10.12.13

Öö lapseks saamine

Ngez nazum el-jero nak nerva", Oskar Polly öökeeles enne oma hamstri kägistamist.

"Hamstrid on sööt laste kurjuse kasvatamiseks. Ning kõige kurjemad on nukud, kelle silmad on igaveseks lahtiseks maalitud. Olend, kes ei sulge silmi, ei ole ealeski heade kavatsustega. Kes ei pea magama, need tulevad öömaailmast, räägivad öökeelt ning teevad magamatusest võõraid tegusid, mida meie maailma inimesed ealeski ei teeks. Nii et ole ettevaatlik peredes, kus on hamstrid." Need vana kasvataja Otto õpetussõnad meenusid Oskarile, kui ta ootas voodis teki alla peitunult oma esimest ööd uues kasuperes, toakaaslaseks marmorvalgete peanuppudega nukud ja kõhna hamster. See oli tema jaoks hirmutav, kuid ta teadis mida teha - ta ei tohtinud magama jääda. Tuli valvata ning õigel ajal püsti karata ning nukkudele selgeks teha, et ta oskab öökeelt ning teda tuleb rahule jätta.

Oskar oli öö lapsi kohanud. Lastekodus oli neid olnud mitu. Neil oli teistsugune silmavaade, nad olid kurjad ja vägivaldsed ning nemad ei maganud öösiti. Öö lapsed võisid põhjendamatult rünnata, tekitada võikaid verihaavu ning jäid kõige selle juures stoiliseks. Täiskasvanud pidasid neid lihtsalt hulludeks ning hoidsid neid eraldi, andsid rohtusid, ning mõnikord lasti neid mõneks päevaks teiste lastega kokku. Seniks kuni keegi jälle viga sai.

Kell lõi üksteist, kui ta kuulis täiskasvanuid magamistuppa minemas. Palju polnud enam jäänud. Kui nood uinuvad, siis varsti on öö lapsed tegutsema asumas ning tahavad temasse öö jälge jätta. Kuid Oskaris oli juba väike kuid tugev öö jälg olemas. Mitte nii tugev, et teda muuta jõletiseks, kuid piisavalt tugev, et öö lapsi selles ära petta - temast hingus ohtlikkust ja ründevalmidust. Oskari varasemas elus oli olnud palju kurja ning öö peegeldus kirvendas päris tugevalt tema hinges - valmis mõnel hetkel vägivallana plahvatama. Ta oli vägivallapuhanguid kogenud ja häbenes neid. Oskar ihkas olla hea inimene, kes kunagi tulevikus kingib oma lastele toreda lapsepõlve. Parema kui temal oli. Kuid esmalt tuli tal üle elada iseenda lapsepõlve pikad magamata ööd.

Maja jäi vaikseks ning aknast hakkas sisse paistma hõre kuuvalgus. See liikus vaikselt nukkudele. Oskar teadis, et nüüd see algab. Kuulda oli krõbinaid ning kraapimist. Kõik kolm nukku näisid veel liikumatud, kuid veel vaid viivuks. Nende nukusilmades lõi sirama terav tuluke, selline külm valgus, justkui petlikud taevatähed. Nad piidlesid Oskarit pikalt ja külmalt. Poiss kartis, kohe väga. Kuid ta ei saanud neile alla anda. Ta ajas end voodist püsti ning liikus akna juurde, vaatas siis kuud ja ütles öökeeles "Jaum varizh, jaum kjuur," (tõlkes: Ma olen vari, minus elab valgus) ning tõmbas peopesaga üle kuu. Nukud jäid korraks kuuvalgusest ilma ning leidsid poisi olevat öö lapse. Üks neist sõnas vastu "kjuur jaum har, kjuur wirg eleste" (tõlkes: kui sinus elab valgus, siis lase valgusel paista."). Oskaris kihvatas. Sel korral ei pääse ta nii lihtsa pettusega, et vaid mõne öökeelse sõnumisega end päästab. Täna tuleb nendega kaasa minna, sest "öö nõuab seda". Keeldumine tähendaks üpris piinarikast õhtut, võibolla isegi surma. Ning kohe kindlasti öö võitu tema üle ja ilmajäämist oma unistustest ning vabast tahtest. Öö lastel pole valikuid.

Nukud ronisid kapilt alla ning liikusid koridori. Oskar sammus kohe nende kõrval, et näida nii tõetruu kui võimalik. Nad liikusid neljakesi koridoris edasi, täiskasvanute magamistoast mööda, trepist alla, ning paraku ka majast välja. See retk ei tõotanud head. Oskar tundis külma, kuid väriseda ta ei tohtinud. Öö lapsed ei tunne külma. Nad on külm. Oskar kasutas nippi, mida vana kasvataja Otto talle õpetanud oli - ta hingas sügavalt mitu minutit järjest, kuni tundis endas taas piisavalt soojust.

Peagi jõudsid nad teeristile. Seal ootasid neid kaks õde. Väikesed inimtüdrukud, kuid silmis tugev tähesira. Öö lasteks juba ammu muudetud, pidi Oskar tõdema. Nad peatusid ning jäid ootama. Hetk hiljem ilmus pimedusest väike rongkäik - kaks poissi, kolm tüdrukut ning tosin nukku. Kõigil tähesira silmis. Nüüd mindi edasi, Oskaril polnud aimugi kuhu, sest alles täna oli teda lastekodust siia toodud. Liiguti vaikides, keegi rohkem nendega ei liitunud. Paarkümmend minutit hiljem jõuti järve äärde. Seltskond kogunes paadisillale ning jäi ootele. Kui kuu taevas selgines, peegeldus tema valgus järveveel. Peegeldus sillerdas lainetel ning jättis mulje justkui oleks selles järves tuhandeid öö lapsi. Siis sai Oskar aru - need olidki öö lapsed. Neid oli tuhandeid! Sillalolijad hakkasid nüüd vette laskuma ning nukud aitasid neil seda teha. Oskariga kaasa tulnud kolm nukku vaatasid ta poole ning sirutasid talle abistava käe. Oskar mõistis nüüd, et teda on petetud. Vana kasvataja Otto oli teda valmistanud ette öö lapseks saama. Õpetanud öökeelt, saatnud õigesse peresse elama, andnud kavalaid suuniseid. Teda haaras paanika - ta tahtis elada ja siit kohe põgeneda. Kuid peale esimest rutakat sammu haarasid nukud ümbert kinni ja tirisid teda vette. Nad tirisid tugevalt, Oskar hakkas vastu ja hüüdis appi. Tema võitlus toimus vaid minut. Juba tungis jäine järvevesi tema ihusse ning ta uppus tumedasse vette nagu öösse. Hetk hiljem lõid tema silmad sirama kui petlikud taevatähed.

7 kommentaari:

  1. Ma lugesin kõigepealt juttu ja siis vaatasin videot. Selles suhtes on jutt õnnestunud, et mulle meenutas see mingit vanaagset filmi, ma ei mäleta täpselt millist, aga sellest ajast kui lapsed sattusid lastekodusse tänu sõdadele jms.

    Ma olen kokku puutunud teemadega miks tänapäeval lapsed lastekottu satuvad ja siin on elu õudsam kui 1 kõik milline õudusjutt.

    See laps, kes juttu jutustab on siuke kahtlane. tema puhul on raske arvata kui vana ta võiks olla. Jääb mulje, et eelkooliealine, kuna usub igasugu rumalusi, mida talle keegi on rääkinud. Siis aga mõtleb ta liiga täiskasvanuna. Näiteks suhtumine agressiivsusesse. Väikesed poisid on agressiivsed aga nad ei mõtesta seda nii nagu lapsevanemad, nad teevad seda kuna seest nii tuleb ja kõik. Sama suremisega - see lihtsalt on ja kogu moos. Rääkimata sellest et laps teaks midagi vabast tahtest. täiskasvanudki ei tea ega mõtle sellele.

    Nojah, kuna ma õuduste fänn ei ole, siis mul hirmus polnud. Jutt lõppes liiga ruttu ära.

    VastaKustuta
  2. Alustaks seekord videost ja laulust. Igatahes on Ryan Gosling väga kõva näitleja ja see band on ka mõnausalt creepy kuigi elektrooniline plägin on mulle suht vastuvõetamatu kui just Grünbergiga tegemist ei ole.
    Video on filmi "Village of the Damned" apokrüüf. See ju John Carpenteri kultusfilm. Mäletan õndsaid noorusaegu, kui seda filmi suumulk ammuli vahitud sai. Jaa, ilusad ajad olid, tehti veel filme suure F-iga.
    Jutul ei olnud viga, hamstrid on tõesti jubedad elukad.
    Manjana, ma ei ole sinuga nõus kui sa võrdled žanriõudust reaalses elus ette tuleva õudusega. Need on ikka kaks eri asja, üks on fantaasia, teine on sotsiaalteema.

    VastaKustuta
  3. Jari jutud on sellised, et ootan väga, millal tuleb neist versioon 2. Ma arvan, et need ongi kirjutatud ideena, visandina. Ideena on see hea.
    Jutuna on algus parem kui lõpp. Lõpp oli visandlikum. Kuigi tegelikult ka nii kirjutatakse, olen midagi taolises stiilis lugenud, hästi napp selline.
    Lugu oli omapärane. Huvitav, kas lõpus oligi päris selline tüdruk, kes viisi hästi ei pidanud või laulis meelega mööda. Väidetavalt pidi see laulda oskajale väga keeruline olema. Ei saa kahjuks ise järgi proovida.

    VastaKustuta
  4. Arturil on õigus. Ma kirjutan midagi kokku ja ei viitsi edasi eriti jännata reeglina. Mulle meeldib loovkirjutada, et tuleb pastakast nii palju kui tuleb. Pärast täidan lüngad ära, tobedused kustutan ära ning natuke toimetan. Seepärast tihti ongi lood sellised äravajuvad ja pooltoored. Jutu algus ehk esimene stseen tuli seoses selle lauluga. Edasi oli juba punnitamine, et tekiks mingi jutu moodi tekst. Ma arvangi, et ma kirjutan stseene ja mitte jutte. Stseenidest saab jutu kokku ka, aga stseenid peavad sobima. See on juba keeruline. Selleks on vaja mingit ühist telge või ühiste traatide pundart. Seda mul ei ole veel tekkinud.

    PS: Manjana - hea tähelepanek, et poisi karakter peaks olema rohkem eakohane ehk vanusele vastav. Kuigi ma tean, et on ka selliseid poisse (kunagisi poisse, st praegusi mehi), kes mõtesid poisina täiskasvanulikumalt kui suur osa täiskasvanud meestest. Nii et võibolla ma ei eksinud väga palju. Siiski - tähelepanek õige, et tegelaskujudega tuleb tõsisemalt tegeleda.

    VastaKustuta
  5. Ma mõtlen järgmist päris tõsiselt. Mulle meeldib, et siin jutulaboris on ka selliseid visandlikemaid jutte. Muidu vaatad, et üks jutt parem kui teine ja mõtled, et pagan, kehvemalt ei tahaks, kuid kas oskan ja kas on aega ja ega iga kord välja ka ei tule ning lõpuks võib nii üldse käega lüüa.
    Siis tuleb paus sisse ja õiged nõksud hakkavad käest ära minema.
    Ehk: alati ei pea kõike nii surmtõsiselt võtma, on lõbusam ja kirjutamine tuleb ka paremini välja. lõppkokkuvõttes

    VastaKustuta
  6. Väga hea jutustamisoskus, pilt hakkas jooksma, kuidas see rongkäik öös läheb, tähesira silmis. Külmavärinad tulid ka, nagu õudusjuttu lugedes peakski. Lõpult ootasin nagu mingit edasiminekut, et kuidas Oskar pärast uppumist käitus... või ta siis lihtsalt uppuski. Hea lugemine!

    VastaKustuta
  7. Jah. Pildid ja stseenid on mõjusad. Mind ei häirinud eriti miski, creepyd lapsed õudusjuttudes las ollagi täiskasvanulikud.
    Olen ise ka päris tihti kirjutanud nii, et algust tean, aga lõppu mitte ja selles valguses on lõpp päris kenasti õnnestunud.
    Igal juhul nautisin lugemist ja nukke kardan. Hamstreid mitte.
    Aitäh!

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.