10.12.13

Elu on imekaunis!

Alati kui sügisvärvid lõppevad ja november maabub, tabab mind meeletu masendus. Kõigepealt väänlen hämmastuses miks kõik normaalsed inimesed muutuvad järsku õelateks ja pahatahtlikeks. Samad inimesed, samad teemad, aga ikka lõppeb suhtlemine tundega, et parem kui poleks kohtunudki. Umbes nädal peale jamade algamist, lõpuks taipan, et tegelikult on kõik teised inimesed täpselt samasugused nagu alati, vaid hoopis mina olen muutunud pahuraks ja kiuslikuks. Küsimus pole regulaarselt naisi kollitavates hormoonides, kuigi neid ei saa kunagi usaldada, kuid alates ajast, mil öö ja päev erinevad vaid argliku halltooni võrra, ärritavad mind mõtted ja arvamused, mis ülejäänud üheteistkümnel kuul ükskõiksuses kolletusid. Kalendrist lehti rebimata võib öelda, et käes on november. Kuid sel aastal oli kõik teisiti. Jah, ma pole enam kaamoses vaevlev tumedate silmaalustega naine, vaid ma olen õnnelik inimene ja kõik sai alguse sellel suvel.

Ma olin kolm päeva kodus tööd rabanud ja kadedusega aknast paistvat päikest kõõritanud. Minu akna alt läheb tee, mida pidi pääseb nii parki kui randa ja siin ei hoolita mingitest eeskirjadest, mis rangelt keelavad alastuse linnatänaval. Ebasobivamat vaadet inimesele, kes peab veel mitu hunnikut pabereid arvutisse toksima, on raske ette kujutada. Kuid lõpuks iga töö saab otsa ja nii võtsin neljapäeva hommikul keldrist oma ratta ja väntasin linnast välja. Ei, mitte randa, sest ma vihkan liiva, mis jääb varvaste ja teiste kehaosade vahele. Ma sõitsin nii kaua, kuni tee äärde jäi suur põld. Keerasin väikesele rajale ja väntasin mõnuga edasi. Varsti jõudsin maanteest ja inimestest piisavalt kaugele, et ratas metsaserva jätta ja niisama sihitult edasi jalutada.

Läheks vist pisut lamedaks, kui ma hakkaks kirjeldama, et taevas oli helesinine ja üksikud pilved peaaegu ei liigutanudki, kuid nii see tõesti oli. Ma kõndisin üksinda põllul ja tundsin mõnu päikesest ja liblikatest, kui äkitse nägin, et mingi imelik masin on mu külje alla sõitnud. Selline kandiline. Mina maatüdruk tean igasuguseid põllutöömasinaid, aga niisugust polnud ma varem näinud - ta sõitis tagurpidi ja juhti ei paistnud. Nojah, tänapäeva tehnikaimedega ei jõua end kursis hoida.

Ma ei jõudnud veel masina vajalikkuse küsimust lõpuni mõelda, kui märkasin veelgi kummalisemat sõiduriista. Keset põldu kõrgus täiesti korralik ameerika raudtee, või pigem selle üks osa – surmasõlm, millel tiirutasid vagunid. Vaatasin hoolega, kuid ühtegi inimest ei näinud. Rong lihtsalt tiirutas tühjalt lõpmatuseni kulgeval raudteel. Piletimüüjat, ega seda meest, kes rongi seisma paneks, ei paistnud. Mul hakkas pisut õudne. Võtsin end kiiresti kokku ja mu loogiline mõistus ütles, et ma ju ei karda ilmsüütuid masinaid, inimesed võivad ohtlikud olla, masinad, isegi kui nad tühjalt ringlevad, ei mõtle, ei taha mulle iseseisvalt otsa sõita. Pole mingit mõtet joosta ja peita pole end niikuinii mitte kuskile. Ilm on ilus ja elu on imekaunis.

Rahulikult tühjal põllul jalutades jõudsin bussipeatuse putkat meenutava ehitiseni. Tavaline valgeks lubjatud majake, pisut suurem kui tavaline ootepaviljon. Kas ma juba ütlesin, et olin põllul, kus ei olnud muid teid peale nende, mida põllutöömasinad jätavad? Ma saaks aru, kui keset põldu ehitatakse heinaküün, aga niisugusesse majja juba põhupalle ei topi. Lükkasin ust, mis vajus kergelt avali ning astusin ettevaatlikult kummalisse ruumi. Poleks uskunud, et nii pisike maja võib seest nii ruumikas olla, väljast vaadetes ma ei näinud ühtegi akent, nüüd täitis lossilaadse hoone rõõmus päikesevalgus. Kuna ma ülesseminevaid treppe ei leidnud, otsustasin allapoole minna. Jõudsin enda arvates juba piisavalt sügavale maa alla, trepp lõppes uksega ja ma sisenesin. Ohh, seda üllatust – maja katusele. Sama maja, kuhu ma sisenesin, sama kilomeetreid tühjana laiuv põld. Täpselt sama maja katus, millesse ma sisenesin ja trepist alla kõndisin, päris sügavale maa alla. Ma ju tean täpselt kuidas trepist alla ja kuidas ülesse ronitakse. Ma olin täiesti kaine, mul oli hea olla, päikesepiste on tundmatu mõiste.

Kõndisin katuse servani ja vaatasin ringi. Põldude taga paistsid madalad künkad kaetud värviliste lillede ja puudega. Ma tavaliselt kardan kõrgust, kuid tol hetkel mitte ja julgesin minna päris ääreni. Need künkad eemal tundusid nii ahvatlevad. Ma tean väga hästi, et ämblikmees ja bätmän on vaid koomiksikangelased, aga ühel hetkel olin täiesti veendunud, et ma oskan lennata. Astusin veel ühe sammu edasi, ajasin käed laiali ja lendasingi. Rahulikult ja sujuvalt nagu lennuk, ei mingit kätega vehkimist või muid kehatrikke, ma liuglesin tunnetades õrnu soojasid õhuvooge enda all.

Jah, ma tean, et te olete lugenud minu ühte teist ulmejuttu, kus ka peategelane lihtsalt lambist mõttejõul ja suurest hirmust või vihast lendama hakkas. Pole vaja mind katkestada, ega vihaselt lugemist lõpetada. Jah, nüüd oskan ma ise lennata. Teie võite seda uskuda või mitte, minu oskusi teie mõtted ei mõjuta. Ma võin paljusid asju osata, mida teised ei tea ega suuda, te lihtsalt ei tunne mind.

Esimesest eufooriast ülesaanuna hakkasin ümbrust jälgima: põld, mets, väike jõgi, üksikud majad, kaugemal maantee. „Asustatud paika vast ei peaks minema, uudistesse küll sattuda ei taha. Eriti tobe oleks mingis Reporteris ringi lennata. Imelik, miks ma kunagi varem pole lennata üritanud, kui see nii mõnus ja lihtne on? Ega pikalt vist ei peaks ringi tiirutama, äkki ikka keegi näeb ja filmib või pildistab ja saadab linnuvaatlejatele. Aga kui ma praegu ära lõpetaks, kas ma siis teine kord veel oskan? Kas lendamine on nagu jalgrattaga sõitmine, et ei lähe kunagi meelest ära?“ Sada küsimust, null vastust. Otsustasin jalgratta juurde lennata ja normaalse inimese kombel koju vändata.

Kodus läksin kohe internetti, et sõbrannaga oma elamust jagada. Selgus, et ka temal juhtus eelmisel suvel midagi sarnast, ainult et ta kartis liiga palju ja seepärast eriti kõrgele tõusta ei julgenud ja kellelegi oma kogemusest ei rääkinud ka.

„Sa tead, mida lendamine tähendab?“

„Pole aimugi, ma uurin, kas kellelgi on veel midagi sarnast juhtunud.“

„Räägi siis mulle ka.“

Ma ei saa ju otse mõne füüsiku juurde minna ja küsida, et kas tema oskab öelda, miks ma sellel päeval ja tollel põllul äkki lennata oskasin. Ahjaa, unustasin öelda – pärast maandumist ma enam lennata ei osanud, ei sel ega järgmisel päeval. Ma proovisin toas ja pargis. Kuskile majaservale just katsetama ei roninud, aga kodus aknalaual seistes küll mingit tunnet polnud, et võiksin teiselt korruselt lihtsalt välja astuda ja lennata. Täiesti kindel, et oleksin end surnuks kukkunud. Korraks käisin tollel põllul ka, aga midagi imelikku ma ei näinud. Maja oli ka tavaline ja trepid viisid katusele, mis oli nagu iga teine katus, kust normaalne inimene alla ei hüppaks.

Minu elu kulges tavalises rütmis, kuid ma mõtlesin pidevalt oma toredale lennutuurile. Jäädes mõne tuttavaga kahekesi, võtsin talt käest, vaatasin usalduslikult silma ja küsisin: „Kas sina oled kunagi lennanud?“ Enamus ei saanud midagi aru, mõned arvasid, et ma mõtlen kukkumist või lennukiga lendamist. Nähes nende mõistmatust suutsin jutu kuidagi naljaks keerata, et mind imelikuks ei peetaks, aga rahutust see ei leevendanud. Sõbranna muutus tõrjuvaks, kui ma ikka ja jälle temaga lendamisest rääkida tahtsin ja lõpuks ma enam ei üritanudki. Ma olin oma probleemiga üksi.

Paari nädala möödudes juba tundus, et ma mõtlesin kõik välja, et päriselt ei juhtunud midagi, minu omas maailmas uitav fantaasia muutus liiga elavaks ja ma pidasin unenägu päriseluks. Kuni ühel õhtul sain kokku Rainiga, keda ma juba ammu pealiskaudselt tunnen. Meil on alati mingi kummaline klapp olnud ja temaga koos juhtub alati midagi põnevat. Me oleme vanalinnas mööda võõraste majade katuseid ja pööninguid roninud. Temaga koos lihtsalt juhtub nii, et käid mööda tänavat ja äkki kuuled kummalist piiksumist. Näed, et piiksub uksekell, ühtegi inimest ei ole ja uks on kutsuvalt lahti. Sisened majja ja jõuad pööningule. Kloostri pööningule. Ainult Rainiga koos, teistega on maailm alati tavaline, temaga mitte. Küsisin temalt oma lemmikküsimuse: „Kas sina oled kunagi lennanud?“

„Jah, muidugi, mitmeid kordi,“ teatas ta naerdes.

„Ma mõtlen päriselt lennanud, ilma lennuki või langevarjuta?“

„Seda minagi mõtlesin, sa ju ei küsiks minult lennuki kohta.“

„Mnjah, seda küll. Kuidas sina lendad?“

„Ma väga kõrgele ei lenda, aga tunne on imeline. Muideks, ma tegin lennukooli.“

„Sa õpetad lendamist, kellele ja kuidas?“

„Sõpradele, headele sõpradele. Ma ei tea täpselt kuidas. Ega alati ei saagi, alati ei tule välja, eriline tuju ja koht peavad olema, aga ma ei oska seletada millised.“

„Kuidas sa saad õpetada, kui sa midagi ei tea?“

„Mul üks füüsikust tuttav tegeleb tolle asjaliku küljega. Kui mul lendamine õnnestub, räägin temale, tema paneb kõik numbrid kirja ja arvutab. Sa võid ka meie kooliga ühineda, kui sa juba oled lennanud. Ma ei saa midagi garanteerida, aga sõber vajaks rohkem andmeid, et arvutusi teha.“

Muidugi ma tahtsin lennukooli. Kõik, kes on kord lendamist proovinud, teavad, milline tunne see on ja igatsevad uuesti proovida. See füüsikust sõber on oma arvutustega juba peaaegu lahenduseni jõudnud. Ta rääkis, et kokku peab sattuma mitu nähtust korraga ja inimfaktori osakaal on vastikult suur. Inimese enesetunne on lendamise eeldusena väga oluline tingimus. Ei ole olemas ühtegi normaalset mõõdikut, millega saaks mõõta inimese õnnetunnet. Inimene isegi ei oska alati omi tundeid analüüsida. Mingi osa on hormoonidel, aga millistel täpselt ja kas kogused on naistel ja meestel samasugused, pole kindel. Kuid ainult bioloogiline keemia ka ei loe. Inimene peab olema arenenud mingile tasemele. Ei või öelda, et kõrgemale kui tavaline keskmine inimene, aga erilisele. Füüsik on mõelnud, et peaks mingi psühholoogi või arstiteadlase ka uuringutele kaasama, aga väga keeruline on sobivat inimest leida. Mida rohkem inimene loodusteadusi õpib, seda skeptilisemaks ta muutub nende näitajate kohta, mida keegi veel avastanud pole. Paradoks, aga tõsi – ei ole parimat teadustöö teemat kui jalgratta taasleiutamine.

Nüüd on käes juba detsember, lumi on maas. Ma olen ka lumega lennanud. Koos Rainiga, temaga koos juhtub alati fantastilisi asju. Mu igaaastane novembriikaldus jäi sel aastal ära, sest ma olin õnnelik. Me oleme oma lennukooliga vaid paari sammu kaugusel teaduslikule läbimurdele, kuid meil oleks veel andmeid vaja. Kas mu lugejate hulgas on inimesi, kes on juba lennanud? Kas Teie tahaksite meie lennukooli tulla ja niiviisi teaduse arengule kaasa aidata? Kui me koos selle küsimuse lahendada suudaksime, oleks maailmas õnnelikke inimesi palju rohkem.

4 kommentaari:

  1. Selles kirjutises on 2 poolt:
    1) ülemine pool on ringimatkamisest. Kirjelduse puhul tekib assotsiatsioon hallutsinatsiooniga, unenäoga. Täitsa kena mõistuseväänamine käib ja iseenesest on selline "psühhedeelne rännak" sümpaatne. Kuid praegu on pakutud seda juttu lugejale loona, mis reaalselt juhtus (olgugi, et fantaasia) ning sellisel puhul kerkib kohe rida küsimusi ja küsitavusi, mis hakkavad häirima. Näiteks mis sai jalgrattast? Ja kui oli õudne, siis kas saab ikka rahulikult edasi jalutada? Mis aparaadid need põllul ikkagi olid? Ja kust vaataja aru sai, et see liigub tagurpidi, kui sellel juhti polnud? Ning kui lugu on tegelikult lendamisest, siis kuidas on see kõik lendamisega seotud? Hetkel ei ole ju?
    2) teine pool ehk "lennukool".
    Peab Manjanat tunnustama, et julgesid ette võtta nii ambitsioonika teema nagu inimene kui lendav olend. Sellest hästi kirjutada on keeruline. Esiteks seetõttu, et inimene pole lendamiseks loodud (selleks on linnud ja heal juhul mõned kalad ja loomad) ning kui pahta inimene õhku liikuma, siis tuleb inimene ümber disainida või anda lendamisele kui mõistele täpsem sisu (mis seda protsessi selgemalt kirjeldab). Vähemasti mina teeksin nii. Mina ütleksin hõljuma või kulgema või hüppama. Või siis kirjeldaksin lendamist kui mingisugust kogemust, mis on kehaväline tajurännak.
    Praegusel kujul meeldib mulle seda teksti lugeda rohkem kui sümbolite keelt, mitte kui järjekordset fantaasiajuttu.

    VastaKustuta
  2. ui-ui-ui, üks sõnaus on sisse lipsanud. Pahta = tahta panna.

    VastaKustuta
  3. Esiteks ütlen kohe et jutt jooksis mõnusalt. Aga see lendamine ... on minu arust küll tänapäeval ülehinnatud. Bazuukade ja droonide ajastu, iga vend võib su ajaviiteks maha võtta. Kõvasti ägedam oleks võime maa sees ringi roomata nagu mutt, ilma hingamata ja omades võimet läbi mulla näha. Saaks vähemalt vaenlasele märkamatult selja taha hiilida ja vagaseks teha. Õigus jah, siin ei olnud vaenlast, keda maha lüüa. Kontrollisin üle, ei ole konflikti kusagil, aga ega ei peagi ju.
    Vastan ka lõpus esinevale küsimusele kuna olen ilmselgelt käesoleva autori lugeja. Jah, olen korduvalt lennanud, kuigi kahjuks väga madalt välja arvatud üks kord.

    VastaKustuta
  4. mjah, mida öelda. Blogi stiilis jutt jätab ehtsa mulje, et just nii oli ja päriselt. Aga kui ma kujutan endale ette 300 lk raamatut, kõig sellises stiilis jutte täis, siis ma ei ole kindel, kas ma lugeda tahaks. Taoline stiil nõuab natuke laialivalguvat juttu ja natuke lohisemist ja vigu ja selline kraam on suurtes kogustes ohtlik.
    Võib-olla oleks saanud siit ka üht-teist välja näpistada ja ikka blogiliku stiili juurde jääda. Näiteks "Läheks vist pisut lamedaks, kui ...". Lõpuks ei ole ka blogipostituses hea kirjutada "nii ei tohiks kirjutada, kuid ma ikka kirjutan". Et kas jätta märkus ära või jutt.
    Kui peategelane läks tagasi põllule ja see nägi täiesti tavaline välja, siis keset põlde ootepaviljon oli sinna ikka jäänud ja trepp, mis viis katusele, mida seal enne üldse polnud. Eeldusel, et trepp, mis läks maa alla, kuid viis katusele, oli koos teiste veidrustega kadunud.
    Kõik muud asjad. No jah. Jutu stiil on selline, peategelane ei imestanud peaaegu mitte millegi üle jne.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.