Mõõk ja sandaalid

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.”

See ei ole just rahustav väide. Eriti siis, kui sa mängid läbi umbes kaheksatuhandendat versiooni Pühast Õhtusöömaajast, oled graafikust lootusetult maas ja enam-vähem meeleheitega tembitud veendumusele jõudnud, et see asi ei sobi mitte kuidagi kokku.

Ei, ärge kiirustage järeldustega. Reaalsus, nagu teie, ainult ühe variandi külge kleebitud olevused seda tunnete, on lõputute juhuste mängumaa. Aga kui vaadata seda asja teisest otsast? Sul on tulemus, ja sa pead malendid õigesti lauale asetama...

Ja ma olin Peebu just alla saatnud... Ei, ärme lähe labaseks! Peep ei ole Beltsebul või Beemot! Talle meeldib end Beemotiks kutsuda, aga tegelikult on ta hiina üliõpilane Hui Vam Dam.

Ja hiiobisõnumi tõi mulle Märri. Märri on meie Vaatamisväärsus – 24 aastat ja 52 kilo. Kunstküüned, -ripsmed, -hambad, -rinnad, -päevitus ja kogu muu praht pluss paarkümmend rõngast muidugi ka. Hui Vam Dam ja Jesus Lenin, teine assistent Columbiast vaidlevad õndsate nägudega, mitu rõngast tal jalgevahel tilpneb ja kuidas ta nendega igasugustes hügieenitoimingutes hakkama saab. Idioodid. Märri näitas neid. Oma viga, et nad suu lahti vahtisid, selle asemel et silmakaamerad tööle panna. Nüüd sünnitavad nende kiimapalavikus ajud koletisi. Rõngaid on tal seal ainult kuus ja minuarust ei sega need oluliselt midagi. Või mina tean. Aga eeldada võib, sest loll Märri ei ole.

Ohkasin ja röögatasin: „Sahvrivaim!”

„Peremeeeess,” näugus ta otse mu selja taga.

„Ajamasina töökõlblikkuse raport?”

„Tule vaata ise.” Ja ta kõndis mu tooli alt läbi ja kadus läbi seina „sahvrisse”. Muidugi, „sahvri”, ebatõenäosusreaktori hooldusroboti spetsifikatsioon algab võimest mateeriat restruktureerida. Selle üks lihtsamaid avaldumisvorme on võime läbi seinte kõndida ja me kõik oleme kuulnud Schrödingerist, nii et mismoodi ta siis välja nägema peab?

Viha teeb pigem see, et mina pean reaktorisse läbi ukse minema. Ja mulle ei meeldi seal. Ma varisen pingile. Päike lõõskab seniidis, tsentuurio kummardub murelikult ja tahab teada, kas ma ikka tunnen end hästi. Mu tooga tundub kare vastu paljast ihu, rahvamass sumiseb segaduses, ninna lööb vere, higi ja mädanevate puuviljade lõhna ja eemal Vahemere kohal koguneb tormipimedus...

„Kesskendu!” näub Sahvrivaim.

„Magnetresonantsi test – nüüd!”

Ta silmad välgatavad. Liiga hilja. Ajaliini kommodoriga ei vaielda. Kommodor on ise loll, et üle õla ei vaadanud. Märri oli minu järgi reaktorisse roninud ja nüüd nägin raudset tõestust, et ta rõngad on ehtsast metallist. Mul lõid vurrud sädemeid ja ma ei taha teada, mida tema rõngad tegid. Eriti need... õrnade kohtade läheduses...

Ma olen jälle väljaku kohal rõdul. Neetud, üks neist räbalakottidest on Hui... Mingid sõnad... „See, kellele antakse armu...”

„Kesssssskendu!” sisiseb Sahvrivaim.

„Mis on reaktoril viga?”

„Kuidas sa saad seda teada, kui sinust lausa nõrgub ebatõenäosust?”

„Tehisintellekt!” see kõlab mu suus nagu sõimusõna. Vangun sahvrist välja.

„Ajamasinast on jälle mõned jupid puudu.” Märri.

Mul on tunne, et ma olen seda juba kuulnud...

„Sahvrivaim!”

„Peremeeeess.”

„Ajamasina töökõlblikkuse raport? Märri, seal on tugev magnetväli...” Ta volksutas saba, ent jäi paigale.

Vihmakardin oli lähemale tulnud. Kolmkümmend tetradrahmi olid omanikku vahetanud. Ainult et see nägu...

„Kesssskendu!” Ta võttis mu hambusse ja viis välja tagasi. Juhtruumis, kui ma oma õige kuju ja kaalu tagasi sain, pudenesin muidugi maha. Nüüd vaatasin mina temale alla, aga mingis mõttes ei muutunud sellest midagi. „Bioõnnetus, me ei pääse siit iial, kui te loote ajasilmuseid ainult selleks, et teil suguelundid sädemeid ei lööks...”

Üle sahvripõranda tuli väike kollane rott, kes uksel muutus Huiks.

„Peremees, nad lõid Jesuse kolme päeva eest risti!”

Oh perse...