Augustus

„Lipp E8! Tuli!“
„Oi, kas siit tuleb matt.“
„Just nii, augustus! Järgmine käik on sul matt!“ Kaks sinist silma nöbinina kohal särasid puhtast rõõmust. „Ma tegin sulle jälle mati!“
„Aga .. Ehk teeme jälle .. Vaarikamoos sealt ülevalt näiteks?“
„Mulle ei mahu rohkem sisse.“ Heledad juuksed lehvisid pea raputamisega kaasa. „Aga teeme nii, et sa räägid mulle ühe loo ja mina võtan ühe käigu tagasi. Kui räägid kolm lugu, võtan kolm käiku tagasi. Kuidas oleks?“ Sahver, kus maletajad istusid, jäi vaikseks, kuni Augustus, selle sahvri vaim, pakkumist kaalus.
„Olgu. Esimene lugu. Võta lipp tagasi, ma räägin. Elas kord loll koll. Ta elas ja elas ja kui ta surnud pole, elab ta siiani. Ja nüüd võta oda tagasi, teine lugu.“
„See on sohk! Räägi korralikud lood!“
„Aga sa ei öelnud, kui pikki ma pean rääkima.“ Lae all tühjade pudelite riiulil istuv sahvrivaim muigas ja kõlgutas jalgu. „Et võta aga oda tagasi, kohe tuleb teine lugu. Aga kui sa tahad, ehk teeme hoopis nii, et ma räägin sulle ühe pika loo ja alustame mängu üldse uuesti. Mis Mihkel, kas teeme kaupa?“
Poiss keerutas laualt juba lahkunud musta lippu näppude vahel. „Ikka vingerdad sa kuidagi välja, aga .. Sa pead ka ühele minu küsimusele vastama. Kõigepealt vastus ja siis pikk lugu. Jah?“
„Kaup koos.“ Augustus kallutas oodates pea vasakule viltu.
Hetke küsimusi kaalunud, päris Mihkel: „Ütle, kuidas saad sa mulle moosipurke ja komme riiulitelt alla tõsta ja nuppe tõsta sa ei saa?“
„Eh-he,“ sahvrivaim kõhistas naerda. Milline küsimus laiskvorstilt, kes ei viitsi vana Augustuse eest nuppe tõsta. Aga nende nuppudega on selline lugu, et ma ei tohi võõraid asju tõsta. Ma ei tohi mitte-sahvri asjadele ja inimestele isegi lähedale minna. Ainult kurjad sahvrivaimud teevad seda. Nendega sa malet ei mängiks. Siis sa jookseks kuidas jalad võtavad.“
„Aga Augustus, miks …“
„Meie kokkuleppes oli lugu, mitte kaks küsimust. Või ajab minu vana pea jälle kõik sassi?“ Sahvrivaim kallutas oma kolme suure halli lokiga pea paremale ja vaatas mihklit nüüd tühja rohelise pudeli seest. „Sul on nii mõtlik nägu. Et siis ikka lugu? Hea küll. Sündigu sinu tahtmine sahvris.“
Augustus sulges sekundiks mõlemad silmad ja alustas: „Oli kord maja, sammaldunud katusega, ühe vihmas pruuniks tõmbunud uksega, kahe suure aknaga ja ühe päris väikse aknaga sahvri jaoks. Mja, seinapalke oli maja põhjapoolsel küljel …“ Augustus piilus vasaku silmaga poissi. „Hea küll, hea küll. Oli kord ammu-ammu üks väike põdur vana osmik, kus elas neli vaimu. Üks köögis, üks toas, üks tuulekojas ja üks sahvris.“
„Kas meie majas on ka?“ Mihkel oli püsti tõusnud. „Kas sa räägid meie suvilast ja te tulite täna neljakesi tagasi?“
„Ei-ei. See on hoopis-hoopis teisest majast. Istu-istu nüüd. Oot, ma räägin sulle hoopis-hoopis teise loo.“ Augustus hüples riiulil ringi, värvudes vaheldumisi küll roheliseks, küll pruuniks küll tolmukarva, nii nagu ta läbi erivärviliste tühjade pudelite kargles.
„Et siis. Hoopis teine-teine ja palju-palju parem lugu.“ Mihkel vaatas augustust murelikult. Ta teadis juba, et kui see kummaline mehike sõnu kordama hakkas, oli ta millegi pärast väga närvis. „Must ratsu, must-must ratsu seisis ruudulisel aasal. Seal olid veel talupojad ja paar torni-torni ja … „
„Augustus!“ Poiss kopsis laual vedelenud noa peaga vastu lauda. „See pole kellegi jutt. Sellist räägib mõnikord vanaisa mulle, , kui ta väga väsinud on.“ Jutulõnga katkestas kume mürts, mis raputas kogu maja. Pikad pudelite rivid klirisesid riiulitel kimedalt ja Augustus kriiskas läbilõikavalt laulda: „Kolli-onul meel on paha, üksindusest hulluks läind“
„Mis see oli?“ Püsti hüpates ajas Mihkel malelaua ümber. „Ema, isa. Nad ajasid midagi ümber või?“
„u-huhu-u.“ Huilgas hallinäoline sahvrivaim vastuseks ja hüples kahe ülemise riiuli vahel kui hullunud tennisepall.
Huuli kramplikult kokku pigistades pöördus Mihkel ja sikutas linki. Raske Uks kääksatas kurvalt ja läks irvakile. Uueks sikutamiseks jalgu konksu tõmmates ta tardus. Keegi oli ukse taga. Ta tundis seda, ta nägi ukse praos midagi liikumas. Jah, neli karvaudemetes sõrme libisesid piida ja ukse vahelt sahvrisse.
„“Leiba-leiba, saia-saia, moosi-moosi.“ Augustus röökis sahvri sisu kogu maailmale ja neli töntsakat viinerit libises Mihkli silmade all tema poole.
„Ei!“ kõhn poisikeha viskus vastu ust „Ei, Ma ei taha!“ Sõrmed siuglesid õigeaegselt uksepraost.
„Sa pead olema vana Augustuse valve all!“ kriiskas kolmelokiline sahvrivaim, kes oli riiuli laealuse akna serva vastu välja vahetanud. „Ole minuga! Mängime malet-malet. Ma räägin sulle palju jutte. ma laulan, ma toon sulle süüa-süüa-süüa. Sa pead olema siin!“
Mihkel vaatas pika ninaga mehikest ja tema seljataga aknas õunapuu oksade trellmustrit. Ja jälle oli seal käsi, mis kobas klaasi. Kaks kuue sõrmega kätt, vastu valgust läbipaistvad kui vihmaussid.
„Mis see on?“ Lapse värisev sõrm osutas aknale. „Kas sina teed kõike seda mulle?“
„Siin olen vaid mina, Augustus. Ära karda midagi. Siin pole kolle, siin pole vampiire, siin pole kummitusi, sahvrivaime. Kõik on nii hästi kolli maal.“ Sahvrivaimu hääl tegi jälle mõne kõrvu rebestava katse noote tabada.
„Istu ometi maha, poiss! Mõtle ometi oma ema ja isa peale. Mõtle, mida nad sinust praegu arvavad! Lõdised kui suvine sült-sült.“
Jahmunult potsataski Mihkel põrandale. Ta tundis, kuidas huuled hakkasid värisema ning ninas kiheles reetlikult. „Tule minu juurde, Augustus. Ma kardan. Palun tule!“
Augustus, 264 aastat vana sahvrivaim, peatus ühel jalal. Mihkel vaatas, kuidas ta seisis seal, õue pilvine valgus temast läbi kumamas.
„Palun? Sa ütlesid palun tule?“ Sahvrivaim tõstis aeglaselt käed ja surus oma näo ette. „Ära kunagi-kunagi ütle ühelegi sahvrivaimule, et palun tule-tule. Mitte kunagi. Ükskõik kui hea-hea ta on, sest.“ Ta astus aknalaualt alla otse õhku. „kui sahvrivaim läheb võõra inimese juurde, muutub ta ...“ Mihkel nägi. Seni sileda nahaga mehike oli nüüd nagu .. Mihkel surus end vastu ust. Õhus kõndis aeglaselt liueldes tema poole alla midagi, mis oli üleni hall nagu vana leib, peas roheline säbru, silmad kui hiirepabulad ja hambad, need olid räpased ja teravad kui noad.
„Ei! Mine ära! Palun mine ära!“
„Eh-he. Mihkel-poiss. Teie tulite ja tahtsite meid välja pühkida, kuid meie oleme vanad ja kavalad.“ Mihkli kõri kiskus krampi. Ta kuulis selgelt, see hääl tuli otse tema selja tagant!
„Püsi paigal,“ hallitanud mass, endine Augustus, laskus Mihkli näoni ja jäi sinna loperdama. „Püsi paigal, mis ka juhtuks!“
Mihkel tundis, kuidas põrand tema all rappus, kui olendid seina taga trampisid ja karjusid: „Kao, reetur. Kao, Augustus!“ Kuid Augustus ei kadunud ja poiss püsis paigal kui soolasammas.
„Ma polekski saanud liikuda,“ rääkis ta hiljem linnamajas vanaisale. „Tead, ta oli nii jälk. Selline hall ja haisev. Just minu nina ees. Ja tead, miks ta seda kõike tegi?“ vanaisa mühatust ära ootamata jätkas poiss õhinal. „Augustus ütles mulle, et niikaua kui tema selles sahvris elab, ei lase ta ühelgi hullunud kollil malet oskavale poisile midagi halba teha. Ja mina oskan malet küll!“
Ja nii see ka täpselt läks, täpselt seni kuni Augustus vargsi suri ja tema koha võttis üle teine sahvrivaim.