26.03.12

Paljasjalgsed

Ikka ja jälle mõtlen sellele loole. Mõnel hommikul, kuid tihedamini õhtul, kui tuleb sokke jalga või jalast tirida, jooksevad silme eest läbi pildid sissekukkunud katusega majast metsa ja raba piiril, eest sõidetud aiavärav ja verest tühjaks jooksnud laibad. Kuigi maja juures olen korra lapsena käinud, on muu mu enda aju poolt konstrueeritud ühe jutustatud loo põhjal, mis minust kuidagi lahti lasta ei taha.

Ma ei kuulnud seda lapsena, vaid juba magistratuuris õppides. Jutustaja oli mu vanaisa, olgu  muld talle kerge. Nii palju kui ma tean, oli selle juhtumi tunnistajateks vanaisa ise, tema õde ehk minu vanatädi Inge ja vanavanaema, kes suri juba enne minu sündi. Ilmselt see pere ka, kes seal majas elas, aga nemad jäid juba siis teadmata kadunuks. Inge elab veel, aga miski minus ei luba tema käest loo tõepärasuse kohta uurima minna. Vahet pole ka, kui lugu tõsi on, ei tahaks hooledekodus elavale memmele seda meelde tuletama hakata. Kui vanaisa selle välja mõtles, pole veel eriti mingit vahet. On mõningaid ähmaseid viiteid, mis lugu kaudselt justkui kinnitaks, kuid ühtegi paberit tol hommikul juhtunu kohta pole välja tulnud. Tuulasin arhiivides ka, aga sealt ei leidnud isegi märget, et konkreetselt seal külas oleks tol päeval keegi surma saanud. Võib-olla ei osanud õigest kohast otsida. Sellel päeval juhtus muidugi väga palju vastikut ja õõvastavat ümberringi niigi, neli ebatavalist laipa võis kahe silma vahele jääda küll. Kuigi vaevalt. Eks mässiti asi tolle aja kombe kohaselt kinni.


Vanaisa oli tõeliselt muhe mees. Täpselt selline nagu üks vanaisa olema peab, kohev hall habe ees, koide poolt auguliseks söödud villane kampsun seljas ja alati tossav piip suus. Pensionipõlve veetis ta enamasti paadiga järvel või siis täiesti uskumatult võrratuid ahvenaid  ahjus suitsetades. Kui me alles lapsed olime, oleks me õe ja tädilastega hea meelega vanaisa-vanaema juures elanudki. Igasuguseid vigurijutte ajas ta meile muidugi ka. Näiteks rääkis, et kui tema laps oli, pandi suur suhkrupea nööriga köögilaua kohale kust teejoomise ajal sai igaüks keelega üle tõmmates enne lonksu suu magusaks teha. Banaan oli tema jaoks elu lõpuni "neegri tatt". Mis seal salata, viinagi võttis kui vaja ja muul ajal ka.

Hiljem, kui kopsuvähk juba valilt laastamistööd tegi, hakkas vanaisa mulle rohkem peale käima, et teda tihedamini vaatamas käiksin. Olin siis noor mees, ülikool, Korp!, pummeldamine ja naised võtsid jubedalt aega, kuid vältimatut lõppu lähenemas nähes proovisin ikka paar korda kuus läbi hüpata. Tema talu ei olnud Tartust väga kaugel, aga bussiga tuli siiski sõita, kuna autot mul siis veel ei olnud. Vanaisa valmistus juba siit ilmast lahkuma ja jagas varandust. Ühel laupäeva õhtul, kui olime ühe odava Bulgaaria bränditaolise toote ära rüübanud ja ma kotist teist otsisin, ütles vanaisa midagi sellist: "Tead, pojapoja, enne surma räägin ma sulle ühe loo. Andsin küll omal ajal vande, et pean lõuad surmani. Ja see ei ole enam kaugel. Paar päeva siia-sinna, andku kadunud ema mulle andeks. Eks ta teeb teises ilmas esimese asjana mulle triibulised, nagu ta seda ikka vahel tegi." Ta hakkas köhides naerma ja nagu saatusele näkku irvitades toppis mõnusa krudinaga minu toodud kirsilõhnalist tubakat piipu.

"See asi juhtus neljakümne üheksanda küüditamise ajal. Kõik on siiani arvanud, et me pääsesime, kuna isa jäi sõja alguses venelaste mobilisatsiooni kätte, suri Siberis tööpataljonis skorbuuti ja läks langenud punaarmeelase alla. Aga see on ainult pool tõde. Tegelikult istusime ema ja Ingega juba veoauto kastis. Enne pean sulle siiski Soosauna talust lähemalt rääkima.
Mäletad võib-olla, et lastena oli teil sinna minek rangelt keelatud."

Ma ei hakkanud vanaisale ütlema, et korra olime sinna siiski hiilinud. Sel ajal oli seal kõik kinni kasvanud ja hooned olid varemeis. Eks me arvasime, et kui midagi ikka nii kangesti keelatakse, peab seal midagi eriti huvitavat olema. Aga ei olnud. Praegu järele mõeldes mäletan, et tundsin siiski mingit kummalist kergendust, kui lõpuks Tõnise, tädipojaga, sealt ratastel minema väntasime.

"Selle Soosauna taluga oli sõja ajal midagi juhtunud," lasi vanaisa edasi. "Peremeheks oli leskmees Ilmar oma seitsme tütrega. Külarahvas nimetas seda peret vahel omakeskis pruudivabrikuks. Oi, kui ilusad tüdrukud olid. Aga sõja ajal nad kõik kadusid. Noil aegadel ei olnudki  see eriti haruldane. Külajutte liikus muidugi igasuguseid.  Üks jutt oli, et Ilmar oli segi keeranud ja tütred une pealt sokkidega ära lämmatanud. Et oli villased sokid üksteise järel lambapügamiskääridega tütardele kurku surunud ja pärast samade kääridega endal kõri läbi kaksanud. Teine lugu rääkis, et sakslased olid tüdrukuid mitu päeva vägistanud ja pärast nende endi sukkadega räästasse poonud. Jutte oli veelgi, sokid-sukad alati mängus. Kas keegi oli nad leidnud ja maha matnud, ei teadnud tegelikult keegi.

Igatahes seisis talu peale sõda tühjana. Ühel septembriõhtul tuli ema rabast jõhvikalt ja ütles:  "Es tia, kas kotipoisid om Soosaunasse kolinuvad." Ema oli elumaja aknas tuld näinud. Ei olnud kotipoisid, oli hoopis üks omamoodi perekond. Ema kahe pojaga. Üks poistest oli minuga sama vana, ehk viisteist-kuusteist ja nägin ma teda esimest korda järgmisel päeval koolis. Ta oli tõeliselt kõhna. Näonahk oli kolju ümber nii  pingul, et tundus nagu ei saakski ta huuli kokku suruda. Hallid hambad olid pidevalt nähtaval. Nahk oli ka hall. Noorem vend oli täpselt samasugune. Nende juures oligi kõik hall - maja kus nad elasid, riided ja nad ise ka. Ma ei saanudki poole aasta jooksul aru, kas poisi nimi oli Ants või Hans. Ei seltsinud ega rääkinud nad teistega. Üks väga imelik asi oli veel nende juures. Alguses ei pannud me seda tähelegi. Neil ei olnud nimelt kunagi sokke jalas.  Saapaid nad kandsid, aga sokke all ei olnud. Mitte kunagi. Klassitoas istusid mõlemad  paljaste jalgadega.

"Pane sokid jalga," käratas õpetaja ükskord.

"Ema ei luba," vastas Ants (või Hans) vaikselt ja vaatas õpetajale niimoodi altkulmu otsa, et mitte keegi, kõik teised õpetajad kaasa arvatud, ei teinud sokkidest enam kunagi juttu.

Ajad olid küll rasked aga inimesed ikka aitasid jõudumööda teineteist. See kandus lastelegi edasi. Ühel hilisügisesel õhtul istusime Inge ning naabri Eero ja Estaga meie lakas.

"Nad on lihtsalt nii vaesed, et neil pole sokkegi jalga panna," ütles Eero.

"Meil on emal lõnga küllalt, las tüdrukud koovad neile sokid," tulin mina heale mõttele.

"Koome jah, Inge," rõõmustas Esta. "Ja kingime neile jõuludeks."

"Näärideks," ütles Eero.

"Jah, näärideks," parandas Esta ennast.

Neljakümne kaheksanda lõpp oli väga lumine. Kooli detsembris ei toimunud, lumi oli nii paks, et kaugemad lapsed ei saanud nagunii kohale tuldud. Tüdrukud olid 2 paari sokke valmis saanud ja me läksime kinki ära viima. Sumasime läbi hangede Soosauna poole ja varsti hakkas majake paistma. Ega me midagi karta ei osanud. Veidi teistsugused nad ju olid, aga siis oli igaüks kusagilt otsast veidi imelik. Sõjast tulnud mehed, ükskõik kumma poole pealt, olid kõik mingi kerge vaimse häiretega, mis viinavõtmise käigus kohe välja lõi. Naised olid palju tasakaalukamad.

Ühesõnaga, lähenesime majale. Inge oli enda kootud sokid kinnaste peale tõmmanud ja sumas rõõmsalt koos meiega talu poole. Äkki hakkasime me kõik jalgades veidrat pakitsust tundma. Läksime veel veidi lähemale ja tundsime, kuidas surve jalgade ümber järjest tugevnes. Ajaloohuviline, nagu ma olin, olin just sellisena „hispaania saapa“ pitsitust ette kujutanud. Ühtlane, tugev press ümber labajalgade. Inge proovis sokki käest ära tõmmata, aga ei saanud seda teha. Jäime seisma ja vaatasime segaduses üksteisele otsa. Siis paiskus talu uks lahti ja uue pere ema, samasugune kõhn ja hall nagu pojadki, hüppas paksu lume sees pikkade sammudega meie poole. Selgelt oli näha, et ta oli paljajalu.

"Minge ära! Minge kohe tagasi! Ärge lähemale tulge!" röökis pisike naine enda kuju kohta uskumatult kõva häälega. Keerasime ehmunult ringi ja põgenesime tuldud teed tagasi. Tunne jalgades muutus endiseks. Inge rebis  esimesel võimalusel sokid käest ja sinna hange peale need vedelema jäidki. Läksime kiirustades koju tagasi ja juhtunust kellelegi ei rääkinud. Ka selle maja poistest hakkasime veelgi rohkem eemale hoidma.

Sinna tagasi sattusin alles kevadel, täpsemalt 25. märtsi hommikul. Meie olime esimesed, kellele järele tuldi. Vintpüssi päradega löödi uks sisse. Neli neid oli. Kohoosi esimees Igor Kuusik, Venemaa eestlane, kes kolletiviseerimise läbiviimiseks kohale määrati, tema puhtast venelasest naine Olga ja kaks umbes paarikümne aastast vene sõdurit. Praegu räägitakse, et asjade kokku panemiseks anti pool tundi või 15 minutit. Võib-olla mujal anti ka, aga meile mitte. Kui ema tahtis kapist villaseid tekke võtta, pani Olga käe tekkidele peale. Ometigi olime varem nendega hästi läbi saanud, ema oli varem niisama, ilma rahata, mune ja puskaritki andnud. Inge magas poolenisti, kui ema talle kasuka ümber tõmbas ja süles auto kasti kandis. Mina jõudsin ka vaevalt kasuka selga visata ja jalad saabastesse suruda, kui juba üks sõduritest mind õlast tõugates auto poole minema sundis. Mõned riided jõudis ema käigu pealt siiski kaasa haarata.

Loksusime meeletu rappumise saatel mööda mudast auklikku teed.  Ema tihkus nutta ja üritas unesegast Inget riidesse toppida. Kui auto Soosauna teeotsast sisse keeras, hakkas mul sees keerama.  Õudusega vaatasin, kuidas ema saapad Inge jalast ära sikutas ja villaseid sokke valgete varvaste otsa toppima hakkas.

"Ei, ema!" karjusin nagu kopsud võtsid.  Ema ei saanud midagi aru. Üks sõduritest võttis igaks juhuks vintpüssi tugevamalt kätte. Haarasin sokid ja viskasin üle kastiserva nii kaugele kui jõudsin.

"Kas sul endal on midagi jalas?" karjusin uuesti ja tõmbasin järsu liigutusega emal saapa jalast. Ta oli paljajalu nagu ma isegi. Samal hetkel sõitis veoauto maha Soosauna värava ja veeres õuele.

Just nimelt veeres. Seda autot ei juhitud enam. Veok riivas küljega kana-aedikut ja vajus vastu aida seina. Hoog ei olnud suur, ei kukkunud me pikaligi. Üle mootori madala jõrina kuulsime teravat raginat. Sellist, nagu kostus siis, kui ema seakonte läbi hakklihamasina lasi. Üks sõduritest, kes koos meiega kasti oli jäänud, istus uskumatu näoga pingil, vint maha pillatud, ja jõllitas oma jalgu. Mullitav veri oli kiiresti kirsa säärest üle tõusnud ja voolas aurates mööda musta nahka allapoole. Teine soldat oli kadunud, arvatavasti püüdis põgeneda.

"Kähku, maha!" karjusin, hüppasin üle poordi ja võtsin ema käest vastu liikumisvõimetu Inge.  Veoauto kabiini uks vajus lahti ja sealt kukkus välja Olga. Tundus nagu oleksid tema jalad pahkluust pisut kõrgemalt terava noaga ühe tõmbega maha lõigatud. Ta üritas ennast püsti ajada, aga kukkus ikka ja jälle tagasi verest libedaks muutunud porri.

"Помогите, пожалуйста," kiunus see õnnetu ebaloomuliku häälega. Me ei saanud teda kuidagi aidata ja ega oleks tahtnud ka. Igor istus juhi kohal, lõug rinnale vajunud ja tundus surnud olevat. Auto ukse alt nirisesid astmelauale ja sealt maha paksud kleepuvad verejoad. Kastist maha karanud sõdur üritas meeleheitlikult väravast välja roomata, endal  lai vererada järel. Kuid temagi jõud rauges ja ta suutis vaid aeglaselt ühte kätt tõsta. Nägime ka verist tompu, mis oli hetk tagasi jalarätti mähitud labajalg olnud. Tumepunane, ebaloomulikult väikeseks kokkusurutud känkar, siit-sealt teravaks murdunud luutükid rebenenud riide vahelt välja turritamas.

Seisime keset jubedusi täis õue nagu peata kanad.  Katkisest aedikust välja pudenenud päris kanad siblisid kaagutades meie ümber.  Me tõesti ei osanud midagi edasi teha.

Siis nägin silmanurgast, kuidas kolm kleenukest kuju elumaja tagant metsa kadusid.

"Ema, kiiresti metsa," üritasin karjuda, aga välja tuli ainult kähin. Ema sai siiski aru  ja vahetustega Inget tassides ragistasime raagus metsa pidi mitu kilomeetrit kaugemale. Terve selle Eesti rahva jaoks halvas mõttes mälestusväärse päeva püsisime vaikselt metsas peidus.

Õhtul, kui pimedaks läks, hiilisime suure ringiga koju tagasi. Kõik oli täpselt nii nagu oleksime lihtsalt korraks kusagil ära käinud. Sissepekstud uks välja arvata. Ja usud, pojapoja, või mitte, aga rohkem meid keegi ei tülitanud.

Aastaid hiljem, kui esimees oli juba Uudelepp, rääkisin temaga ühe lõikuspeo ajal. Kogu küla teadis, et Uudelepp oli omal ajal ise ka küüditaja olnud ja nimekirju näinud.

"Ei, teid küll kindlasti nimekirjas ei olnud. Sõjas langenute pered tõmmati ju esimesena maha," seletas vana kommunist, endal ümmargused prilliklaasid viinaaurudest udused.

Saad aru, see kurradi kaabakas Kuusik tahtis meid omal algatusel Siberisse saata. Arvata võib, et jahtis meie talu, mis oli tol ajal üle küla talu, kuna ema ajas puskarit ja vahetas seda Peipsi kaluritega kala vastu, mille omakorda Tartu turul maha müüs. Või oli sellele vene lirvale meie majapidamine meeldima hakanud, kui munade järel käis. Naisterahvaste kohta küll selliseid väljendeid ei kasutata, aga tema puhul teen küll erandi."

Näha oli, et nii pikk jutt oli vanaisa tublisti väsitanud. Ta toppis täis jumal teab mitmenda piibutäie. Nukralt vaatasin, kuidas leek tiku otsast mitu korda järjest tubakasse sukeldus ja suured suitsupahvakud  õhus hajusid. Jõime ära veel kolmandagi pudeli "Pliskat" ja viimaseks kahekesiolemiseks see jäigi. Kolm nädalat hiljem viidi vanaisa Maarjamõisasse ja sealt ta välja enam ei saanudki.

Nüüd, kümme aastat hiljem, kaalun tõsiselt naise ja lastega vanaisa tallu elama asumist. Ei ole siiani suutnud otsustada. Üks häiriv mõte tuleb ikka ja jälle pähe. Ma ei suuda kuidagi meenutada, kas siis, kui me Tõnisega ratasega Soosaunal käisime, olid meil jalas sokid ja ketsid või olid lihtsalt plätud kõntsaste varvaste otsa torgatud.


7 kommentaari:

  1. Väga kaasahaarav lugu. Kirjeldusi lugedes hakkas film silme ees jooksma. :)

    VastaKustuta
  2. Ehe ja väga hästi kirja pandud.
    Elamus!

    VastaKustuta
  3. Kahtlemata korralikult koostatud jutt.
    Nagu mul kombeks, norin pisiasjade kallal. Oli see ikka hea mõte, juua vana haige mehega kahepeale 3 x 0,5l ~40 kraadist?

    VastaKustuta
  4. Hüüumärkide kasutamisest tundsin lugedes kohati puudust. Aga idee sokid, küüditamine ja õudus ühte patta panna - minu meelest tuli sellest eriskummalisest pajaroast üks VÄGA loetav ja hea lugu välja!

    VastaKustuta
  5. sellest teemast on maksimum välja võetud. Väga hea töö. Paneb tahtma ise ka proovida, kas sokiteemast asja saaks. Senini pole saanud.

    VastaKustuta
  6. Hea idee, päris kenasti kirjutatud lugu (õigekirja & detaile annab alati norida).

    Detailide osas -- KaRe, ei ole hea idee, aga sihuke taat ei pruugi ilma selleta sissegi lasta. Tean ma paari vanameest, kelle juurest pooleteise liitriga kyll ei pääse & hea, kui selle käigus ära ei sure värgi kätte, mida nad ahelsuitsetavad.

    VastaKustuta
  7. Seesihane kõlbaks ju lausa paberi määrimiseks kasutada :) Nii lobedalt jutustatud lugu annab ka kaante vahelt otsida...

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.