Viimane väetamine

iga väike aed
on selle suure põllu
hinge peegeldus

„Basiilikut on kümneid eri sorte, naljakas et nad igal pool ainult ühte ja sedasama pakuvad. Ma olen näinud tumedamate ja heledamate lehtedega ja isegi punakaid. Ainult mitte avalikes söögikohtades.“

„Võibolla see sort kasvab kõige paremini. Või on kõige vastupidavam.“

„Ikkagi, mõni eksklusiivsem restoran võiks ju kasvõi mitut sorti korraga pakkuda,“ jonnis Uther. „Mitte et ma neisse muidugi tihti sattuks aga sama käib ka rosmariini ja salvei kohta.“

Kord nägid ette, et igas lõuna ajal avatud toitlustusettevõttes pidi olema laual saadaval need kolm maitsetaime. Mitte valmis lõigatult ega kuivatatult vaid nii et klient sai ise oma käega lehti murda. See direktiiv oli vanem, kui keegi laudkonna liikmetest mäletas. Potitaimedega varustasid kõiki ettevõtteid kaks suurt rahvusvahelist ketti, kes olid turu omavahel enam-vähem võrdselt ära jaganud, lõpptarbija nende tooteid omavahel ei eristanud.

„Eks hakka ise kasvatama,“ ütles Tomora, üks tüdrukutest.

„Me kõik kasvatame midagi.“

Suvi 2013 tuleb teisiti

Kevad ja suvi tulevad tänavu Laboris teisiti, mingil moel kohe päris kindlasti.
Mais, juunis, juulis ja augustis kirjutame teemal "Maailmalõpp". Aga lisaks on Juunil ka oma enda isiklik teema "Hõbedaste juustega mees". Kahele suvisele teemale on juunis lisaks veel kolm maist edasi kanduvat, selline üle kuu minemine on meil siin traditsiooniks saanud. Ja need kolm mai saba on "Maailm
lõpeb mais", "Enne hukkamist" ja "Kadunud karikas".
Kuid ega juuni veel kogu suvi pole, vähemalt kalendri järgi. Labori teise sünnipäeva eel oleks paras aeg teemadele lisaks midagi uut proovida. Labor on ju ikkagi labor ja asju, mida me veel pole (küllalt) teinud on palju: ühismaailmad, ühiskirjutamine, üksteise järel ühe jutu kirjutamine, näidendid, kuuldemängud, stsenaariumid, jutud ühest lausest või olupildist, juttude kavandid või teab mis veel. Laske ainult tulla, mida soovite järgi proovida.
Aeg enne avaldatavaks kirjanikuks saamist pidi olema see kõige lõbusam, sest siis võib kirjutada nii kuidas soovid ja millal soovid. Pärast avaldamist on tähtajad ja ootus loo sisule, vormile ja kvaliteedile. :)
Head kirjutamist ja oma arvamuse avaldamist.

Hetk enne hetke

Siin ei olnud küsimust, mis on vale. Kõik, absoluutselt kõik oli ebanormaalne. Taeva sinine põletas silmi, neoonkollane päike uputas kõik oma suvekuuma valgusesse ja vana meeltesegaduses kastan oli hommikul otsustanud, et kõik see on selge märk kevadest ja tal on just paras aeg oma õied avada. September, nii nimetas kõike seda kalender.

Valges hõlstis mehel, paljas pea norus, oli aga muidki muresid küllaga. Masinlikult astus ta üle reklaam-rohelise muru. Kolm dessantlast tema seljataga andsid talle vaikides mõista, et tagasitee pärast valges hõlstis mees täna muretsema ei pea. Tänasel imekaunil päeval tuleb Jaani elule kiire ja valutu lõpp. Nagu vanadekodu direktori unistus kohe.

Süsteemi rike

„Tere. Mina olen süsteemi rike. Ja minust saite alguse Teie.“

Tüüp vahtis endal kirjutatud lauset kriitilise pilguga ja tahtis selle juba maha kustutada, aga sai viimasel hetkel pidama. Miks mitte jätta järeltulevatele põlvedele sellist kirja? Teha põhjalik muudatus ja meenutada kõigile, et just Tüüp oli esimene teistsugune. Kiri valmis, tuli hakata tegelema järgmise olulise probleemiga: kuidas tekitada püsivat kahjustust programmis, mis kontrollis nii tema kui terve inimkonna naha alla süstitud kiipe? Tüübi ainsaks seni valminud plaaniks oli revolutsiooni korraldamine. Detailid mängisid tema jaoks teisejärgulist rolli.

Kuldne mai

Kõik ümberringi helises. Üles-alla mööda ebamaiseid heliredeleid joostes hiilis see aina lähemale. Külma ja rikka surma ahvatlev kutse.

“Kurat küll!” Laur lõi jalaga konservikarpide virna. “Oleks tookord keegigi öelnud, et see ongi tõsi,” mõtles Laur. “25.05.25 on lõpp kui mu avad” seisis laekal. “Ja Liisa ja Mart ja alati tarkust täis mölalõug Malle. Oli neist siis mingit kasu? Kasvõi pisikestki. Isegi kruvikeerajat ei leidnud nad üles, minu takistamisest rääkimata.” 
Trepp vana hotelli neljandalt korruselt alla kajas põntsuvate silindrite kakofoonilises ühiskooris, mille lõpetas pehmete plahvatuste kanonaad. Smaragdroheliste ja rubiinpunaste sädemete vihm valgustas trepikoja seinu.

Kui udu hajub ...

„See ei saa olla zombi. Too rõkkas naerda, kui Jaanusel käe küljest rebis. Minu teada zombid ei naera,“ sosistas Kert Toomasele närviliselt. Too vastas hetke pärast: „Sa mõtled neid filmizombisid. Filmides nad ei naera küll. Ega räägi. Võib-olla vampiir siis?“

„Aga ta ei näinud ju vampiiri moodi välja?“, hädaldas Kert. See ajas Toomase närvi ning ta müksas sõpra rusikaga õla pihta. „Debiil, oled sa mõnda vampiiri kunagi näinud?"

„Ära mölise. Ise oled siis?“, tõukas Kert sõpra ärritunult tagasi ja piilus arglikult neid kaitsva prahihunniku tagant välja. Toomas oli juba jupp aega ümbrust silmitsenud ja jätkas rahulikult: „Seda ma räägingi, et ei ole ja ei teagi ju milline tegelikkuses vampiir või zombi üldse välja näeb.“

„Äkki oli lihtsalt mingi hull?“

„Hull oli ta kindlasti. Ainult et normaalsed hullud ei rebi ühe tõmbega jäsemeid küljest.“

„Mis me teeme siis? Püüame auto juurde jõuda?“

„Võiks küll … aga ta on meie ja auto vahel. Nii et otse minna praegu ei saa.“

„Persse…“, sülitas Kert tujutult. Nüüd mehed vaikisid.

Nad olid tulnud siia mahajäetud klaasivabrikusse vanaaegset kola otsima, kuid olid nüüd hädas. Kõik oli läinud tavaliselt, kuni järsku tühjas hoones hiiliv udu hajus ning prahi seest kargas see hull välja. Too hüppas otse Jaanusele kallale, tõmbas hooga vasaku käe küljest ja siis – naksti - ka kõri läbi. Seejärel vaatas ta Toomase ja Kerdi poole ning naeris kurjalt ja ebamaiselt. Toomas ja Kert panid selle peale jooksu. (Neljas mees – Meelis -  jäi teisele poole; sinna, kus on auto.) Nad jooksid laohoonest välja ja üle platsi teiste hoonete poole, maandusid ühe varjava prahihunniku taha ja püüdsid end nii märkamatuks teha kui võimalik.

12 ööd (osa 2)

Ta ehmus, kuid kuu andis küllalt valgust. Pilk üle hoovi näitas, et varjud olid selgepiirilised . Metsik jaht ei olnud tagasi tulnud.  Mitte miski ei liikunud väikest talu ümbritsevates puudes ja põõsastes. Siiski pidi Marta kogu oma julguse kokku võtma, et need maja ja talli lahutavad sammud teha.

 

Jäine õhk puges naise mantli alla ja pani ta külmetama. Lumi ja niiskus tungis ta kingadesse, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta mõtted olid loomade ja ime juures, mille juures soovis ta olla.

Nicholas Oli…

.. vanem kui patt ja tema habe ei saanud kasvada enam valgemaks. Ta tahtis surra.

Arktiliste koobaste kääbuslikud pärismaalased ei rääkinud tema keelt, vaid vestlesid omaenda sädistavas keeles, viies läbi arusaamatuid rituaale, kui nad parasjagu ei töötanud tehastes.

Kord igal aastal nad sundisid teda, nutvat ja protestivat, Igavesse Öhe. Selle reisi jooksul pidi ta seisatama maailma iga lapse juures, jättes ühe kääbuste nähtamatutest kinkidest selle voodi kõrvale. Lapsed magasid, tarretatuna aega.

Ta kadestas Prometheust ja Lokit, Sisyphost ja Juudast. Tema karistus oli karmim.

Ho.

Ho.

Ho.

Kaksteist ööd. 1. osa

„Lennard?”

„Hm?“

„Lennard!”

„Hmmmm,“ hallide juustega mehepea tõusis aeglaselt padjalt. Nad olid Martaga juba aastaid ühte kootud teki alust aset jaganud.

„Lennard, ärka üles!“ Marta raputas meest õlast. „Kas sa kuulsid seda?“

„Ma kuulen ainult sind.“

Marta tõusis istuma ja kuulatas. See kostus jälle. Õhku täitis hundi ulgumislaadne tuuleiilidemüra ja vihm, mis hobuse kabjalöökidena katusele trummeldas.

„Nüüd pidid ka sina seda kuulma.“

„Ei.“

„Lennard!” Marta lükkas õlaga teki eemale.

„See ei ole nali!”

„Jumala pärast, miks sa mul magada ei lase?“ Vihaselt rabas Lennard kogu teki endale. „Praegu on kesköö! Miks sa sellist mäsu korraldad?“