Ta lendab Mesipuu poole.

„Pakime, pakime nüüd eluga!“ kostis tohutust tolmupilvest peenike hääl.

„Kas kõik tuleb ära korjata?“ piiksatas teine kimedal toonil.

„Kindel see!“ nentis esimene. „Muidu võib meie õrn aparatuur interplanetaarselt kiirendusel üles sulada, kaduda või haihtuda.“

„Tead, mul on nii kahju,“ ja teises tolmupilves aevastas keegi kaeblikult.

„Millest? Me saame lõpuks ometi koju. Koju! Ma pole valgusaastaid seal viibinud, aga see näib olevat justkui eile...“ esimesest tolmupilvest hõljus nähtavale elektrisinine mesilaselaadne olend, kelle tagajalgade küljes rippuvad tohutud paunad olid kõikvõimalikku aparatuuri pilgeni täis topitud.

„Mida hakkavad nüüd peale poeedid? Ja armunud?“

„Poeedid?“ Elektrisinise mesilase silmad vajusid üllatusest suureks. „Mis mõttes? Armunud...“ Ta turtsatas põlglikult ja kõõritas pahaselt teise tolmusamba poole. „Mõtleks parem sellele, mis kogu sellest kremplist saab, mis neid armastajaid ja poeete igapäevaselt üleval peab.“

Teisest pilvest kerkis kuldkollane mesilaspea. „Sa oled alati nii pragmaatiline!“ nentis ta nukralt. „Elus peab olema ilu, tundeid, armastust, poeesiat, unistusi... midagi kaunist ja kättesaamatut, mis seda kõike sümboliseerib“ Ta ohkas. „Ilma selleta ei ole kogu maailmaruum mitte midagi väärt.“ Ta tõstis tolmupilvest ühte suurde kristalli kätketud roosipõõsa ja hoidis seda hellalt esijalgadega oma näo kõrgusel. „Kas ta pole kaunis?“ ümises ta pooleldi enesele, pooleldi lillele. „Aga elutu. Kastepiisad tema lehtedel, õrn lõhn ja tuule käes õõtsuvad oksad ning nende kohal suveöödel kajav ööbikulaul tegid ta ilu täiuslikuks, samas nii muutuvaks, haavatavaks ja kaduvaks. Tõin ta hävingu teelt igavikku, aga see muutumatu ilu hoopis tüütab ja painab mind, kiusates meelepette ja mälestusega lõhnast, tuulest, linnulaulust mis kajas aias... armastajatest, kes selles aias õisi imetlesid, poeetidest, kes selle lille ilu värssidesse valasid... Terve missiooni olen salamisi lootnud, et suudan inimeste kombel luuletama õppida või vähemasti Shakespeare'i „Sonetid" lõpuni läbi lugeda...“

„Narr!“ Teine tegelane rehmas vaba käpaga ja pöördus tolmupilve kohale lendu. „Mõtle parem, milline kaos loodete puudumisel korrapealt tekib, millise põntsu see Maa majanduses tekitab, millised kriisid neid ees ootavad, mida nad ookeanide ja uue rannajoonega peale hakkavad, kuidas oma elu ümber korraldavad...“

„Kas me ikka peame?“

„Meil pole antud juhul mingit teist valikut! Missiooni eesmärk ja töökäsud on selged! Loodetel on teatavasti oma osa Maa sisesoojuse tekitamisel, sest sisehõõrde käigus vabaneb soojust, millest Maa vabaneb vulkaanipursete või üldise soojusvoo läbi. Maa üldine soojatase on viimase paarikümne aasta vältel oluliselt tõusnud. Loodete edasise intensiivsuse jätkumise korral koosmõjus inimtegevusega võib Maad peagi ees oodata Yellowstone´i vulkaani ärkamine, millele järgneb vältimatult tsivilisatsioonide hukk, üleüldine kaos ning massilise väljasuremise laine. Seega sinu poeedid ja armastajad peavad nüüd küll õppima ilma Kuuta läbi ajama.“

Sinine mesilane kadus kraatrisse.

„Kuuvargad, unistuste näppajad, poeesia surm, need me just olemegi!“ ja kollane mesilane kadus ohates ning pead vangutades sinisele järele.

Zummmm.

Kõrgel öötaevas säranud kuu haihtus korraga tühjusse nagu oleks keegi ta taevast lihtsalt kustutanud. Oli 20.12.2012.