles. Kõutsi kadumise päeval oli ta mõelnud, et kass lendas ilma temata kosmosesse. Nüüd oli tal uus kass, kuid sellele ei meeldinud nurruda. Pealegi oli ta must, mitte punane. Efekti pärast. Sest tüdruk elas kirevate seinavaipadega vooderdatud vagunelamus, mille välisukse kohal rippus ahvatlev silt: ENNUSTAJA. Toa keskel seisis ümmargune musta linikuga kaetud laud ja sellel troonis tõmbenumber – kristallkuul. Tegelikult meeldis tüdrukule siiski rohkem ennustada kaartide abil, sest vastupidiselt kristallkuulile ei valetanud kaardid kunagi. Kui kuuli seest võis näha moonutatud kujutist eilseks õhtusöögiks olnud supi plekkidest, mis kenasti kuuli all oleva lina külge kuivanud olid, siis kaarte sellised pisiasjad eriti ei mõjutanud. Kristallkuul oli samamoodi pigem meeleolu loomiseks, nagu kass ja seina peale kinnitatud riiulil olev pealuu, mille kohta teati rääkida, et see olevat kuulunud ühele tüdruku eksmeestest, kes püüdis talle kätte maksta, kuid hoopiski ise oma peast ilma jäi. 
 

Ühel lämbel suveõhtul, kui tüdruk oma igavalt möödunud päeva neljanda järjestikuse pokaalitäie konjakiga alla loputada püüdis, häiris rahu ja vaikust arglik koputus. Tüdruk kummutas klaasi ühe sõõmuga põhjani ning avas järsu liigutusega ukse, ehmatades nõnda selle taga seisva külalise poolsurnuks. Tüdruku suureks üllatuseks kogus võõras ennast kiiresti ja venitas näole laia lumivalge irve.

„Tere!“ ütles ta sügavat kummardust tehes. „Kuulsin, et tegelete ennustamisega.“

„Mõelda vaid, te oskate lugeda,“ pobises tüdruk, osutades silmadega oma pea kohal rippuvale sildile. Võõra naeratus kivistus hetkeks, kuid ta jätkas, nagu poleks midagi juhtunud: „Kas leiate minu jaoks selle hetke ja...“

„Ei! Ma olen purjus ja ebaadekvaatne!“ käratas tüdruk. Tegelikult meeldis see võõras järjekindlalt naeratav kriipsujuku, kes kandis seljas musta keepi, selle all musta vesti, lumivalget särki ja musti pükse ning jalas musti kingi, tüdrukule väga ning temas tärkasid kaitserefleksid. „Ära iial usalda kedagi, kes sulle esimesest pilgust meeldib,“ oli üks tark naine tüdrukule kunagi öelnud. See tark naine elas väga vanaks ja suri üksinda oma kümne kassi seltsis. Aga tema jutus oli tõde.

Võõras tõmbas taskust välja rahatähe. Seda nähes lõid tüdruku rohekad silmad särama. Ta haaras kiiresti raha võõra kummituslikult kõhnade sõrmede vahelt ja viipas peaga ukse poole: „Tule sisse, enne kui ümber mõtlen!“

„Sa ei saa ümber mõelda, sest sa võtsid juba raha vastu,“ ei jäänud võõras vastust võlgu.

Tüdruk segas juba kaarte ning käskis võõral paki kolmeks tõsta. Seejärel sooritas ta kaartidega veel paar imetrikki ja hakkas lõpuks laduma.

„Minevikus oled pidanud tegema raskeid otsuseid ja sooritasid pika rännaku,“ ütles tüdruk. „Sa otsisid kedagi ja läbisid eesmärgi nimel pikki vahemaid.“

Võõras trummeldas igavlevalt sõrmedega vastu lauda. „Seda räägid sa kindlasti igaühele,“ sõnas ta.

Tüdruk haaras võõra käe ja pööras pihupesa ülespoole. Ta uuris pingsalt käejooni, kuid tuba oli liiga hämar ja lõpuks pidi tüdruk ikkagi süütama laelambi.

„Oh sa kurat,“ pomises võõras kätt kaitsvalt silmade kohale varjuks tõstes ja tüdrukule näis, justkui oleksid külalise kontuurid kuidagi hägustunud. Käejooned olid aga loetavamad kui enne.

„Su elujoon...“ alustas tüdruk ja jäi siis hämmeldunult võõrale silma vaatama. „Sa pole enam elus, ega ju?“

„Kuidas võtta,“ vastas võõras. „Äkki on mul üheksa elu?“

„Äkki olen ma tõesti ennast segi joonud,“ vastas tüdruk ja keeras ülejäänud kaardid ümber.

„Sa rändasid, et leida üht naist. Sa ületasid meeletuid takistusi ja surid, aga sa jõudsid kohale. Sest sa tahtsid täita üht lubadust, mille andnud olid. Sa...“ Tüdruk katkestas lause poolelt sõnalt, sest võõra pilukile tõmbunud silmad puurisid temast läbi nagu tulised orad.

„Kosmosesse, Alice, me lendame kosmosesse,“ ütles võõras ja tõmbas põuest välja pika hõbedaselt helkiva teraga noa. Ta ulatas selle elegantse liigutusega tüdrukule, kes noa pikemalt mõtlemata otse seina virutas, poolitades riiulil seisva kolba just nagu kõrvitsa.

„Lõpuks ometi,“ pomises tüdruk kergendatult ohates ja ulatas võõrale käe. „Eks lähme siis. Kosmosesse...“