RIP Garry Garrisson

Kuuesaja meetri pärast ristub Vaikuse allee Apaatia tänavaga, siis tuleb pöörata vasakule, Rahutuse põigule ja paarikümne meetri pärast viib märkamatu Tasane Tee Pühaduse väljakuni, teadis Stina, ja plärts! astus paari tunni eest tekkinud lompi.
Tänavad olid kitsad ja keegi polnud neid kunagi asfalteerinud. Mõelda vaid, alles hiljaaegu oli tänavatele ja väljakutele tekkinud kruus, see oli selgesti näha. Sest ainult väga värskelt teele laotatud kraam võib olla nii... ebameeldiv jalge all. Lombid olid täidetud ebamäärast värvi ja äärmiselt ebasanitaarse veega. Nii läheb, kui kruus visatakse lihtsalt tee peale maha ja keegi ei hooli teerullide kasutamisest. Aga tühja sellest, peaasi et käpad, ptüi, varbad terveks jäid.
Pühaduse väljak oli ülesehitud. Dekoratiivsete purskkaevude ümber oli paigutatud mitmesuguseid lebamisasemeid, kõikvõimalikke hõrgutisi, mis varieerusid kaks kuud maa sisse kaevatud, parajas roiskumisastmes maksast veriste lihalõikudeni; mitut sorti tõugud ja teod olid jagatud värvilistesse kaussidesse, elusad hiired ootasid ämblikega kaunistatud puurides oma aega. Kõik oli täpselt nii nagu pidi. Puudu olid vaid pidulised...

Stina jõudis kümme minutit pärast peo algust kohale. Väljakut täitis rõõmus ja elevil sumin. Õigemini, kogu häältekaos vajus väljakut ümbritsevate hõbepajude okste kahinasse, mille kakofooniast võis eristada rebase erutatud klähvatusi, kontide murdumise rahuldustekitavat raginat, lindude naeru ja kätsatusi, öökulli rahulolevaid huikeid.

Kassitüdruk Stina oli äsja 16-aastaseks saanud. Kuldsete tähtedega kutse Impeeriumi Õhtule poetati Stina koduõue kullerhiirega, kes tuli kõigepealt kinni püüda... Ärasöömine polnud kohustuslik, ja Stina jättiski võhmaleaetud loomakese söömata. Jättis isegi ellu, kiire oli ju. Stinat kutsuti esimest korda Impeeriumisse. Sest lõpuks ometi ta oli libaloomariigi seaduste järgi täiskasvanu ja tohtis teada rohkem kui alaealised.
Inimeseks pöördunult rebis tüdruk ahnelt väikese ümbriku lahti, ning saamata aega end riietada sööstis tuppa, tuhnis kõikide nende kasutute ajalehtede alt välja vanaema suurendusklaasi ja uuris joovastunult kirja. Kutse oli ühele ning kandis Impeeriumi templit. Olgugi, et Stina teadis kirja oodata, oli selle kohalejõudmine nagu väike kingitus, nagu enneaegselt saabunud jõulud. Stina oli kogu oma teadaoleva elu unistanud Impeeriumist, vaiksetest tänavatest, neid hellalt ümbritsevatest kalmudest, väljakust, pajuokste sosinast, kohast, kust saab alguse kõik... Tüdruk oli maalinud endale pildi, silme ees Père-Lachaise. Just selline pidi välja nägema Impeerium. Puutumatu, sügav ja selge, paljude alleede ja väljakutega, sopiliste paikade ja varjuliste tänavatega.
Teadaolev elu on muidugi tugev liialdus, sest Impeeriumist ja tema õhtutest sai Stina teada alles paari aasta eest. Õigupoolest poleks ta tohtinud enne kutse saamist üldse midagi teada, aga onu Heman pruukis tol mälestamisväärsel õhtul liiga palju kääritatud liha. "Stina, tüdruk," kõmistas ta, "varsti ootab sind Impeerium." Pärast seda ei saanud Stina muudmoodi, kui et pinnis kõiki vanemaid pereliikmeid, alates emast ja tädist, vanaisani välja. Sest onu suu oli lukus, küllap oli ta märgatud ahnet läiget tüdruku pärani silmades. Nii said Stina kahtlused kinnitust: on olemas veel teisigi libainimesi. Ei olegi nende perekond ega suguvõsa ühti ainus omalaadne, nagu teda oli harjutatud mõtlema. Kui tagantjärele mõelda, tundus endine väljavaade kuidagi uhke, suursugune, aga üksildane. Veidrusest ja ebardlikkusest rääkimata.
Stina suutis alates kaheteistkümnendast eluaastast end kassiks pöörata, täpsemalt, alates igakuise puhastuse ajast. Alguses oli see ebamugav ja valulik, kohati spontaanne... aga nii häid ja ilusaid riideid Stinal ei olnudki, et nende pärast kahju tunda. Kui need porri või puu otsa juhtusid jääma.
Ronida ja joosta Stinale aga meeldis. Teda hüüti ümbruskonnas krantstüdrukuks, aimamata, et tema olemus oli tabatud, küll veidi äraspidisel moel. Stina muidu rohekad silmad omandasid päikese käes kuldse läike, otse valgusesse vaadates paistsid need aga kollased.

Peole hilinemisega oli piinlik lugu. Nimelt oli ta järginud täpseid juhatusi, mis olid kutsega kaasas, aga ikka oli ta osanud kuskil valesti pöörata. Nii oli ta ekselnud Apaatiast Tühjusesse, ning sealt edasi suurte hauaplaatide vahele. Ühele oli kirjutatud "RIP Garry Garrisson, armastav isa. Ta päästis hingi. Mitmeid". Stina oli jäänud uudishimulikult seisma, sest midagi liigutas. Kohe hauaplaadi kõrval oli avaus. Selline, kust pääses sisse kleenuke kass, ja... mõne hetke pärast oligi Stina kass. Riided jäid hauaplaadile.
Aega oli tema arvestuse järgi veel küll ja küll, niisiis mõeldud-tehtud. Kiviplaadi all oli vaid muld ja kitsas käik. Selle lõpus avastas Stina pesakonna värskelt ilmale tulnud hiirepoegi. Ilma mõtlemata, ja kassina ei mõelnud Stina just ülearu, lõi ta kihvad väiksesse roosasse elusse, ja siis järgmisesse ja järgmisesse... Kui Stina asutas end tagasi minema, kohtus ta roosade elude ilmaletoojaga. Hiiremamma hüppas täissöönud kassile ninna ja pures ja pures. Stina kräunatas ehmunult ning üritas põgeneda. Selle peale viskus hiir talle sabasse. See oli viga. Urisedes pöördus kass ümber ja tugev käpahoop tabas raevukat hiiremammat. Nii tugev, et näriline jäi uimasena maha lebama.

Niisiis jõudis Stina peole kümneminutilise hilinemisega. Pidu oli selline, mida ei oleks osanud ta uneski ette kujutada. Niipalju libainimesi, või -loomi, sõltuvalt vaatenurgast muidugi, poleks ta kunagi osanud ette kujutada. Ta sõbrunes mägra, rebase ja ühe teise kassiga. Nojah, mitte päris kassiga. Ilvesega. Ilusa näo ja luurava olekuga selliga.
Neil oli lõbus. Koos kimbutasid nad varesetüdrukuid, ajasid nad ikka ja taas lendu, püüdsid hiiri, neid mitte libasid, ja üksteise võidu jahtisid narre ja naljakaid ämblikke.
Loomatrall kestis kolm tundi. Seejärel, otsekui kokku lepitult läksid loomad üksteise järel sinna, kuhu olid jätnud nad oma riided. Stina nägi oma mängukaaslast riietes... ja oli pehmelt öeldes pettunud. Moekalt sorgus juuste ja krapsaka vaatega noormees oli kuidagi kohmakas ja abitu inimnahas. Ta pilgutas Stinale kavalalt silma, sügas teda pealae pealt ja soovitas oma riided enne üles otsida kui hilja. Sest kes ei jõua inimesena enne Impeeriumi keskööd väravateni, jääb karistuseks loomanahka. Mõneks ajaks. Kuni järgmise Impeeriumi Õhtuni. Sest selline on kord. Ja kas Stina siis ei kuulnud, kui Kaaren seletas peo alguses reegleid, venitas ilvesepoiss. Impeeriumi võib siseneda ainult inimnahas, ja väljuda samal moel.
Riided aga olid Stinal seal, kuhu ta need jättis. Kuskil RIP Garry Garrissoni juures. Stina ei teadnud, kus täpselt. Nii kiire oli tal olnud peole jõudmisega, et ta ei pannud tähele, mis teid pidi ta Pühaduse väljakuni jõudis. Episood väikeste eludega oli teda kõvasti eksitanud, nagu ka.. kõhtu täitnud. Ja kui tavaliselt polnud Stinal mingit probleemi pöörata ennast kassist inimeseks, siis teiste ees, saati veel ilvesepoisi nähes, ta seda teha ei tahtnud. Niisiis silkas tüdruk kassi kiire traaviga väljakult, lootes üles leida Garry Garrissoni viimne puhkepaik.

Impeeriumi väravad pakkusid südasüvise kesköö paiku meeleolukat vaatepilti. Impeeriumist voolas välja terve parv teismelisi, sädistades, kihistades, kambakesi, üksikuna, aga ka paariti. Kõik näisid olevat ühtaegu elevil, samas kuidagi rahulolevad. Väravavaht Kaaren vaatas noori teismelisi, ja meenutas aegu, mil tema sai oma esimese kutse Impeeriumisse. Nüüd saatis ta neid ise laiali. Järgmine pidu on kolme aasta pärast. Hingetõmbeaeg valvurile, aastate ja kogemuste kogumine aga neile noortele, kes olid äsja avastanud teineteist. Lootus neile, kes saavad järgmise kolme aasta jooksul täisealiseks.
Kaaren peatus viivuks väravate ees, jälgis pilguga eemalduvaid noori. Ta ei märganud, et eemal, päris tänava keskel seisab üks väike punane kass. Kui kassid nutaksid, siis veereksid just praegu ahastuspisarad pikkadesse valgetesse vurrudesse... Terav kolksatus andis Stinale teada, et väravad, inimnaha väravad on talle kolmeks aastaks suletud.
/järgneb ja täieneb/