29.12.13

Nägu aknaruudul

(järg jutule "Kõrvetavas vaakumis")

võib olla ta ootab kedagi
võib olla on ta siin et näha meie eest
võib olla vajab ta kedagi kellega rääkida
võib olla vaatab otse minu peale
(Opeth "Windowpane")

Kui see asi, mida võiks kuidagimoodi näoks nimetada, akna taha ilmus, pidin ennast esimese hoobiga kohe täis tegema. Igatahes oli kohe selge, et inimesele see nägu kuuluda ei saa.

Kuidas ma seda kirjeldaksin? Tühi nägu? Näota nägu? Kummituslik nägu? Midagi sellist. Sel näol puudusid kõik inimnäole omased "osad". Ei olnud nina, silmi ega suud. Midagi siiski oli ja see oli palju tugevam kui lihtsalt kahe sõõrmega mügarik keset nägu ja selle kohal kaks klaaskeha, mis vahel näevad ja vahel mitte.


Sel näol olid emotsioonid. Kuigi formaalselt oli tegu pea kontuuriga akna taga, tajusin ilmeksimatult olendi tundeid. Viha, armastus, kurbus, ükskõiksus, kutse, igatsus, kõik oli olemas. Ma tõesti ei oska seda kuidagi paremini seletada.

Muidugi üritasin esimesel korral kohe "näo" omanikku tabada. Jooksin viivitamatult uksest välja, kuid, nagu te isegi ära arvasite, ei olnud majast väljaspool akna taga kedagi. See nägu eksisteeris ainult aknaruudul.

Ma jäin nüüd endast heietama, hoopis olulisem on, kuidas mõjutas "nägu" mu õde, Aliecet. Mõjutas küll ja väga kõvasti. Ma nägin elu temasse tagasi tulevat. Kusjuures, alguses oli Aliece väga ettevaatlik. Ta liikus tasapisi, ja näha oli et ennast ületades, akna ja näo poole. Ma ei osanud teda kuidagi peatada. Kõndida ta ei tihanud, pigem nagu roomas, või nihutas ennast poolistukil asendis randmeselgadel sentimeetri haaval edasi. Ma ei takistanud teda. Igaüks, kes on elus kasvõi korragi kaugelt näinud totaalselt sihikindlat tegutsemist, mõistab mind. Kes läheks mängupüstoliga sihtima presidenti turvavat hambuni relvastatud ja viimse piirini treenitud instinktidega ihukaitsjat? Keegi kindlasti läheks, aga mitte mina. Ärge saage valesti aru, õe eest oleksin kõhklematult surma läinud. Ma lihtsalt tajusin, et Aliece peab oma deemoniga, või mis iganes asi see seal aknaruudul oli, ise hakkama saama. See kuulus kuidagi tema, mitte minu, maailma.

Laps? Laps oli nagu nukk, igasuguse vajaduseta hoolitsuse järele. Lihtsalt lamas ja jälgis. Pean tunnistama, et kartsin lapsele lähedale minna.

Mingil määral pidin sel ajal ka praktilise eluga tegelema. Kuna olin töö juures tuntud, kui pea ainus kärakat mittepanev keevitaja, sain ühe telefonikõnega omale mõned täispalgaga haiguspäevad. Poes pidin käima. Toitu ostsin vaid endale, kuna Aliece ega laps ei söönud midagi. Helistasin kooli, kus Aliece käis. Jah, härra direktor, mu õde on haige, muidugi on perearst käinud, jah, muidugi saadan tõendi, kui ta kooli tuleb, ärge muretsege, see ei ole midagi tõsist... Oleks ta vaid teadnud, kui tõsine see kõik oli.

Ma ei tea mitu ööd-päeva möödus. Kui Aliece oli jõudnud päris akna lähedale, hakkas ta sosistama. Ma kummardusin lähemale, kuigi mitte liiga lähedale. Selleks ajaks kartsin juba lisaks poole meetri pikkusele imikule ka oma väikest õde. Mõnedest fraasidest arvasin siiski aru saavat.

"...ma tahan tagasi...pean tagasi minema...ma armastan teda...ta on mu mees...hoia pisikest...me ei kohtu enam...hüvasti..."

Ma ei hakka isegi kirjeldama, milline jõud mu südant kokku surus. Olla sealsamas, käeulatuses, ja tajuda, et õe lihtsalt põrandalt püsti rebimine ja õlal kusagile kaugele minema tassimine hukutab kõige kallima inimese minu elus.

Ma vaatasin tuimalt, kuidas ta nägu aknaruutu puudutas. Kuidas mu õde aegamisi klaasi sulandus. Ma ei tea, kas see kulges päevi, aastaid, minuteid, või tuhandik sekundit. Ta kadus täpselt sinna, kus asus "nägu".  Piinlik küll tunnistada, aga tundsin kergendust, kui ta  mingil hetkel lõpuks läinud oli.

Jäime kahekesi.

Kui laps nutma hakkas, lendasin toolilt põrandale, nii ootamatu oli see minu jaoks. Ma ei julgenud ikka veel lapsele lähemale minna. Haarasin jope ja tormasin poodi. Muidugi suhtuti minusse osavõtlikult kui apteegist lutipudelit küsisin. Noor ja natuke segaduses isa, arvati ilmselt. Piima sain loomulikult poest.

Kui tagasi jõudsin, karjus laps ikka veel. Ma pidin ennast tõeliselt sundima, et kusagilt kaugelt küünitades lapsele lutipudeli lutti külmkapikülma piimaga suhu suruda. Ta jõi väga ahnelt. Kuulsin heli, mida ei saa mitte millegagi ära vahetada. Järgmisel hetkel jooksin juba jälle poe poole, seekord mähkmeid ostma.

Laps magab hetkel mu põlvedel. Nüüd ma tean, et piima tuleb enne lapsele andmist soojendada. Enne kui pisikesed laud sulgusid, jõudsin märgata, et iirised olid jälle natuke rohkem välja joonistunud. Silmavalge tõmbub nüüd juba päev päevalt järjest kiiremini heledamaks. Ma usun et mõne nädala pärast saan hakata last legaliseerima. Loodetavasti saan ta lapsendada. Ei tea veel kuidas Aliece kadumist seletada. Kardan, et pean oma kalli õekese vastumeelselt narkomaaniks tembeldama. Narkomaanid sünnitavad. Narkomaanid kaovad. See saab raske olema, ma kardan seda, aga saan kuidagi hakkama.

Mõnel ööl olen silmad pärani voodis lamanud. Kes või mis see laps siis ikkagi on? Minu õe laps, seda kindlasti, mina olen tema onu. Aga teine pool? On ta saatana sigitis, häda ja viletsuse tooja, maailma lõpetaja? Mind kummitab endiselt üks lause, mida Aliece ütles kui endaga juhtunust rääkis. Ta mäletas nimelt, et lapse sünni ajal oli üks ingel tapetud. Miks just sel hetkel? Inglil peaks ju hing olema või mis teie arvate?

 Mulle annab see igatahes lootust.



1 kommentaar:

  1. Ma loodan, et märkus "järgneb" ununes jutu lõpust kogemata ära. Päris ladus, meeldis.
    Mõni pisike märkus ka. Sõna "kohe" kordub avareal kaks korda. Pakun, et esimest neist seal vaja pole. Paar rida allpool tundus "kohe" ka veidike liiast olevat.
    Aga jah, järge tahaks. Hetkel jääb asi pisut poolikuks. Kirjutatud on ka nagu kellegi isiklikud mälestused ja need läksid ju ilmselt edasi.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.