Saame tuttavaks: Jar

Ma ei saa küll sajaprotsendiliselt kindel olla, aga kahtlustan, et Sa ei kuulu sellesse salapärasesse sekti, mis käib suviti Lõuna-Eesti soos Stalkerit jagamas või talviti mõnes T-ga algava linna nurgataguses kõrtsis kahtlaseid riitusi korraldamas. Nüüd oled Sa ulmejutulabori autor ja otsaga tõelises supis. Kuidas end tunned?
Külmalt.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda?
Ma naudin kirjutamist kui protsessi. Mingil hetkel tahtsin proovida, kuidas ma tulen toime süsteemsema kirjutamisega. Uurisin kirjutamismanuaale ja leidsin tee Taavi Kanguri blogisse ning meilivestluses temaga ta soovitas Jutulaborit. Enne olin küll Laborisse sattunud, kuid tundus kinnine kogukond. Praeguseks näen, et kogukond on Laboris suhteliselt killustatud ning on selline huvitav aeg, kas asi hakkab arenema või vajub laiali. Vahepeal tundus, et vajub laiali. Nüüd tundub, et hakkab kasvama ja pulbitsema.

Miks ma soovin osaleda? Kindlasti õppimine, kuidas ja mida kirjutada, kuidas ja mida avaldada. Ka millegi uue proovimine – mul ei ole olnud ulme kirjutamise suhtes kunagi mingit erilist plaani. Kuid kindlasti on ulme ja fanta kirjutamine loovuse mõttes arendav. Mõnes mõttes teraapiline protsess. Nii et ka enese tundmaõppimise jaoks on ulmekirjutamine huvitav seiklus.

Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?
Ei jõua. Tihti imestangi, et kuidas leiavad teised autorid aega, et nii tihedalt pühenduda kirjutamisele ja lugemisele.

Valiku teen enamasti esimese lõigu põhjal. Kindlasti on reklaamiks see, kui palju on kommenteeritud. Kui on üle kahe kommentaari, siis kisub uurima, et mis on jutus head või halba.

Sa ei kommenteeri labori jutte just liiga tihti, kas meie autorid ei inspireeri piisavalt, on sul meie hulgas salalemmikuid?
Mulle endale tundub, et ma kommenteerin liiga palju. Mul ei ole enamasti midagi edasiviivat öelda. Mul tekivad muljed, mida jagan. Pean oluliseks anda märku, et olen juttu märganud. Kui kommentaare üldse pole, siis võib see tekitada autoris segadust, et kas lugu polegi lugemist väärt. Eks see peegeldab mu enda ootust ka, et tahaks teada, kas üldse loetakse mu loomet.

Salalemmikuid ei ole. Veel. Võib-olla ei tulegi. On erinevad stiilid, on erinevad tasemed. Eks mul on kõrged nõudmised ka. Kuigi ma ei põlga midagi ega kedagi ära, siis lemmikuks saamiseks tuleks kellelgi saavutada Eco või George R.R. Martini tase. Mul on väga hea meel, et mitmed Labori jutud on jäänud silma sellega, et on väga hästi väljaarendatud – hea rütm, voolavus olemas, sisuliselt tugev, grammatiliselt korrektne, ülesehituselt ja sisuliselt terviklikud. Näen, et autorite hulgas on potentsiaali luua väga tugevaid jutte.

Kuidas sulle jutule kommentaariks tulnud kiitused meeldivad, või eelistad pigem põhjalikku kriitikat?
Põhjalik kriitika on eelistatud. Kuigi senini ei ole olnud põhjust põhjalikuks kriitikaks. Olen Laboris avaldanud vaid katsetusi, nö välgatusi. Pole olnud võimalust tõsiselt mõne loo kallale asuda. Seepärast ei tekita ei laitvad ega kiitvad kommentaarid emotsioone ega tundeid.

Mis sind üldse ilukirjutama inspireerib ja kirjutada aitab?
Ma olen rikutud inimene. Mul mõte voolab paremini läbi kirjutamise. Kui tahan millegi üle mõtiskleda, siis tuleb mul kirjutada. Rääkimine on minu jaoks palju ebaefektiivsem infotöötlemise või loomise viis. Kirjutades on tulemuslikkus palju-palju kõrgem kui muudes vormides töötades.

Peamiselt olen kirjutanud esseekesi elulistel teemadel. Need lood tekivad mitut moodi. Enamasti nõnda, et kas saan millegi lugemisel inspiratsiooni, või kui muusikat kuulates kerkib mingi seos, mis laseb mõtte lendama.

Ilukirjutamine on olnud katsetamine peamiselt. Proovimine, kuidas lood saavad alguse, kuidas neid edasi ehitada. Ideed leida on lihtne, seda edasi arendada aga minu jaoks väga keeruline. Samas on see väljakutse – kuidas mälupildist tekitada terviklik lugu.

Kirjutada aitab sobiv keskkond – üksiolemine, muusika või vaikus. Või vastupidi – räme sagimine. Väga head keskendumiskohad on McDonalds ja lennujaamad.

Millised on sinu ambitsioonid ilukirjanduses?
Esialgne eesmärk on saada kokku raamatu jagu materjali. Teine eesmärk on saada kokku raamatu jagu materjali, mis on lugejatele huvitav ka kümne aasta pärast. Siis võib juba mõelda avaldamisele. Ma ei näe mõtet avaldada midagi, mis on aasta pärast utiil. Parem lugegu lugejad siis juba klassikuid.

Kas kuskil mujal on veel sinu loomingut avalikult saadaval või äkki on juba kõik läbimüüdud?
Pole midagi müünud. Olen saanud mõned ergutusauhinnad esseede eest. Avalikult on mu kahe blogi tekstid saadaval, kuid neid ma teiega ei jaga. Ega seal pole ka midagi väga ilukirjanduslikku.

Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?
Viimased kaks aastat on olnud fantaasia, ulmekirjanduse ja ajalooliste romaanide periood. Igapäevane töö on vaimselt pingeline ning vabal ajal eelistan kirjandust, mis on hoogne ja mille puhul ei ole vaja ise eriti palju mõelda. Paraku loen vabalt eesti keeles. Muudes keeltes pean pingutama ja hetkel ei ole selleks energiat. Väga tahaks mingil hetkel õppida vene keelt, sest venekeelne raamatumaailm paistab olevat väga-väga kosmiliste mõõtmetega. Eriti ulmes.

Kuidas sa defineeriksid mis on ulmekirjandus ja kuidas ta erineb muust ilukirjandusest?
Ulmekirjandus on minu jaoks tulevikku prognoosiv kirjandus. Nii reaalset kui irreaalset, nii teostuvat kui teostumatut kirjeldav. Siis on veel ulmakirjandus – jutud sellest, mis on irreaalne, psühhedeelne, ebaratsionaalseid konstruktsioone loov, hullumeelne-skisofreeniline.

Fantaasia on minu jaoks muinasjutumaailmade loomine. Selline kerge õhuline vaimne massaaž. Arvan, et kui alustasin fantaasiaga, siis liigun rohkem ulmesse ja ulma.

Õuduse puhul on minu jaoks suur vahe, kas tegemist on lihtsalt „hakkimisega“, mis on intellektuaalselt reeglina väga igav, või on tegemist vaimse horroriga, mis lugeja/vaataja mõistusega manipuleerib. Too viimane on ka midagi, mis paistab väga raske kirjutada olevat.

Mõned inimesed arvavad, et ulme on võrreldes muu kirjandusega alaväärtuslikum. Kas oled sellega nõus või mitte ja miks?
Võib ka öelda, et ulme on alahinnatud. Ulmesse ja fantaasiasse saab valada elufilosoofiat, futuristlikke nägemusi, edasiarendusi teemadel, mis on hetke ajastut arvestades tabud. Ulme on võimalus turvaliselt arutleda teemade üle, mille üle on vajalik arutleda, aga mille üle pole poliitkorrektne arutleda.

Muidugi on ulme seas ka palju intellektuaalselt igavat ja sellist, mida pidada väheväärtuslikuks. Nagu iga kirjandusžanri puhul. Alaväärtuslikuks žanri kui sellist ei loe küll.

Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?
Olen küllaltki avatud lugeja. Ei meeldi sellised Rambo stiilis lood, kus paksu raamatu võib võtta kokku lausega: „Tundsin ülekohut, võtsin relvad välja ja tapsin 324 olendit ning meie võitsime.“

Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest? Lemmikraamatuid?
Ma pole üldse eriti palju ulmet ja fantaasiat lugenud. Lugemus on üldse suhteliselt kasin. Keskeltläbi 30 raamatut aasta jooksul. Selle põhjal saan väita, et Kunnase triloogia oli võrdlemisi tugev. Eks seal ole palju reaalset ka sees, mis muudab teksti tõsiseltvõetavaks. Samas oli ka ballasti, mis tekitas küsimusi, et miks see üldse sisse on pandud. Terra Fantastica lühijuttude kogumikus olid mõned väga suurepärased lood. Vanema generatsiooni tegijatest on jätnud hea mulje August Mälki mõned lood. Välismaistest autoritest on seni üks vaieldamatuid lemmikuid raamat “Tiiger! Tiiger!“ ning Georg R.R. Martini raamatud, kuigi tema puhul on mul tugev kahtlus, et ta on oma teostes palju ainest saanud ajaloost. Kirjutanud lugusid ümber põnevamasse keelde.

Tänud vastuste eest!

Jari ulmejutte saab lugeda siin.