22.12.13

Kõrvetavas vaakumis

Aliece keerutas pastakat sõrmede vahel. Matemaatika ei olnud just tema lemmikaine, kuid uus teema, piirväärtus, tundus tõeline väljakutse ja seetõttu erutav. Enne  limukate, nagu õpetaja ennast väljendas, juurde asumist pidas kogenud pedagoog viie minuti pikkuse kõne. Noored, see on gümnaasiumi matemaatika kõige raskem osa. Te peate suutma ette kujutada olukorda, kus funktsiooni väärtust ei uurita vaadeldaval kohal, vaid vaadeldava koha ümbruses. Kui te olete võimelised sellest aru saama, on edaspidine palju lihtsam ja ülikõva eksamipunkt kindlustatud. Ärge, palun, sellesse kergekäeliselt suhtuge. Näiteks kombinatoorika, mida veel hiljaaegu õpetati ülikooli matemaatika teaduskonna esimesel kursusel, aga nüüd juba gümnaasiumis, on palju lihtsamalt tabatav.


Neil oli väga hea matemaatika õpetaja ja kool eliitkool. Aliece ei oleks mingi loogika järgi pidanud selles koolis käima. Tema vanemad, õigemini ema, kuigi ta teadis ka oma isa, olid lootusetud sopajoodikud. Ta oli maalt pärit. Aliece kirjutas masinlikult ruudulisele lehele oma nime. Aliece. Mutt oli talle nime pannes nii täis, et tahtes panna nimeks "Alice", soperdas kuidagi "e" tähe vahele. Võib olla ta ei teadnudki kuidas "Alice" õieti kirjutada, alkoholist läbi ligunenud pooliku algharidusega karjatalitajast küla l... Aliece ei tundnud emale kõige vähematki kaasa. Temale oluline inimene oli vaid vend.

Kui Aliece keskastmes suurepäraseid õpitulemusi näitama hakkas, nägi kolm aastat vanem vend oma elus esmakordselt eesmärki. Täisealisusest veel kaugel noormees, kes oli sarnaselt vanematele libisemas külaelu tulevikuvabasse haardesse, jättis kutsekooli pooleli ja läks Tallinna tööd otsima. Esimese palgani raudteedepoos oli tal söögiraha kuu peale kokku alla 18 krooni. Ta ei nurisenud kordagi kui pidi ligi kuu aega kruupidest keedetud napist kogusest pudrust elama. Kui Aliece lõpetas põhikooli, oli vennal olemas 1 toaline üürikas Kalamajas, stabiilne töö Balti Laevaremonditehases ning võrdlemisi arvestatav lootus omandada II kategooria TIG keevitaja sertifikaat. Aliece sai muretult Eesti kõrgeima konkursiga gümnaasiumi sisseastumiskatsed sooritada ja venna juurde elama kolida. Nende elu liikus, erinevalt lapsepõlvest, paremuse poole.

Aliece kirjutas tahvlilt maha "Lim" ja vedas selle alla täiesti perfektse joonega noole. Ta ootas parasjagu huviga, mis edasi saab, kui täiesti ootamatult ja kõige ebatõenäolisemal hetkel tabas teda Armumine. See algas õrna võbelusega jalataldadel. Nähtamatu ämblikuvõrk kõditas ja nihkus leebelt pahkluudest mööda, sääri pidi kõrgemale, täites iga viimase poori reitel, kuid jättes ootamatult puutumata erogeensed tsoonid. Kõhtu pidi liikus tunne juba kindlalt nagu teada-tuntud rada järgides. Õlgade, kaela ja huulte vallutamine toimus sekundi murdosa jooksul ja juba sulguski ring pealael viimaseks jäänud juuksejuure kohal. Aliece oli pealaest jalatallani armunud.

Ta vaatas ringi. Milline klassivendadest võis sellise kogemuse esile kutsuda? Needsamad igavad sirgelt pügatud kuklad. Ei midagi erilist, sõbralikud ja viisakad noormehed, igaüks neist oleks ju võinud põhimõtteliselt SEE olla aga ei olnud. Lihtsalt ei olnud.

Mõne teise neiu jaoks oleks olukord tõeliselt segadust tekitav olnud. Armuda ülepeakaela ja samas teadmata kellesse! Aliece oli teisest puust, ta suutis tunnete virvarri ainult temale ainuomasel moel analüüsida ja hakkas nägema, kus ja kuidas armastatuga kohtuda. Kõik oli selge ja ainumõeldav, ta ei kahelnud hetkegi.

Õpetaja tundus pisut üllatunud, kui Aliece üles tõstetud kätt märkas ja liigutas otsaesiseid kortse küsivalt ülespoole.

"Palun, kas ma tohiksin hetkeks tunnist lahkuda?" küsis Aliece tundeid hääles maha surudes.

"Jah, muidugi, palun," vastas väärikas pedagoog.

Klassi ukseni liikus tüdruk rahulikult, kuid kohe kui uks sulgus hakkas ta jooksma.

Ma pean kodust läbi minema, mõtles Aliece. Ma ei saa niisuguste riietega TEMA ette ilmuda.

***

Alguses ei saanud ma aru, mis jama töökaalased ajavad. Keevituse juures ei saa muusikat ega muidu raadiot kuulata aga instrumentaali poistel maurab raadio kogu aeg töökojas. Sky Pluss ja  muud jälkused. Sel korral oli raadio kogemata sihukese kanali peale sattunud kust täistunnil lühiuudiseid kiirelt ette vuristatakse. Nii nad suitsunurgas arutasid tolle päeva kõige suuremat uudist.

Tallinna kesklinnas oli üks tüdruk kõrghoone katuselt alla hüpanud. Paljud nägid teda kukkumas, valge hõlst ümber. Tüdruk prantsatas otse keset kõnniteed. Kuigi kõik tunnistajad arvasid, et pärast sellist kukkumist ei saanud keegi ellu jääda, laip haihtus. Dematerialiseerus. Kadus. Keegi tunnistajatest ei näinud kadumise hetke. Kõik olid just sel silmapilgul kõrvale vaadanud või silmi pilgutanud. Kuna seal tekkis palju segadust, mõned autojuhid pidurdasid kriginal, teised lasid signaali, mõni naisterahvas karjatas, keegi trügis lähemale ning helistas käigu pealt 112-te ja muu taoline sagin. Täiesti arusaadav. Igatahes tüdruk kadus jäljetult. Ainult üks Hullude Päevade kilekotiga vene mammi, seda nägin hiljem teleuudistest, oli näost valge ja seletas väriseva lõuaga et  "черные глаза, черные глаза" ning peksis raevukalt omale risti ette.

Kes see tüdruk oli ja kuhu ta kadus ei teadnud keegi. Mina sain õhtul teada.

***

Tol õhtul läksin koju nagu tavaliselt. Nägin kaugelt et tuli põleb. Järelikult on Aliece kodus, kindlasti on tal juba õpitud, võib olla isegi midagi süüa tehtud. Midagi, mis ei ole kruup, sest kruupe ei võta ma enam suu sissegi.

Aliece istus seljaga ukse poole. Ma sain tema kehahoiakust kohe aru, et midagi on valesti. Õlad olid liiga all, turi liiga kõver, lõug liialt vastu rinda surutud. Kui ta ümber pööras nägin kõigepealt tema süles lebavat pampu. Esialgu pidasin kaltsu sisse mähitud nutsakut vanaks nukuks, millel on plastist silmamunad koobastest välja kukkunud. Siis läigatas midagi süsimustades silmades ja laps liigutas. Veelgi rohkem, võiks öelda et hingepõhjani rabas mind, et süsimustad olid ka mu õe silmad. 

Muidugi arvasin ma kohe, et Aliece on hulluks läinud ja lapse kusagilt varastanud. Ta oli ju väga heade ajudega. Piir geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel... Ma võin keevitaja olla, aga ma loen vabal ajal palju. On kusagilt silma jäänud, et autistlikke lapsi on suhtarvuna kõige rohkem Silicon Valleys, kohas, kuhu üle maailma kõige helgemad pead kokku voorivad. Seal nad siis programmeerimise vahel kohtuvad ja teevad lapsi. Ja just nende geeniuste lapsed on väga tihti autistid. Tuhandeid kordi suurema tõenäosusega kui kusagil mujal. 

"See on minu laps," ütles Aliece. Ta oli minu silmadest midagi välja lugenud ja soovis ennetada, no näiteks, et ma võtan taskust telefoni ja helistan politseisse.

Ainus põhjus, miks ma tõesti politseisse ei helistanud, olid mustad silmad. Siis hakkas ta rääkima.

Aliece jutt oli pikk ja segane. Ta väitis, et tal on keegi kallim, kuigi mina ei saanudki aru, kes see on. Ta rääkis teekonnast läbi linna, mis oli igas muus mõttes Tallinn, aga täiesti inimtühi. Ainult hulkuvaid koeri oli ta tee peal näinud. Mahajäetud katedraal. Mingid veidrad tolmuga kaetud inimesed. Tema rasedus ja sünnitus, mis oli kulgenud minutite jooksul. Raudmaskiga mees, nagu ma aru sain, mu õe kallim ja lapse isa, aga võib olla sain valesti aru. Pikkade juustega koletised, kes söövad ühe ingli elusalt ära. Raudpuurid röökivate inimolenditega.Lõpuks oli ta kallim ta minema ajanud ja siis tuli ta lapsega koju tagasi. Uhh. Ühesõnaga palju segast juttu ja vähe infot selle kohta, kes see laps on ja kust ta tuli. Kõige tõenäolisem, et õde oli enda teadmata rase. Nagu need seal "Secretly Pregnant" sarjas on. Aga ikkagi need mustad silmad? Sellele peab ka mingi seletus olema. Hullumeelne või mitte, aga Aliece on ikkagi minu õde. Ma olin teda sünnist saati kaitsnud. Ma ei suutnud politseisse helistada.

Järgmisel päeval sain aru, et lapsega on midagi veel korrast ära. Ta ei söönud, ei roojanud, ei maganud, ei nutnud. Ei teinud ühtegi asja, mida imikud tegema peaksid. Vaatas ainult mustade silmadega akna poole, ilma et oleks kordagi pilgutanud.

Ja siis ilmus akna taha see niinimetatud nägu.

(järgneb)




1 kommentaar:

  1. Kõige rohkem meeldis mulle loo keskpaik , armumine ja venna osa. Miks lugu algab nii pika matemaatikaga, ma veel aru ei saanud, kuid ehk järgedest selgub.
    Kuhu panna tegelaste taustalood, on alati üks igavene tegu. Kui võtta seda juttu eraldiseisvalt, siis tundus mulle tausta liiga palju ja liiga palju korraga. Kuidas kõik see valmis loos paistaks, eks seda mõne aja jooksul näeme, ma loodan. :)
    Üks pisiasi ka. Pisiasjade kallal on kõige kergem norida, seepärast seda tehaksegi. Tolles jupis "see niinimetatud nägu", võiks minu meelest "niinimetatud" ära jääda. Olen praeguseks ka järge lugenud ja minu meelest oli too asi piisavalt nägu, et mitte "niinimetatud" olla. Aga jah, kogu jutu suhtes pisiasi.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.