Päästmata

Mind röövis UFO. Kas see ajab teid naerma? Täiesti ilmaaegu. Aga see, mida teile räägitakse maailma lõpust, vot see on küll täielik pläma. Ma tean, mulle öeldi.
Aga algusest. Ja kõige alustuseks pean ma ütlema, et ma olen arst, naistearst. Seepärast minuga kõik see järgnev juhtuski.
Oli vaikne veebruari öö. Ma magasin meie laias abieluvoodis ja nägin und. Nägin selgelt, kuidas meie president pesi supipotis sokke. See oli 'nii detailne ja elav: väiksed valged nuudlid ujusid kollaste rasvarõngastega vees, poti servadel vahutas pesupulber ja üks must meestesokk väändus ja paindus hoolitsetud käte vahel. Mäletan seda pilti selgelt siiani. Ootamatult imbus unenäkku mingi ebameeldiv tunne ja ma avasin silmad.
Arusaamine sellest, mida ma nägin, jõudis minuni Alles mitu sekundit hiljem. Ma olin õhus ja kerkisin. Hetk püsis minu ees magamistoa helesinine lagi, siis tuli pilkane ja kopitanud pööning ja lõpuks öö. Minu näole sadas hõredat külma lund. Ma ei kartnud. Ma ei tundnud üldse midagi. Fikseerisin vaid, et minu kohal lumehämus hõõgub lendav taldrik, täpselt selline, nagu need on ufoloogia raamatutes. Järgmine hetk olin ma juba taldrikus sees ja lendasin. kaua või lühidalt, ma ei oska öelda. Mäletan vaid, et mõtlesin: „Midagi võiks juba juhtuma hakata.“
Aeg läks, pea oli tühi, näha polnud ka midagi tähelepanuväärset, vaid hallid metalliläikega seinad. Viimaks lähenes vasakult mulle mingi üleni roheline kääbik ja ütles selges eesti keeles, et aeg on tõusta ja minna. Hiljem taipasin, et hääl oli tal täpselt minu ülikooli filosoofia õppejõu oma.
Kehitasin õlgu. Kui juba kaasa võeti, siis tuleb minna. Läksime. Seal oli palju pikki ja hästi valgustatud koridore, igal pool tühjus ja suletud uksed. Pöörasime küll vasakule, küll paremale. Kõik tundus nii harilik, miski ei pannud mind imestama või üllatuma.
Roheline professor, nii ma teda mõttes kutsusin, seletas mulle, et see on sellest, et nad rahustavad mind kuni kohale jõuan, sest ma pean püsima töövõimelisena. Neil oleks nimelt minu elukutselist abi vaja. Nii täpselt ütleski, „elukutselist abi“.
„OK,“ ütlesin ja mõtlesin. Kui tulnukatel on günekoloogilisi probleeme, siis ikka aitan. Oleme ju vennad universumis. Küll nad teavad juba, kes on parim interplanetaarne günekoloog Maal.
Edasi ta teatas, et me oleme ühes nende salajases baasis. Rääkis baasi suurusest, kuid minu tööst ei poetanud sõnagi.
Viimaks olime me kohal. Vaatasin ringi. Olime keskmise mõõduga operatsioonisaalis. Seinte ääres olid klaaskapid ja –alused, enamasti maise moega instrumentidega, keset ruumi lai operatsioonilaud. Aknaid ei olnud, uksi oli uks, see, millest me olime just sisenenud.
„Oleme kohal,“ ütles ta mulle otsa vaadates kuid suud liigutamata. „Oodake, patsient tuuakse kohe.“ Ja ta kadus.
Astusin tagasi ukse juurde ja tõukasin. Lukus. Seisin nõutult ning tundsin, kuidas käed tõmbuvad vaikselt higiseks. „Mida ma siin teen?“ mõtlesin ärevalt „Ma pole ju kirurg.“
selja taga nõrka mütsu ja pöördusin. Operatsioonilauale oli tekkinud naine, teadsin kuskilt, et minu patsient. Nägin, et ta oli päris noor ja argipäevaselt riides: sinised teksad, kollane t-särk kirjaga „hoia metsa“ ja jooksukingad. Käed-jalad olid juba laua külge fikseeritud.
Olin nõutu. Astusin aeglaselt tema juurde ja silmitsesin teda. Inimene mis inimene. Naine vaatas mind vastu. Vaikisime.
Ootamatult ilmus naise käele rohelise professori miniversioon ja see kääbik teatas: „Sul on aega kolm tundi. Ta on rase. Sa pead tegema abordi. Mistahes hinnaga. Laps peab kaduma, see on Universumi elu või surma küsimus. Kui saad hakkama, saad koju.“ Sama ootamatult kui kujutis ilmus, see ka kadus.
Kordasin mõttes: „Mistahes hinnaga, kolm tundi.“ Tundsin, kuidas nende sõnade tähendus pikkamisi minu mõteteni jõuab.
„Miks? Miks abort, miks mina?“
Seekord ilmus roheline mini-kääbik seinale: „Rahu palun. Me ei tahaks sind töö ajaks tuimestada, aga kui vaja, siis …“ Mehikese noogutus oli kuidagi ähvardav. Ja see on meie ainuke valik, abort ja kolm tundi. Selge! Ning lisavahendeid ära küsi. Nüüdsest katkeb ka ruumi monitoorimine.“
Kujutis kadus. Tundsin kuidas minu kõhtu koguneb paanika.
„Et siis sina pead mu tapma?“ Lauale seotud naise hääl oli pinev. Ta vaatas mind vihkamisega. „Palju sa inimesi juba tapnud oled, et nad sinu valisid?“
„Kuidas?“ Astusin ootamatusest sammu tagasi. „Mina? Ei ühtegi!“
„Valetad!“
„Ei-ei.“ Vehkisin kätega. „Ma ei ole tapnud. Ma olen arst, günekoloog! Mind kutsuti aborti tegema, nagu kuulsid.“
„Eh-ee. Et teed aborti ja ütled, et pole tapnud?“
Paanika kadus kui käega pühitult. Põrgut, ikka veel on inimesi, kes seda keskaegset loba ajavad. „Kuule, lõpeta. kas ..“ Vaatasin enda ees lamavat peaaegu tütarlast ja mul hakkas piinlik. „Jane, võta end ometi kokku!“ ütlesin endale. Mõtlesin end oma kabinetti ja alustasin harilikust algusest: „Mis su nimi on ja kui vana sa oled?“
„Ma ei tea,“ ütles ta väsinud häälega. „Nad pesid mu aju üsna põhjalikult. Ma ei tea ka oma kodukohta ega ema nime. Kuid ma tean, et ma ei kutsunud sind, et ma ei taha siin olla ja et ma olen rohkem kui kuu rase. Veel küsimusi?“
„Hea küll. Mis koht see on ja miks sind siin hoitakse?“ küsisin ma, ise kirudes, et miks ma tema raseduse kohta ei küsi.
„Ma olen ebaseaduslik vang. Seda nii maiste kui galaktiliste seaduste järgi. Tõsiselt, ära vaata mind nii. Ma tean, mida ma räägin. Kogu see baas on üks suur illegaalne vangla.“
„Jah, olgu.“ Silitasin õrnalt naise õlga. „Kuid miks?“
„Ära sega!“ Naise nägu moondus ootamatust vihast. „Kui sa tahad kuulda, mis siin toimub, siis ole raisk vait. Kuuled! Sa väike günekoloogist mõrtsukas.“ Ta naeris mõrult. „Neetud rohelised idioodid.“
Hetke vaikinud, jätkas ta: „Mina olen eikeegi. Ja see vangla on ühel mugaval planeedil, , kus elavad eikeegid. Sa tahad teada, kus me oleme? Eh-ee. Ikka omal armsal Maal, Vaikse ookeani all, hästi sügaval. Otsige kui tahate.“ Katki hammustatud huuled kõverdusid. „See kõik on siin võimu ja heaolu pärast. Nad on küll rohelised, kuid nagu inimesed. Tahaks ju, et oleksid jumalad, pojad kõrgelt.“ Ta neelatas ja jäi vait. Ootasin, millal ta jätkab.
„Tegelikult on nende hulgas häid ka, kuid paljud on nõrgad, olgu siis head või halvad.“ Ta vaatas mulle silma. „Kas tead, kes on empaadid?“
Noogutasin vaikides.
„Sitta sa tead. Empaadid on nende leivanumber. Asi käib lihtsalt. Nad toovad Maalt inimesi. Teevad nendega igasuguseid katseid, kuni need hirmust hulluks lähevad, või siis seksivad, vägistavad, ajavad maruvihaseks, piinavad, kui muu ei aita. Ja arva ära, kelle juuresolekul? Ahaa, juba taipad, vaesed ülitundlikud empaadid. Meie kannatame, nemad lobisevad ja milline juriidiline korrektsus. Inimesed on ju loomad. Väljaspool seadust ja galaktilist tsivilisatsiooni. Meiega võib kõike teha. Lehmad. Äh.“ Ta sulges mõneks sekundiks silmad. „Nad kasutasid varem lehmi, kuid inimesed on paremad. Naised, lapsed, mehed, terved perekonnad. Jälk, ma olen seda kõike näinud. Väga lähedalt“
Ta vaikis jälle, silmad kinni. Kuulsin, kuidas ruumi vaikuses pinises mingi seade monotoonselt.
„Nüüd on neil aga vesi ahjus,“ jätkas ta vaiksemalt. „Nad usuvad, et nende äri avastati. Nad üritavad jälgi pühkida. Vahemaad on kosmoses suured ja aega kulub politseil palju. Kuid mina, siga selline,“ ta naeris kibedalt. „Jäin mingist jälgist võõrvormist rasedaks. Igapäevane vägistamine andis teadusliku sensatsiooni, mida ei saa rahaks teha, ütlesid nad ja kutsusid sinu. Ongi kõik“
Neelatasin ja teisel katsel sain küsitud: „Ja kui ma sulle abordi teeks, saaksid sa tagasi maale?“
„Teoreetiliselt jah.“ Naine operatsioonilaualt vaatas mulle silma. „Nad võiksid mu mälu kustutada ja tagasi ellu saata, kuid lootega mitte. See pidi nende seaduse järgi ülim kuritegu olema. Ma ei tea mis, täpselt just, kuid lootega mind ei lasta. Mõttetu risk, ütlevad nad.“
„Teised inimesed saadetakse maale?“ küsisin ettevaatlikult.
„Just. Tegelikult kõik vangid jäävad Maale. Kas mälu puhtaks ja jalaga tagumikku või siis kõri maha ja ookeani ujuma. Kui poleks vaid üht pisikest probleemi. Nad ei saa ise tappa. Kas pole lahe, mis? Politsei võib neile mäluskaneeringu teha ja liiga suur valge laik oleks kahtlane. Aga sinu tehtud abort paistab mälus väga humaanne tegu, kuid minu jaoks sama surmav. Ja too roheline mutrike, kes su välja valis ja kohale tõi, usub ilmselt kindlalt, et teeb head. Seda nimetatakse konspiratsiooniks, tead.“
Vaikisime. Lõikeriistade read kappides särasid endiselt ruumi jahedas valguses, kuid nad ei tundunud mulle enam funktsionaalse kunsti tippsaavutustena.
„Ja tulnukad, empaadid, rohelised või mis värvi nad kõik on? Mis neist saab?“
„Kõik jäävad Maale. Selleks ajaks, kui siinne hullumaja avastatakse, on kohalik kamp kas kadunud või nagunii kinni võetud. Milleks siis veel galaktikakodaniku mõrva hingele võtta. Ma tean seda, mina aitasin vajaliku info välja pommida. Et siis.“ Ta naeratas väsinult. „varsti saate endale üllatused New Yorki tänavatele jalutama.“
„Millal, kas tead?“
„Juunis. 16, kellaaeg on veel lahtine. Nad loodavad, et see segadus hukutaks Maa. Osad tulnukad …“ Ta hakkas köhima. Noor keha rappus kramplikult ja tema huultele ilmus roosa vaht. Õrnalt pühkisin oma öösärgi varrukaga tema näritud huuled puhtaks.
„Värdjas üsas, ega see pole naljaasi,“ kähises ta, kui köha viimaks järele andis. „Aga kuidas siis jääb? Milline neist nugadest on arterite nüsimiseks kõige parem? Või valid käeveenid?“
„Prooviks ehk põgeneda või aborti, “vaatasin ruumis ringi, et leida mõnda veel varjatuks jäänud väljapääsu.
„Mis sa vahid nagu pime. Kappides on väljapääse terve hunnik. Muide. Kas sa näed siin midagi, mis sarnaneks tuimestile?“ Ta hääl kõlas kui väga vana ja kibestunud naise oma.
Astusin kappidele ja laudadele lähemale. Tõesti. Ainult metall või aparaadid: „Ilmselt mõni neist seadmetest.“ Kummardusin.
„Just-just. See suur ja roheline tuimestab hästi, kui pähe lüüa. On sulle lööknarkoosi ülikoolis ikka õpetatud?“ Naise küünilisus hakkas mind juba natuke ärritama.
„Ma arvan, et see.“ Tõstsin operatsioonilaua alumiselt korruselt ovaalse seade oma näo ette. Nägin, kuidas servadel liikusid peened karvad ja õhem keskosa võnkus minu hingamise taktis.
„Just, see peab olema. Ilmselt laseb ka õhku läbi.“ Surusin servad vastu nägu ja hingasin.
„Jane!“ keegi raputas mind õlast. „Jane, mis sinuga on? Tõuse üles!“ Avasin aeglaselt silmad. Valge lagi ja selle foonil mingi heledapäise mehe nägu: „Kes sa oled?“ pomisesin segaselt. „Kuidas sa siia said?“
„Martin. Ma olen Martin, sinu mees. Jane, kas sinuga on kõik korras?“ Nägin, kuidas pea külge kasvas kael ja õlad ja sinna alla ülikonnas mees. Ma tundsin ta ära. See oli tõesti Martin ja ma olin tagasi oma magamistoas.
„Aga see naine ja veealune vangla?“
„Mis naine ja vangla?“
Mis naine ja vangla, see küsimus vaevab mind siiani. Olen seda lugu rääkinud paljudele, kuid keegi ei võtnud seda tõsiselt. Isegi ufoloogid mitte. Minu sõbrad kas naersid või muutusid murelikuks, närvispetsialistid kribasid oma märkmikesse kraakjalgu ja tegid minuga teste, ufoloogid panid kõik minu sõnad kirja ja riputasid internetti, kuid keegi neist ei uskunud, mitte keegi. Keegi ei läinud päästma õnnetut tüdrukut ookeani põhjast.
Nad panid ka mind selles kõiges kahtlema, kuid varsti saan ma teada. Lubatud päevani on jäänud vaid mõni tund. Siis saame me kõik teada.