„Hea pastorihärra, ma olen kimbatuses. Mu poeg räägib
imelikke jutte. Juba kolmandat aastat järjest jutustab ta jõululaupäeval
mingitest õhulaevadest. Varasematel aastatel ei pidanud ma neid jutte väga
tõsisteks. Ta rääkis midagi värvilistest tuledest ning küllap ajas midagi
sassi. Kuid sel korral on jutt palju imelikum ja … ja mulle tundub, et see võib
olla tõsi. Ärge palun arvake, et ma olen imelik, aga ma ei saa aru, seepärast
tulingi te poole. Joonas käis enne jõululaupäeva õhtusööki kelgutamas ning leidis
taevast tähtede vahelt kollase triangli. Ta jooksis tagasi tuppa ning kutsus
meid välja vaatama. Peale mõningast tüütamist otsustas vanapaps minna temaga
kaasa, et ta maha rahuneks. Kuid paps tuli hetk hiljem tagasi tuppa ja mainis
kohmetunult, et midagi seal on vist jah, et tulgu ma vaatama, sest tema ju
hästi enam ei näe. Tõepoolest nägin ka mina taevas seda kummalist kujutist. Mis
see võis olla?“
Pastor ei osanud kuskilt alustada, seepärast küsis ta lisa:
„Proua Jenna, ärge kartke. Imesid ja eksitusi kohtame tegelikult ju tihti. Ma
ei tea, mis see oli. Kuid meenutage, kas juhtus veel midagi?“
„Me vaatasime seda kujutist, kuid see lihtsalt seisis seal.
Meil hakkas külm ja läksime sisse. Unustasime selle, kuid Joonas on hakanud pärast
seda imelikke mänge mängima.“ Jenna peatus korra, sest kellegi teisega ei
julenud ta sellest üldse miskit mainida, kuid kellegagi oli tal vaja sellest
kindlasti rääkida. „Joonas mängib maailma vallutamist. Ta on teinud vanadest
elektronkelladest õhulaevad ning ta tulistab nendega mängusõdureid. Samuti
ehitab ta vangilaagreid, kuhu paneb kõikvõimalikud enda ja õe mänguasjad
vangideks. Ja need sõnad, need imelikud sõnad. Ennast kutsub ta vahel Eemiko
või Eemihho, täpselt ei tea. Pastorihärra, ma ei saa temast aru. Kas see on
seotud nende nägemustega õhulaevadest? Või ei peaks ma muretsema.“
„Hea Jenna, ma arvan, et te võtke seda lihtsalt mänguna.
Need taevased pildid tulenevad ilmselt ikkagi külmast ilmast, kui atmosfääris
võib valgus murduda ning pakkuda võluvaid pilte. Aga need mängud võivad olla
seotud mõne kellegi suust kuuldud jutuga või loetud looga. Joonas on ju juba
kaheksane. Küllap on salaja vanaisa raamatuid uurinud ja mõni põnev koht on
andnud ainest mängudeks. Minge rahus koju ning kui ka midagi ei muutu, siis
pole vaja karta.“
Jenna tänas ja lahkus veidi rahulikuma südamega. Pastor aga
mõtles veidi ja helistas seejärel piiskopile: „Meil on vaja rääkida. See võib
olla alanud.“
***
Vana aasta viimasel päeval põles linnas üks maja kiirelt ja
korralikult maani maha. Terve perekond põles sisse. Surnukehasid ei leitud.
Tõttöelda oli tulelõõm erakordselt kuum, nii et järele ei jäänud peale valge
tuha mitte midagi. See oli eelmäng „Valgele Oktoobrile“.
***
Paavst oli uudiseid kuuldes tõsine. Ennustus oli olnud õige.
2012 aastal see algas, aga õige hoog tuleb hiljem. Jõulude ajal pandi seeme
idanema, kümne kuu pärast on vaenlase armee valmis sündima. Kuid veel on aega
teha omapoolsed ettevalmistused.
„Äratage eelmised paavstid,“ oli ekstsellentsi otsus kindel,
„neil on aeg nii iseend kui teised ette valmistada.“
Kaardiväe ülem ja kambriülem kummardasid ning asusid teele.
Paavst pidas kambriülema veel korraks kinni: „Oota Filippus, üks asi veel. Kui
paavstid on virgel, siis teata põhja rahvastele ka – las panevad hiiud valmis.
Neid läheb meil vaja. Olgugi, et nad on jändrikud ja isepäised, vanade jumalate
orjad.“
Kambriülem kummardas veel kord ja lahkus väärikal sammul.
***
274 taasärganut ning olemasolev paavst valmistusid. Lugesid
palveid ja loitse. Valmistasid tõeliselt püha vett. Valmis seati odad,
millesarnaseid ei olnud juba aastatuhandeid kasutatud. Eelmisest kokkupõrkest
saati. Nemad on uued jumalad, kes peavad selle laine peatama. Riikide armeedest
ja moodsast relvastusest pole tolku. Nüüd algab kõrgem liiga.
Põhjarahvad valmistusid samuti. Mägedes ja metsades äratati
hiiud, kellel söödeti kõhud täis ja viidi nende jaoks ehitatud saunadesse vaimu
tugevaks küdema. Kohalikud läksid ühes hiidudega sauna, et osa hiidude väest
enesele saada ning õppida selgeks väelaulud, mis koos hiidudega tuhandeid
aastaid peidus olid püsinud. Kõik see võttis aega.
***
„Näidake mulle seda poissi, kellest te mulle rääkisite.“,
nõudis piiskop Jenna poega näha. Poiss oli olnud esimesi, kes nägi eesootavat
aega. Sellistest lastest on ettekuulutustes juttu. Osad neist on tulijate
meelevallas ja teenistuses. Teised aga on abiks siinsetele jõududele. Väe
lapsed, nõnda neid kutsutakse.
Poiss toodi ja piiskop vaatas talle silma. Nendes põles ärev
tuli, täis enesekindlust ja jõudu. Ei osanud piiskop öelda, kummale poolele see
poisslaps väge annab. Kuid jõud temas oli, selles polnud kahtlust. Tuli teha
järeleproovimine.
Ruumis süüdati küünlad ja viiruk. Kõrvalruumist toodi ratas.
Poiss seoti rihmadega ratta külge ning alustati järeleproovimisega. Poissi
uputati ja loputati püha veega. Nuttu ja kisa oli palju. Kuid võõrast
deemonihingust ei leitud. Ta oli oma.
Otsima asuti teisi Väe lapsi. Inkvisitsioon alustas taas.
***
Septembri lõpp oli käes. Suve jooksul oli kirikutesse ja
hiitesse kogutud moona ja vett. Kus võimalik, oli ka uusi kirikuid püstitatud.
Kogudusi oli olnud kogu aeg vähem, kui päästmist vajavaid hingi. Pühakojad
immutati püha veega ning kus oli, seal pandi poistekoorid pühitsetud
kaitseloitse laulma. See oli parim kaitse, mis võimalik. Ei ole kindel, kas vanad
loitsud uutele trikkidele vastu saavad. Lootus jäi.
Paavstid tegid viimseid ettevalmistusi. Paremasse kätte oda,
vasakusse psalmide raamat, ümber kere pühitsetud veega immutatud tuunika.
Lisaks tätoveeriti paavstide käsivarred, jalad ja selg kaitseloitsudega.
Rinnale kleebiti hõbeplaat, et deemonid ei saaks paavstide hinge pugeda.
Põhjarahvad olid samuti valmis. Hiiud olid hõõgvel ja valmis
ka kõige kurjema kurjaga maadlema. Põhjarahvas oli transis ja leelotas
kaitselaule. Lisaks veel talve saabumine. Põhi oli kaitstud ja ilmselt paremini
kui katoliiklik impeerium.
Inkvisitsioon ei olnud valmis jõudnud. Leitud oli vaid
kakskümmend kaks tuhat Väe last, kelledest neli olid omad, ülejäänud vaenlase
maapealsed kullesed. See oli hea saak, aga mitte piisav. Ja siis see algaski...
***
Kogu taevas kattus tuledesäraga. Sissetungija seisis paigal ja
ootas kuni uusi tähtesid lõi veel ja veel särama. Inimesed sattusid paanikasse,
sest neid polnud keegi hoiatanud. Kes uskunukski? Rahvale avati pühakojad ning
öeldi, et vabal valikul on ruumid ja kaitse kõigile avatud. Ilma sakramenti
vastu võtmata. Osad kahtlesid, kuid oli piisavalt palju neid, kes nägid
pääsemislootust ja kolisid peredega kirikuisse. Teised kolisid riigiarmeede
salavarjenditesse. Kolmandad jäid kodudesse või põgenesid väheasustatud
paikadesse. Metsa, mägedesse või suvekoju.
Jenna pere oli palutud peapiiskopi juurde. Väe Laps on
kaitseks endale ja teistele. Teda sissetungijad ei puutu. Peapiiskop oli küll
omakasupüüdlik paksperse, kuid tähtsam oli asjaolu, et just tolles pühakojas
olid varjul mitmed tähtsad aarded ja arvutused, mis aitavad ühiskonda uuesti
üles ehitada.
Kui poiss käitus järjest veidramalt. Püüdis hoida omaette
ning pomises midagi emale arusaamatut. Jenna katsus palavikku, kuid seda
polnud. Otsustas siis, et küllap on see hirm, mida nad kõik tundsid. Paanika
tuli hiljem …
***
„Murstau, sa oledki kohal nii nagu lubasid. Tuleb välja, et
oled sõnapidaja ja see teeb sulle au,“ muigas esimene paavst ja suutmata
ütlemata jätta lisas: „Olgugi, et lahinguväljal pole sinust vääritumat.“
„Tulin nii kiiresti kui sain. Oleks kahju sul oodata lasta,
vana näss,“ ei jäänud deemon vastust võlgu. „Pealegi on hingepõhjani meeldiv Gaia ja tema lapsed sinust ja su penidest
vabastada. Kaua te nende kulul hõlpsat elu elate. Ma oskan olla heatahtlikum
vürst kui sina eales.“
„Jaa, loodan, et sel korral läheb sama libedalt kui möödunud
kord. Oleks piinlik teile alla vanduda. Kahju raisata sellist ilusat
tähesüsteemi teie aplale isule. Lahinguta me ei loobu. Küllap teie hinged
leiavad kiire kodutee.“
„Kui hingetiivad meid ka kodumaale tagasi viivad, siis küll
me tagasi tuleme. Igaks juhuks olen pannud uued hinged kooruma. Nii siin kui
sealpool pealesunnitud piire.“
„Jah, küllap oled sa seda teinud. Muide, sa oled kaval olnud.
Kuid siinseid kulleseid on meile palju pihku jäänud. Neist pole veel surematuid
hingi kasvanud. Nii et su plaan ei õnnestunud täielikult.“
„Kaotused on hea plaani loomulik osa. Ma ei muretse. Küllap
sinulgi on oma seeme külvatud ning mõned võluvitsad varuks. Au pole sul
lahinguväljal rohkem kui minul,“ lõrises deemon.
Paavst vaatas teda külmalt ja peale pisikest pausi jätkas: „Mul ei peagi au olema. Minu päralt on vägi ja patt. Sinu päralt on hirm ja õud. Meil mõlemal on omad voorused, mis meid omal moed vendadeks teevad. Kuid eks tülitsevad vennad on need kõige tulisemad.“
Paavst vaatas teda külmalt ja peale pisikest pausi jätkas: „Mul ei peagi au olema. Minu päralt on vägi ja patt. Sinu päralt on hirm ja õud. Meil mõlemal on omad voorused, mis meid omal moed vendadeks teevad. Kuid eks tülitsevad vennad on need kõige tulisemad.“
See ajas Murstau naerma: „Oo, sa pakud mulle sugulust.
Tähendab see allaandmist? Ühined sa minu leegionidega?“
„Kui sa poleks sealtpoolne, siis oleks sinuga päris lõbus
jutelda,“ irvitas paavst kaasa. „Kuid juttu saan ma ka teiste lõbusate
sellidega vestelda. Hakkaks nüüd pihta, saab varem see vaev läbi. Sõdida mulle
siiski ei meeldi, olgugi et olen selles sinust parem.“
Murstau kortsutas selle peale kulmu: „ülbe oled sa kogu aeg
olnud. Ma meenutaks sulle hea meelega lahinguid Marsi pärast. Sa said seal
kaheksa korda peksa. Järjest! Ja kui sinu auahnus ja räpane hing nii suured
poleks, siis oleks seal siiani elu võimalik ning ma poleks siia Gaiale üldse
oma nina toppinud.“
„Aga sa toppisid ning viimased võidud on olnud ikkagi minu, mu hea Murstautšik. Ka nüüd läheb nii. Ma olen valmis. Ma võidan.“
„Mingu siis nõnda, Hristhos. Lahing algab uue
päikesetõusuga. Sinuga võitleme peagi silmast silma. Seal, kus me kokku
juhtume. Kuid trambime end enne korralikult soojaks. Lahinguraev annab
kahevõitlusele ikka tulisust juurde.“
Need sõnad vahetatud, sulgesid mõlemad pooled liini. Murstau
sülgas ja käis käsud välja: „andke kuuma, nii et linnadest jääb vaid valge
tuhk.“
Laevastiku lipulaevad laskusid atmosfääri ja lasid
tromboonid rippu. Murstau märguande peale asusid kuripreestrid orelitel pedaale
ja klahve painama ning üle kogu maa kõlas kurjakuulutav kõmisemine.
„Reekviem,“ müristas Murstau naerda ning ka tema lähemad
kindralid tundsid seepeale kõhedust.
***
Francesco ja Guido jalutasid parasjagu oma taksikoertega Verona äärelinnas, kui taevast kuuldus seda
judisema ajavat heli. Nad kiikasid taeva poole ning esiti ei märganud midagi.
Kui Guido tahtis oma koera sülle võtta, siis märkas ta koera imelikult
käituvat. Koerake niutsus, tõmbles ja hakkas paisuma. Seda tegi ka Francesco
peni. Ja järsku läks üks lopsti lõhki, ning siis kohe ka teine. Plahvatades
põletasid nad ümbruskonnas mitme meetri raadiuses kõiki nõnda maha, et alles
jäi vaid valge tuhk. Veronast ei jäänud üldse palju järele. Liiga palju
armastati siin linnas koeri. Ja selliste penipommidega lasi Murtsau tuhanded
linnad hävitada. Alles jäid vaid pühakojad ja linnaosad, kuhu koeri ei lubatud.
Mujal aga laiutas valge tolm.
***
„Jaa, deemonil on mõned uued trikid varuks,“ mõtles Hristhos
kui seda hävingut nägi. Talle ja teistele paavstidele see kahju ei teinud, kuid
tuju rikkus küll. Eks see oligi selline moraali hävitamisele suunatud löök.
Paavstiarmeel ei jäänud muud üle, kui moraali tõstmiseks tormijooksule minna.
Asuti faalanksisse ning kihutati hooga kõrgustesse. Esimene hoop oli jõuline
ning hetke pärast sadas mitu leekivat laeva maa poole. Kuid deemonid olid juba
valmis. Teiste laevade luugid avati ning miljonid suuremad ja väiksemad
tiivulised värdjad kihutasid mööda maad laiali. Taevavõlvil läks kohe ägedaks
ragistamiseks. Allpool algasid omad lahingud.
Ameeriklased olid hetk enne lahingu algust jõudnud oma
hävitajad, androidid ja muud uuemat sorti lennumasinad baasidest õhku saada.
Nähes deemonite väge ehmatasid piloodid küll esiti ära, kuid kuulipildujatärin
andis peagi mehisuse tagasi. Paljud neist sattusid ka ekstaasi, sest
kristlikust perest pärinenuna leidsid nad end austamisväärse ristisõja keskelt.
„See lahing on magusam kui korea-, vietnami- ja afganistani sõjad kokku,“
mõtles veteran McMillan kui ta kogu oma laskemoona kahe minutiga oli välja
lasknud ja baasi poole tagasi kihutas. Kuid rõõm sellest jäi üürikeseks. Enne
maandumist olid deemonid ta lennumasina hävitanud. Nii läks ka teistega.
Venelaste, prantslaste, austraalaste, jaapanlaste ning muude armeedega, kel aja
jooksul rohkem kui 20 lennukit lennuväe bilanssi kogunenud. Ometi oli
lennuvägedest nõnda palju kasu, et Murtsau nurises tõsimeeli: „Need väetid
inimesed on siiski suutnud luua midagi tõsiseltvõetavat. Vaevalt küll see
Hristhose ja tema nulluslaste teene on. Kui ma vana rivaali tagasi löön, siis
tuleb siin teha korralik puhastus ja kõik need inimeste edasijõudmised nullida!“
Vaatas siis ringi, kas läheduses mõni krapsakam vastane ka on, ning märkas kaht
kõrvuti võitlevat paavsti. Nood võitlesid tublilt ning peksid deemoneid nii
hoogsalt puruks, et deemonimahla ja luutükke purskus lainetena tagasi. Murstau
pigistas oma mõõga kõvemini käppa ning võttis hoo sisse. Ta sadas neile küljelt
sisse ning purustas ühe kohe. Teisega pidi isegi võitlema. Too pidi seitse
minutit vastu, enne kui tema kere nii juppideks oli raiutud, et hing oma tähesüsteemi
tagasi suundus.
***
Põhjas olid hiiud ja põhjarahvas valvel. Nende maagiline
jorin oli talve juba piisavalt külmaks ajanud, et deemoneid eemal hoida. Suur
saami nõid Antero Pullonkorkki oli kaheksa kuu jooksul käinud mitmekümnel
šamaanirännakul, et saada õpetust pääsemiseks ja võitmiseks. Järjekordselt
rännakult elule ärgates puristas ta hoogsalt ning sülgas välja rännakust suhu
jäänud iidsete jüütide koduplaneet Grössweldti vürtsikat merevett. Grössweldt on
deemonite kodusüsteemile üks lähemaid eelposte, mis ei ole deemonite mõju all.
Antero Pullonkorkki oli seal viibinud kaksteist päeva ning tal õnnestus kokku
saada jüütide ühe veel elusoleva müstikuga, kes andis mõista, et lootust on ja
koguni nõnda palju, et vanade jumalate nimel õnnestub minema lüüa nii deemonid kui
ka uued jumalad. Tuleb vaid käia nulluslaste juurest põgenenud Toorupi jälgedes
ning seda rada mööda käies peaks leidma vanade jumalate uued kullesed, kes
sobival hetkel teevad moonde läbi ja löövad suure lahingu võitjale kirve selga.
Saamid mäletasid veel Toorupi tulemist. Kui Antero oli
uudised hiidude ja teiste nõidade jaganud, pandi kokku ekspeditsioon, kes
Eestimaale kulleseid otsima lähevad. Nad jõudsid Naissaarele hetkel, kui
saarevahi ja kogu saare ainus peni Murka plopsti plahvatas ning Ääsmäe krundil
lume valge tuhaga asendas. Ekspeditsioon vaatas punnis silmi seda veidrat
juhtumist. Naissaare kalamehed Jorma, Vello ja Mikkel vaatasid punnisilmil
kummalist seltskonda, mida saatis kolm kuuemeetrist hiidu. Kuid sekundi pärast
jõllitasid kõik Tallinna poole, mis hõõgus kui kuum söetükk ja kõrvetas isegi Naissaarel
olijate näonahka.
***
Oleviste kirik värises, kui väljas penipommid oma
laastamistööd tegid. Nüüd oli aeg paanikaks. Naised kriiskasid ja mõned mehedki
kusid püksi. Ka kirikumeestel oli hirm sees. Joonas oli ema käte vahel ja
värises palavikust. Jenna tundis hirmu, kuid armastus poja vastu hoidis paanika
eemal. Lapse tervis on tähtsam kui kõik muu. Poiss sonis vahepeal tundmatuid
sõnu, kuid ema ei pidanud seda tähtsaks. Samavõrra kui poisi palavik tõusis,
kasvas ka kiriku sees temperatuur. Väljas toimuv tulemöll küttis nõnda
tugevalt, et nois kohtades, kuhu pühavett vähem oli pritsitud, hakkasid
pehmemad metallid sulama ning mõni kuivem puulaast süttis. Kuid koguduse
liikmed olid valvel ning jahutasid püha veega need ohukolded kiirelt. Seda tööd
jätkus terveks päevaks. Siis hakkas kuumus langema ja saadi hinge tõmmata. Kuid
temperatuur jahtus aeglaselt ning väljas oli põrgulik kliima veel nädala.
Samal ajal jätkus lahing taeva all. Ning vaikselt tegid
hiiud koos saamidega läbi kuuma Tallinna tuha endale teed kirikuni, kus üks
vanadest jumalatest oli küpsemas.
***
Nädalaga olid sissetungijate väed kahanenud võrreldes
algusega pea olematuteks. Kuid loodetud edusammud olid siiski saavutatud.
Taasärganud paavstide armeest polnud palju järel – Hristhos ja 22 temasugust
veel. Deemonite ülekaal hakkas mõju avaldama ning mõlemal poolel mõeldi, kuidas
olukorda enda kasuks pöörata.
Hristhos märkas lahingutandril kauguses Leo Esimest. Ta
raius end hooga Leoni ning nad asusid kõrvuti võitlema.
„Leo kuule, nüüd oleks vist aeg, mil meie kullesed peaks
valmima?“, päris Hristhos Leol Esimeselt.
„Peaks jah, palju sa neid valmima panid?“, päris too vastu.
„Mis mõttes palju ma panin? See pidi ju sinu ülesandeks
jääma?“
„Mina panin möödunud kord. Seejärel sa ütlesid, et mul oli
kehv seeme ja sa paned enda oma.“
Hristhos raius ühe eriti suure deemoni tükkideks enne kui vastas:
„Tead Leo, oli vist jah nii.“ Ta pidas väikese pausi kui paar väiksemat deemonit
ühe pika kaarlöögiga purustas. „Aga kui see nii oli, siis see jäi mul küll
tegemata.“
„No siis oleme küll pigis,“ pigistas Leo läbi hammaste ning
vajus kahe suure deemoni alla kokku. Hristhos hävitas kohe mõlemad elajad, kuid
Leo oli otsa saanud. Asjad kippusid haledaks. Ning just sel hetkel ilmus
Hristhose ette Murstau ja torkas oma mõõga Esimesele Paavstile rindu. Hristhos
ägises ja tema hing kihutas kodugalaktika poole. Murstau silmitses väsinult oma
mõõgatera, mis paavstiga kokku puutudes oli tõsiselt kahju saanud, ja mõtles: „Üks
töö tehtud. Nüüd vaja üles leida Toorup ja tema kutsikad. Vanad jumalad ei tohi
kanda kinnitada.“
***
Samal ajal lükkasid kolm hiidu mööda Soome lahte suurt
saani, kus istusid sees saami sõdalased, palavikus Joonas keda saamid nimetasid Toorupiks, tema ema, punapäised
kaksikud Milvi ja Silvi, ning kolm Naissaare kalameest – Jorma, Vello ja
Mikkel. Taevas hakkas selginema, mis tähendas, et lahing on läbi. Seda kiirem
neil hakkas, sest peagi suundub võitjate tähelepanu põhja.
Sellest, mis edasi sai, räägib juba üks teine lugu.
tänaste uudiste valguses ei saanud kuidagi end tagasi hoida ning võtsin Valge Oktoobri mustandi sahtlist välja ja kirjutasin pikemaks.
VastaKustutaTervitan selle looga kõiki vandenõuteoreetikuid, kes paavsti lahkumise, 2012- aasta maailmalõpu, uue hiina kalenrdiaasta alguse ja kõik muu ühte potti kokku löövad.
Loomulikult ma näen ise ka, et see jutt vajab rohkesti toimetamist ning et tegemist on looga, millel taaskord korralik lõpp puudu.
Võib-olla on kohati hüplik või skemaatiline, kuid hea. Ja lõpul pole kohe üldse midagi viga, sest seal on selgelt öeldud, et läheb edasi. Ma loodan, et läheb ka.
VastaKustutaMa ei taha küll öelda, et mul oleks üleloomulikud võimed, aga selline lõbus seik lugemiseks
VastaKustutahttp://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/foto-parast-teadet-paavsti-tagasiastumise-kohta-loi-valk-vatikani-peetri-kirikusse.d?id=65666374
Nigu see Strugatskite viimati eestindatu, et ilma joonealuste märkusteta ei saa poolele pihta, kõik oleks nagu kunagi olnud, aga ei haaku minu jaoks isiklikult – Toorup ja need kaks vägevat väepealikut… erinevate tegelaste kõnepruugis käisid nagu mingid hüpped ajastute vahel, võib-olla kunagi selgub, kas taotluslikult… roomakatoliiklased ja protestandid ignoreerisid üksteist, kuid paganate vastu pold kummalgi midagi…
VastaKustutaKui see on mõeldud proloogina mingile paksemale asjale, siis rütm ja stiil justkui sobisid.
Mul on kodus üks tore raamat, nimeks "Romaani kirjutamine võhikutele" Selline "loed läbi ja virutad surematu teose valmis" õpik. Igatahes on seal üks õpetlik lause, mis kõlab umbes: "Ärge kirjeldage, näidake." Mulle tundub, et see jutt koosneb pidevast sündmuste, mis ei ole üldse ebahuvitavad, kirjeldustest. Järg kipub käest libisema. Küüned ei jää kusagile taha, kõik lendab valgusekiirusel mööda.
VastaKustutaReligioosseid elemente ma ise oma juttudes surkida ei söenda, aga loen mõnuga kui keegi seda veenvalt teeb, olgu Prantuse valgustajad või Kivirähk. Krislikud dogmad ja nendega mängimine on ammendamatu ideede varaait. Siin ma mingit "ohhooo" mõtet välja ei lugenud, kuid siiski ei olnud paavst ainult oma nime pärast jutu tegelaseks sattunud. Sellest tulevad natuke etteantud plusspunkid.
Teeme nii, et pyyame siiski teada kasutatavate sõnade tähendust. 'Triangel' on eesti keeles teatav metallist löökpill, rahvakeeli ka lärm või märul (vt http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=triangel&F=M ). Kumba see poiss seal taevas nägi?
VastaKustutaOli mul kord yx isehakanud elitaaresteedist sõber, kellelt yhel pidul kysiti, mixpärast tema end nyyd nõnda tarakanix on joonud. Tema vastas hämmastavalt selge hääldusega: 'Ma ei suutnud resisteerida temptatsiooni!'
No vot. Ma ka mitu päeva pyydsin norimata jätta, aga ei suutnud resisteerida temptatsiooni;)
kusjuures ma mõtlesin seda kohta mitu korda läbi. Valisin triangli, sest triangel on seest tühi. Kolmnurka saab tõlgendada kui "täidetud" ehk "seest täis" kujundit.
KustutaMõned väidavad, et multisemantiliste sõnade tähendust tuleks otsida kontekst.
Kustuta„…ning leidis taevast tähtede vahelt kollase triangli.“ Kas lärm saaks olla kollane? Pealegi, lärm leiab harilikult sind, mitte sina teda :-)
Lammas konsumeeris meie apellatsiooni . . .;)
KustutaTeine võimalus oleks vtoppida sellised sõnad kenasti ja otse otsekõnesse. Siis on kõik eksitused tegelaste, mitte autori omad. :) No ei pea ju kõik korrektselt rääkima. Praegu on loos öeldu mõte.
VastaKustuta