Suur jama seoses sokkidega

Koosoleku algusaeg oli juba käes, kuid paar osalejat veel tulemata. See oli meil tavaline. „Mis te neist sokkidest arvate?“ küsisin nagu möödaminnes. Ka selline asjassepuutumatute mittetöiste teemadega sisse juhatamine oli üsna tavapärane.

„Mul algab kell üks järgmine nõupidamine teises majas, nii et räägime täna ainult asjast,“ reageeris ülemus ootamatult järsult. Eks tal ole ka viimasel ajal seoses omanike otsustega pingeid olnud, nii et solvumiseks ma põhjust ei leidnud.

Laupäeva õhtul pubis võtsin sama teema uuesti üles: „Kas te ei ole mõelnud, kuhu need sokid lähevad?“, aga sõber  pani selle peale kruusi kolksuga lauale ja teatas, et siis räägime parem juba poliitikast, sest see on veel nõmedam teema. Kõik olid temaga nõus, mulisesime siis niisama mis sülg suhu tõi, ei hakanud maailma parandama ega kedagi risti lööma.

Veel mitu korda proovisin erinevates olukordades ja seltskondades, kuid alati oli reaktsioon sama: mind ignoreeriti, juhtides teema lihtsalt mujale. Kas ma olin tõesti ainuke, kes nägi neid sokke? Aga siis oleks teised pidanud vähemalt imestust ilmutama, segaduses olema või vähemalt küsima, millest ma räägin! Ma märkasin neid üha sagedamini, kõige erinevamates kohtades: sokipaarid, mis kõnnivad ilma kingade ja jalgadeta. Mõnikord selge ilmaga, hommikuse või õhtuse madala päikese ajal, tundus nendega kaasnevat ka kerge õhu värelus, aga päris kindlalt ma seda ei saa väita. Kõik nagu teaksid, aga keegi ei soovi nendest rääkida, ka ajakirjanduses ei ole midagi. Otsisin erinevatest veebi-foorumitest, ikka null tulemust.

Mul on kõikuv vererõhk ja kõrgevõitu kolesteroolitase, sellepärast külastan paar korda aastas oma perearsti. Lihtsalt igaks juhuks, kontrolliks, vereanalüüsid ja muu taoline. Ta on väga hoolikas, aga tal on  iga patsiendi jaoks aega ainult paarkümmend minutit. Seetõttu ma ei imestanudki, et ka tema teeskles mu sokkide teemalist küsimust mitte märkavat. „Kuidas teil nende peavaludega on,“ küsis hoopis.

„Nagu ikka,“ vastasin. „Paar korda nädalas pean võtma kaks tabletti paratsetamooli, väikesem kogus ei mõju, selle annuse peale reeglina taandub tunni jooksul.“

„Tomograafilist peaaju uuringut ei ole teile ju kunagi tehud?“ küsis ta selle peale. Nähes mu kohkumist kiirustas rahustama, et ei kahtlusta otseselt midagi, aga igaks juhuks kord kümne aasta jooksul võiks igaühte uurida ja lisas veel, et see ei ole üldse ebamugav protseduur, ainult aega võib pisut võtta. Lisaks saatekirjale leidis ta arvutit klõbistades ka sobiva haigla ja aja, kuhu ja millal ma pidin minema – ta on tõesti asjalik ja tubli.

Kunagi käis üks kolleeg samal uuringul, oli keset tööpäeva ära mitu tundi ja naastes teatas rõõmsalt: „Mul uuriti kolba sisemust ja ei leitud midagi!“ Selle väite tõlgendamine põhjustas pärast veel palju nalja. Tänu tema meenutustele ma natuke teadsin, mis mind ees ootas. Metallesemed, ka väikesed, tuli ära võtta, siis lauale pikali ja koos sellega masina sisemusse. Mürin ja urin oli kohati vali, selle summutamiseks mängis rahustav muusika.

Arstitädi istus kõrvaruumis ja väidetavalt jälgis kogu aeg läbi klaasakna. Kui masinavärk lõpetas, sisenes ta tuppa koos  meditsiinitöötaja riietuses mehega, palus mul isiklikud asjad jälle taskutese tagasi korjata ja ütles, et näitude põhjal pean ma enne kojuminekut puhkama ning see teine juhatas mind siia teie juurde. Siis vist tehti mulle mingi süst ja ma uinusin peaaegu kohe. Kui kaua sellest möödas on, ei tea. Väljas tundub juba hämar olevat.

*

Seitse palatikaaslast olid mind ilma vahelesegamata kuulanud, igaüks oma voodis. „Me kõik oleme siin omadel põhjustel, keegi ei ole selle üle õnnelik,“ tegi suu lahti vanem mees, kes külitas näoga seina poole, kuid pinges kehahoiak ja mõned võpatused olid reetnud, et kuulas. „Ära arva, et siin toas keegi oskab sind aidata, kellelgi pole erialast haridust ja igaühel on oma muresid rohkem kui tarvis,“ lõpetas ta kareda häälega, ilma pead pööramata. Teiste mõmin ja  mühatused kinnitasid, et ta rääkis kõigi nimel.

Minu leigeid proteste sellise ootamatu hospitaliseerimise suhtes ei pidanud ükski haiglatöötaja millekski ja parim mida neilt kuulsin, oli „raviarst vestleb teiega homme.“ Palati uks oli lukus.

Järgmisel päeval juhatati mind kabinetti, mille uksel oli mingi doktori nime ja erialaga silt, ei mäleta kumbagi ja pole ka oluline, sest see kes mind seal ootas ei olnud kindlasti mitte arst. Valge kittel oli oskamatult muude riiete peale tõmmatud ja selle all nägi mees välja nagu mõne kultusfilmi tüüpkarakter: isikupäratu nägu ja soeng, tume ülikond, valge särk ja täpiks i-peal peenike spiraaljuhe, mis läks krae juurest kõrvani.  Ta ei esitlenud ennast ja mina ei küsinud, sest ilmselgelt oleks ta nimeks öelnud midagi mõttetut nagu Puu, Mets, Kivi või Järv, parimal juhul ehk „agent Sepp“.

„Te näete sokke.“ See oli emotsioonitu sissejuhatus, kui olin end palumata istuma seadnud. „Kõik näevad,“ jätkas ta pisut etteheitvalt „aga kõik ei esita küsimusi.“ Paar minutit vaikust, mille lõhkumiseks ei näinud ma mingit põhjust. Jätkates oli häälde lisandunud mingi õrn innukus: „Me oleme teid uurinud ja te sobite meile.“

Kas ma peaks tänama tunnustuse eest, mõtlesin irooniliselt.

„Nüüd sõltub ainult teie otsusest, kas te tahate meiega ühineda.“

„Teiega? Kes on need teie?“

„Meie, meie oleme need kes teavad. Meie oleme need, kelle tööks on tegeleda.“

Selliste loosungite peale ei oska küll midagi vastata.

„Ma luban teile, et kui ühinete meiega, siis see kuhu lähevad sokid, on üks lihtsamaid asju, mida te  kohe alguses teada saate!“

„Ja vastutasuks nõuate…?“

„Vastutasuks nõuame pühendumist ja tööd. Midagi rohkemat ma täna öelda ei tohi, sest…,“ paus kaks hingetõmmet, esimene neist närviline, teine pikk „sest ma ei tohi.“

„Ja kui ma keeldun?“

Ta masseeris sõrmega otsaesist, enne kui jätkas: „Vaadake, igas asjas on omad seadused. Siin haiglas on sisekorra eeskirjad, mis ei tohi minna vastuollu kõrgemate, riiklike seadustega, sealt edasi tulevad rahvusvahelised normid, siis inimsuse reeglid ja nii edasi ja nii edasi. Ma kinnitan teile, et ükskõik, mida te otsustate, on meie edasine tegevus täiesti legaalne.“

Ma olin hämmingus ja sõnatu.

„Muidugi ei pea te kohe otsustama, võtke endale aega, kohtume peagi uuesti,“ ütles ta end püsti ajama hakates. Tõusin kiiresti, justnagu viisakusest. Teine teisel pool lauda istudes varjas mööbel seda minu pilgu eest, seistes tegid sama püksisääred, mis toetusid kingadele, aga ma jõudsin liikumise ajal märgata: tal ei olnud sokke jalas.

Tema lahkus esimesena, mina hetk hiljem koos abivalmis saatjaga. Koridori aknast käigu pealt välja kiigates märkasin parklas musta autot, mis meil on suhteliselt vähelevinud, kuid teisel pool maakera tuntud kui „suburban“. Peaarsti ametiauto, üritasin iseendaga tulutult nalja visata. Mind eskorditi teise palatisse, ühekohalisse. Esmapilgul tundus, et erinevalt eelmisest olid siin suhteliselt hiljuti remonti tehtud ja ka sisustus oli kaasaegsema välimusega. Lähemalt vaadeldes see rõõmu ei teinud, sest vana-aegseid järele-aimavad mosaiik-aknaraamid olid tegelikult trellid ja disainmööbel eelkõige tugev ning põranda külge kinnitatud, ka uks oli varasemast kogukam ja vastupidavam.

Teenindav personal, kelle korrektne ametinimetus on vist „sanitarid“, ei näi just väga väljaõppinud välja. Räägitakse, et sellistes asutustes on nad sageli endised patsiendid. Jõuga väljamurdmise plaani jätan siiski viimaseks võimaluseks.

Imelik, et mulle mobiiltelefon alles jäeti. Või siis ka mitte, sest ükskõik kuhu helistades kostub „piirang valitud numbrile helistamiseks“ ja sms saatmine lõpeb teatega „teenus ei ole lubatud“.

Aga internetiühendus toimib – on ikka kobad!

Ma laen selle teksti üles lootuses, et keegi oskab mulle nõu anda. Võib-olla olete sattunud sarnasesse olukorda või teate midagi – palun postitage kommentaaridesse ükskõik mida, millest võiks mulle abi olla!

PS! nagu ma nüüd näen, ei lähe mu nutifon veebi mitte mobiilivõrgu vaid mingisuguse wifi kaudu. On see kellegi näpukas või üritab hoopis keegi mind teadlikult aidata? Igaks juhuks jään anonüümseks ja soovitan seda ka Teile.

*

„Nonii. Ämber. Mis meil enda õigustuseks öelda on?“ puhises Kapten. Ta oli kutsunud kolm alluvat oma kabinetti välknõupidamisele. „Pool sellest tekstist on sõna otses mõttes  sattunud internetti. Agent Sepp?“

„Noh, jah, muidugi,“ alustas kõnetatu ebalevalt. „Muidugi pidin ma algul arsti mängima, aga ta tundus nii kindel ja samas nii tohman, et ma mõtlesin, ise te ju koguaega räägite, et peab kulusid kokku hoidma.“

„Seda lekke asja me alles uurime,“ sekkus vestlusesse agent Sell. „Mida ma täna võin öelda, et oleme samatüübilist taristut varem korduvalt kasutanud ja mingeid tehnilisi probleeme pole olnud. Esialgu kalduvad kõik andmed toetama oletust, et see oli loll juhus, lõpliku kinnituse saame järgmisel nädalal.“

„Kas sulle avaldatakse ülevaltpoolt survet?“ küsis agent Sepp Kapten’lt. Nad olid koos mitu puuda soodat läbi töötanud ja üks äpardus ei saanud veel suhteid rikkuda.

„Ei,“ tunnistas Kapten. „Õnneks saime õigel ajal oma käe vahele. Aga kui niisugused asjad hakkavad korduma, siis ei ole see kellelegi hea. Me ei ole kuuskümmend kolm aastat Tõelisele Jamale nii lähedal olnud.“ Oskus sõnade suuri esitähti sellistena ka välja hääldada ei ole omane paljudele.

„Sa ütlesid, et ta on kindel?“ pöördus seni vaikinud neljas mees, agent Kasepuu-Känd agent Sepp’a poole. „Võib-olla peaksime teda ikkagi kasutama. Mingil teisel kujul.“

„Moondame ta koeraks,“ pakkus agent Sell. Ta oli teistest noorem, aga seda edasipüüdlikum.

Kõik vaatasid küsivalt Kapten’i poole. Too noogutas: „Muudame koeraks. Ja sokid lähevad kõigi nelja käpa otsa!“