05.11.11

Kohtumine suitsuruumis

„Ma lendan. Mitte nagu lind või nahkhiir, ma lihtsalt lendan: ise, sujuvalt, ilma rapsimiseta. Tahan - tõusen õhku, kiirendan, teen pöördeid, maandun. Nii nagu soovin ja mõtlen. Ma lendan juba kümme aastat, varem olin täiesti tavaline inimene. Nagu sina või tema või ükskõik kes.“

Janeli vaatas Marti ja ei saanud midagi aru. Bänd läks pausile ja ta oli kiirustanud suitsuruumi, kus istus esimesele vabale kohale, juhuslikult Mardi kõrvale. Kui ta taskust tuld otsima hakkas, ilmus kellegi käsi põleva tikuga ja alles siis ta vaatas, kelle kõrvale maha potsatas. Kõrvalpingil istus silmapaistmatu välimusega poiss: hall pluus ja igavad teksad; suvaliselt pöetud heledad juuksed ja valgete ripsmetega pisikesed silmad; kahvatu, pisut hallikas nahk; pikad ja peenikesed sõrmed. Kuid kuna ta oli viisakas, siis võis ju temaga natuke rääkida.
„Sa ei suitsetagi? Ootasid, et keegi tuleks ja saad tuld pakkuda?“
„Ma olen Mart,“ vastas igava välimusega poiss.


„Ah Mart. Millega sa tegeled, Mart? Õpid kuskil?“ üritas Janeli kummalist vestlust tavapäraselt edasi viia, aga siis hakkas Mart lendamisest rääkima. Janeli vaatas Marti ja mõtles, et nüüd on õige aeg ära minna, sest lendamisest ta kindlasti rääkida ei taha, kuid poiss võttis tal käest ja seletas aina hoogsamalt edasi: „Sa ei kujuta ette kui raske oli korralikult lendama õppida! Tahad teada, kuidas ma avastasin, et oskan lennata?“ küsis poiss, kuid vastus teda ei huvitanud.

„See juhtus koolis. Nagu söögivahetunnil ikka, polnud poistel millegi parema, kui minu togimisega tegelda ja nii nad trügisid mind trepi servale. See oli nende lemmikmäng – lükata mind kõige ülemise korruse trepikäsipuu vastu, kus alla avanes paar korrust tühjust ja nautida võimalust, et ma võin rabelema hakata ja alla kukkuda.“

Janeli vaatas poissi ja mõtles hirmuga, et nüüd on hullu kätte jäänud. Suits oli ka juba otsas, saali poolt kostusid hääled, et bänd hakkab kohe edasi mängima, aga tema peab siin istuma ja mingit imelikku tüüpi kuulama. Õudne! Ja ühtegi tuttavat ka ei paista, kellega koos saaks viisakalt ära põgeneda.

„Muidugi ma kartsin. Meeletult. Mitte kõrgust, aga kukkumist ja valu. Kuid hirm halvas mind ja ma ei saanud kunagi ei liigutada ega ühtegi piuksu teha. Et ma karjuksin, torkisid nad mind igasuguste asjadega: kääridega, pliiatsiga, mõnikord isegi noaga. Mina seisin ja kannatasin. Kuid ühel korral tundsin, et sisemuses tekib imelik kergus. Helge ja puhas tunne. Panin silmad kinni ja kujutasin ette, et lendan piinajate käest minema. Piinajad jäid järsku vait. Avasin silmad ning lendasingi: kõigepealt natuke kõrgemale ja siis edasi treppide poole. Ise lendasin! Imeline kergus. Hõljusin pisut treppide kohal ja maandusin, mis küll väga sujuvalt ei õnnestunud, aga ikkagi.“ Mart vaatas Janelile otsa pilguga, mis ootas tunnustust, aga Janelil oli mõõt servani täis saanud. Bänd oli juba alustanud, aga see haige poiss hoidis ikka ta käest ja rääkis peast segast juttu. Janeli pani silmad kinni ja ohkas.

Kui ta hetke pärast silmad avas, oli ta saalis. Lava ees, sõprade juures. Bänd mängis tema lemmiklugu ja sõbrannad hüplesid koos teistega. Janeli tundis, kuidas tuju tõusis taevani ja hinges valitses rahulolu.

11 kommentaari:

  1. Väikese teksti kohta liiga palju erinevaid plaane.
    Bändi kontsert. Suitsuruum. Koolikiusamine ja see veider tüüp. Kes isegi ei suitsetanud.
    Ja siis selle tüütu tüübi jutt sellest, kuidas ta omaenese väljamõeldud maailma pages. Või siis tõesti lendama õppis.
    Mis sai edasi? Enam ei kiusatud?
    Kas naistegelane lendas ise äkitsi tagasi bändi kontserdile?
    Miks siis vaid rind rõõmus, mitte ka kere lendamas?

    Nii palju küsimusi..

    VastaKustuta
  2. Paar sõna vähem kui 500 :)

    VastaKustuta
  3. Mulle meeldis. Lõpp oli natuke liiga äkki, paar siluvat või selgitavat lauset oleks ehk ära kulunud.
    Jutu stiil oli muidu väga mitte-manjanalik, Uutus-muutus mulle meeldis.

    VastaKustuta
  4. Poleks teadnud, et Manjana, arvaksin, et Lee kirjutas.

    VastaKustuta
  5. Lugu oli nagu Mart. Hall ja mittemidagiütlev. Samas oli peategelaseks Janeli, kes end ilmselt hallile vastandas ja "normaalsust" esindas.

    Klubikohtumist kummituse/viirastuse vms'ga võinuks autor mu meelest veidi enam kirkust lisada.

    VastaKustuta
  6. kuna mu tuttav sai aru, mida ma mõtlesin, ja talle jutt meeldis, siis olin endaga rahul. aga vist on ikka vähe, kui ainult tuttavad aru saavad.

    ehk mina mõtlesin selle jutuga, et kõigil võivad olla võluvõimed, mis mingis olukorras võivad avalduda. mart oskas lennata ja janeli teleporteeruda, ilma et ta sellest suurt numbrit oleks teinud.

    noh ja siis esindas veel mart tüüpi, kes ei osanud suhelda ja oli lihtsalt tüütu :D sellistel kipubki koolis hapralt minema...

    VastaKustuta
  7. Esimene mõte oli: misasja?

    Ei saanud mina aru, et Janeli teleporteerus.

    Nüüd, kus ma seda tean (tänu Manjana kommentaarile), on jutul jumet.

    VastaKustuta
  8. Kui nt. loo alguses oleks selle suitsuruumi kiirustamise(!) asemel Janeli midagi muud natukenegi ebatavalisemat (teleporteerumisele viitavat) teinud, või loo lõpus oleks teleporteerumise toiming selgemaks saanud, saanuks lugu soovitud mõõtme ja tulemuse. Kuna telepordi koht loos konkreetsemalt välja ei tule, ja autori vihje on pigem kaudne otsisin loost muud silmatorkavalt ebatavalist, leidsin, et Mart on mingi kummitus/viirastus vms. tegelane, keda näeb ainult Janeli, põhjendan leidu sellega, et Mardi välimuse kirjeldusega oli ilmseglelt vaeva nähtud, ning see, millega autor vaeva näeb on tavaliselt nö "lavale toodud püss". Teleporteerumise lahtikirjutamine aitaks loo kavandatud puändi palju paremini esile tuua.

    VastaKustuta
  9. mul sai lubatud sõnade maht täis ja siis pidi püändiga koonerdama. aa kuna mulle inimesi meeldib kirjeldada, siis selle arvelt ma ei saanud kokku hoida :)

    VastaKustuta
  10. Peale kommentaari, et tibi teleporteerus oli hoopis teine tera:) Pani kohe naeratama. Mulle meeldis iseenesest lugu.
    Lugeda oli hea, ainult jah küsimusi tekkis.
    Kokkusattumus, et kaks "võimetega" inimest juhuslikult kokku saavad? Nagu "Heroes" :P Tundus, et tibin ilmselt püüdis eitada oma võimet.

    Sa võikski niimoodi kirjutada :)

    VastaKustuta
  11. Ühel oli hea fantaasia ja teisel mäluauk, ulme alla ei kvalifitseeru kumbki, aga mind see ei häiri.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.