31.10.11

Nurrrrmootorrrr


*
„Sellega oli nii, et patarei hakkas lekkima, kui vanaks jäi. Väljavalguv hape sõi klemmid läbi. Kasutu! Kogu see agregaat on tühise asja pärast täiesti rivist väljas!“
Karjuja  kõneaparaadis kõõksatas nördimusest.
„Nurrrrmootorrrit prrrroovisid?“
Pehme nurruv hääl istus koos loomaga mu kõrval.
„Misasja?“
Tõstsin suhtlusaparaadi, kust kostus pigem sõim kui juhised, kõrva juurest eemale.
„Nurrrrrrrmootorrrrrrit!“
Eeeeeäääääeeemmmm...
Kuid küsimus oli ju esitatud.

„Ei.“
Looma poolt kostus halvustav turtsatus.
„Mis ei? Mis ei, ma küsin? Ma ju ütlesin, et..“ jätkas vihane hääl kõnevahendist. Tõstsin selle lauale ega pööranud enam tähelepanu jätkuvale sõimule.
„Mis see on?“ söandasin kõrvaltistujalt küsida. „See nurrmootor.“
No kui juba nõuanded, siis võin ka küsida. Täpsemalt.
Ehk on abi.
Aparaadis lauanurgal kostus veel paar kurradit ja kõne lõpetati sealtpoolt.
Paar piiksu ja siis surin.
Ning taas see nurruv hääl mu kõrval.
„Kurrrrat siin ei aita. Sul on tarrrrvis nurrrrrmootorrrrit!“
Andsin alla.
Misiganes loom see oli, ta mõjus veenvalt.
Ei, mitte tema karvutu ebasümmetriline keha , millel puudusid jäsemed, isegi tavalise pea asukohta tähistas vaid üks helendav, naha alt millegagi kumav kohakene.
Ei ühtki avaust, ei nurka ega volti.
Ometi polnud ta ei sültjas, ei kõva, ei pehme ega üldse mitte millelegi sarnanev ja millegagi võrreldav.
Aga ta oli loom, ta hingas ja rääkis.
Ja nurrus.
Ju miski kassiline, otsustasin. Isegi imestamata, kuidas ta mu kõrvale oli sattunud.
„Räägi!“
Loomake muhises ja vahetas helenduse tooni.
Ehk ei olnud see pea. Ma loobusin arvamast.
„Nurrrrmootorrrr, ma korrrrdan. Hei, püüa nüüd keskenduda!“
Püüdsin.
Keskendusin.


„Räägi, ma kuulan.“
Loomake nurratas meeldivalt ja rääkis. Täiesti arvestatava plaani agregaadi töölesaamiseks rääkis. Täiesti sõimamata.
„Klemmivahetusest ei piisaks? Ja uute patareide paigaldamisest?“
„On sul neid siin võtta?“ küsis olend kavalalt ja ma võin vanduda, et ta irvitas parastavalt.
„Ei, sul on õigus,“ ohkasin allaandvalt.
„Nii et siis jääb minu plaan?“
Noogutasin.


Kõneaparaat piiksatas.
Tõstsin selle kõrva äärde ja kuulasin kaaslase küündimatuid ettepanekuid.
Lisaks oli ta eksinud.
Juhendasin tagasiteed.
See polnud ju raske.

„Oled siis nõus?“
„Jah, anna oma.“
Kumaga loomake kadus.
Kuid agregaadi patareide asukohta ilmus midagi loomakese sarnast.
Kohe paar loomakest, sarnast.
Edasi kattus mootor millegagi, millest läbi ei näinud.
Nurrudes hakkas agregaadi mootor tööle.

„Hei, lähme, töötab!“
Kaaslased tulid peidust välja. Ehmunult, häbistatud ja solvunult.
„Et said siis tööle või? Kaua kestab?“
Jah, just sellist toetust ma vajasin!
„Astuge peale ja lähme edasi.“
Nad kuuletusid.
Misiganes oli parem kui siin edasi olla.

Nurrudes läksime teele.

4 kommentaari:

  1. Täitsa hea lugu tundus. Intrigeeris küll ja puha, aga pagan, mitte halligi ei saanud aru :D Äkki võiks veidi tausta juurde paluda ja üldse asja veidi enam lahti kirjutada. Aga hakkas huvitama küll, et kes, kus, mis, millal, miks?

    VastaKustuta
  2. ühinen eeskirjutajaga. Kui stiil lubab, siis natuke rohkem ehk või kasvõi mõni terviklikum pilt.

    VastaKustuta
  3. Vahva lugu! Äkki mu kiiks, aga naljakas tundus. Äkki kui midagi lahti kirjutama hakata, kaoks nali ära, seda küll ei tahaks.

    VastaKustuta
  4. Minule ei ole vaja midagi rohkem lahti seletada. Kõik sobis. Üldiselt mulle Rattuse stiil ei istu, aga seekord oli täitsa loetav. Siuke muhe.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.