Saatan tagane!

Kolks!

 Lendusaadetud kivi tabas tumedat laiku saatana kindluse seinal. Külarahvas hõiskas ning Ilo lehvitas särades pealtvaatajatele.

„Hea vise,“ noogutas küla nõid tunnustavalt, viipas noormehe enda juurde ning ulatas talle musta kaarnasule. Aupaklikult pistis Ilo sule oma peapaela vahele, mille külge oli kinnitatud juba hall kotkasulg tapetud karu mälestuseks ning erkpunane kukesulg, mille ta oli saanud pärast Suurest Sinisest üleujumist. Kolm sulge andis mehele õiguse istuda nõupidamiste lõkke äärde, ehitada oma püstkoda ning lüüa oda maasse Metsaisa palge ees olgu siis minek jahile või vaenlase vastu.

Abu kord oli järgmine. Ta astus kõvakstambitud heiteplatsile ning sättis kivi hoolikalt lingulapatsi keskele.

Kivid oli talle korjanud Oga. Tüdruk oli kulutanud terve hommikupooliku, et leida sobiva suuruse ja täpselt õige kujuga munakive. Kindlasti oli ta lugenud igale kivile enne korjamist peale vähemalt kolm loitsu ning palunud õnnistust nii vihma-, tuule- kui ka tulevaimudelt. Abu loitsudesse ei uskunud, aga ta ei tahtnud oma uskmatusega Oga solvata. Just Oga pärast oli ta ema hüti ukse oma selja taga kinni pannud ning endast talve või isegi kaks vanemate poistega koos riitusele läinud.

„Meie püstkoda!“ oli Oga talle kive üle andes sosistanud.

Abu kiigutas lingu õrnalt edasi-tagasi, et kivi lapatsiga üheks saaks. Kaks kiiret ringi ümber pea ning vallapäästetud kivi lendas kõrgel õhus heljuva hiigelmuna suunas.

Käre pragin ja sädemete sadu andis teada heite ebaõnnestumisest. Saatan oli oma kindluse kaitsnud nähtamatu võrguga, mis lükkas tagasi või põletas ära kõik, mis selle vastu puutus. Selleks, et võrgusilmast läbi visata, tuli sihtida tillukest tumedat laiku, mida aegade jooksul loobitud kivid olid muidu säravvalge pinna peale jätnud. Abu oli harjutamise käigus lugematu arvu kive ära säristanud nii nagu olid seda teinud teised poisid ning kõik küla mehed enne neid. Kunagine külaase valge muna all oli kaetud paksu kõrbenud kivikildude kihiga.

Teine heide läks päris untsu. Kivi lendas liiga madalalt ning Saatana jõud painutas selle lendu nii, et isegi võrk pihta ei saanud. Abul oli veel mitu kivi kaelakotikeses valmis, kuid ta ei teadnud kauaks külarahval ning nõial kannatust jagub.  Eti oli rivi lõppu kupatatud peale kuuendat möödaviset. Nüüd oli päike juba tagumises kaares ning pealtvaatajate kannatus kindlasti lühemaks kulunud.

Abu tõstis silmusekäe üles ja lasi lingukeerud sirgeks vajuda. Kiigutanud kolmanda kivi korralikult lapatsile surus ta päästikuotsa kindlalt pöidla alla ja keerutas.

Kolks!

Rahvas möirgas. Abu pööras ringi, et Oga nägu näha. Alles tüdruku näost peegelduv õudus tõi temani arusaamise, et külaelanike kisa ei olnud mitte rõõmust.

Maapind Abu jalge all hüppas üles ning paiskas poisi, see tähendab nüüd juba noore mehe pikali. Paks liivapilv lendas üle tema pea ning pragises tolmuks.

„Aaahhh…!“ kostis juba kaugemalt kui enamus riitusepublikut tagasi vaatamata küla poole lidus. Mõned julgemad olid ennast ka puude taha peitnud ja küla nõid põlvitas maasse löödud saua taga Saatana tõrjumise loitse pomisedes.  Oga ei olnud ära jooksnud, kuid temagi oli maas pikali ning pea käte alla peidetud.

Abu juuksed surisesid. Noormees tõmbus veidi tagasi ning ajas ennast istuli.

Suur valge muna seisis otsapidi maa sees. See oli nii lähedal, et Abu oleks võinud käe välja sirutades tema seina katsuda. Oleks viskering vaid paari sammu jagu lähemal olnud …

„Abu…“

Oga oli ennast püsti ajanud. Ka tema juuksed olid prahti täis ning pilk udune. Vaevaliselt komberdas ta Abu poole.

Tasane pragin köitis Abu tähelepanu. Umbes kämbla jagu kaugemal kohast, kus ta oli maha kukkunud, hüples liiv rahutult üles-alla.

„Seisa!“ karjus Abu Ogale.

Kahmanud maast peotäie kruusaklibu, viskas Abu selle tüdruku poole. Vali pragin, millega Saatana kaitsevõrk heidetu prügiks purustas, tarretas Oga paigale.

„Abu!“ nuuksus Oga.

Abu astus lähemale. Võre piir maas oli selgelt näha. Umbes pöidlajämedune tantsiva  liiva sõõr ümber tema selja taga oleva muna joonistas selge piiri, millest üle astumine tähendas Saatana viha alla langemist.

„Miks, Abu? Miks…“

Ettevaatlikult sirutas noormees käe välja. Nähtamatu võre jõud pani miljon okast naha all torkima ning tõstis käeselja karvad püsti. Võrgusõlm oli siinsamas, näokõrgusel.

„Saatan on maa peale tulnud!“

Nõid sihtis oma sauaga noormehe poole. Mask tema näo ees oli sama kuri kui hääl, millega ta Saatana nime välja sülitas.

„Esivanemate ennustused on täide läinud! Saatan tuli maa peale ja nõudis sinu endale…“

 „Ei!“ karjatas Oga.

„Vait, plika!“ käratas nõid. „Lippa külla ja käsi pealikul sõdalased kokku koguda. Saatana eest ei saa põgeneda, talle tuleb vastu astuda!“

Oga noogutas nuuksudes ning pistis punuma. Hirm Abu pärast oli suur, kuid nõia viha oli hirmsam kui ükskõik mis asi siin ilmas.

„Kuula nüüd, poiss!“ sõnas nõid kui tüdruk oli puude vahele kadunud. „Ma tean, et sa oled teistest noorem. Ma tean, et te olete Ogaga ennast paari pannud enne kui ma selleks luba andsin. See kõik on nüüd tähtsusetu! Saatan valis sind välja ja nüüd pead sa oma musta sule eest temaga elu ja surma peale võitlema. Ja mitte sinu elu. Meie kõigi elu!“

Nõid vaikis. Abu ei julgenud rohkem midagi küsida ja nõid ei tahtnud rohkem rääkida.

* * *

Kolks!

Abu toetas Purustaja, pealiku raske sõjanuia, maha ning tõmbas hinge.

„Tule välja, alatu argpüks ja võitle!“ hüüdis nõid kolmandat korda ning Abu kinnitas seda veel ühe löögiga vastu kindluseseina. Nõia manamisest ja Abu tagumisest hoolimata jäi valge muna vaikseks ning osavõtmatuks.

„Kiidetud olgu vaimud metsas, jões ja maamulla sees!“ hüüdis nõid. „Saatan tunneb, et me hoiame ühte ja oleme temast tugevamad!“

Kergendustundega pani Abu nuia kõrvale ning võttis vastu kompsu, mille Ilo talle ettevaatlikult oda otsas ulatas. Võrgusõlme servad säratasid küll korra vaikselt, kuid komps jäi terveks ning odavars puutumata.

„Kuidas Ogal läheb?“ küsis Abu kompsu lahti pakkides. Viimasel ajal oli ta tüdrukut harva näinud. Naiseks saanuna tuli tal koos teistega lõket toita, metsast juurikaid otsida ning loomanahku puhtaks kaapida. Peale selle oli nõid Oga oma usaldusaluseks valinud ning õpetas talle vere peatamist loitsude ja salapäraste rohtudega, mida tuli noorkuu öösel metsavaimude käest nõutamas käia.

„Ogal läheb hästi,“ vastas Ilo. Abu teadis, et midagi muud oleks tema küsimusele raske vastata, kuid vastus, õigemini selle vastamise toon, jäi talle kuidagi seletamatul kombel hingepõhja kriipima.

„Tänage Abu, meie valvurit, tema meelekindluse eest!“ müristas nõid.  Ilo ja temaga kaasas olnud poisid kummardasid. Siis oli nende töö tehtud ja nad kõmpisid tagasi küla poole.

„Kas Saatan on sind juba katsunud?“ küsis nõid enne äraminekut.

„Ei, kõik on nii nagu tavaliselt.“

„Vaata ette!“ manitses nõid. „Saatan valib hetke, millal sa seda kõige vähem ootad. Sa pead selleks valmis olema!“

„Alati valmis!“ ohkas Abu ja hakkas sööma.

* * *

Kolks!

Abu tõstis pea. Ta oli oma magamisaseme uuristanud valge kera külje alla, kus ta oli varjatud vihma ja tuule eest. Oga oli talle toonud mitu sületäit kuivi lehti ning paar kitsenahka, mis aitasid varahommikust jahedust peletada ning nüüd võis ta seda urgu peaaegu oma koduks nimetada.

Midagi oli teisiti!

See ei olnud järjekordne külapoiste temp. Pärast kindluse allakukkumist oli Saatana kividega loopimine nõia poolt ära lõpetatud, aga see ei takistanud uljaid tatikaid, kes aeg-ajalt põõsaste vahel hiilides kive pildusid. Praegu oli aga öö ning öösel magasid ka kõige vastikumad jõmpsikad vaikselt ema külje kõrval. Metsavaimud ei ole teps mitte lahked öiste külaliste suhtes.

Abu ajas ennast püsti ning haaras Purustaja pihku. Kõik tundus olema nii nagu tavaliselt. Suur valge muna keset lagendikku ja …

Külmavärin jooksis üle Abu selja. Muna küljest oli tükk puudu. Suur kolmnurkne laik mustas kera külapoolse külje peal.

Saatan ründab!

Abu hiivas raske nuia õla peale ning kiirustas musta laigu ette.

„Tule välja, alatu argpüks ja võitle!“ kiunatas nooruk. See kõlas nii haledalt võrreldes nõia manamisega, et Abul hakkas häbi. Tõestamaks, et ta mõtleb seda tõsiselt, virutas noormees nuiaga täiest jõust vastu musta kolmnurka.

Vastupanu kohtamata kadus nui musta laigu sisse ning tõmbas Abu käkaskaela järele.

„Aaahhh…“ kargas noormees kiiresti püsti.

Saatan mängis temaga! Abu seisis keset lagendikku nõgusa lohu keskel ning kindlus tema ümbert oli kadunud. Ruske kuupoolik pea kohal kallas oma punast valgust lagendiku ääres kasvavatele puudele, kusagil metsas huikas kumedalt öövaht ning liiv tema jalge all…

… tundus kuidagi veider.

Abu kükitas maha. Lohku surutud maapind oli kivikõva ja veidralt sile. Peopesa libises üle kokkupressitud kiviklibu ilma kildude teravaid servi tundmata.  Imelik kõva pind ulatus kuni lohu servani ja veel…

Kolks!

Abu lendas uuesti pikali ja jäi sinna hirmunult lõõtsutama. Saatana kindlus tema ümber oli taas suletud. Seinu polnud näha, kuid need olid olemas ja need olid kõvad. Ta oli oma näo valusasti ära löönud kui püüdis tuldud teed mööda tagasi põgeneda.

„Ma tahan ära! Ma tahan koju!“ nuuksus Abu. Mehed ei tohi nutta, aga praegu polnud see tähtis. Ta oli üksi koos Saatanaga ning Saatana eest  ei saanud nagunii midagi varjata. Ta nägi sind läbi.

Vaikselt hakkas maapind eemalduma. Abu niuksatas ning ei teadnud kas karata püsti või suruda ennast vastu nähtamatud, kuid siiski kõva põrandat. Ta surus silmad kinni, kuid tegi need kohe uuesti lahti, sest ta ei suutnud välja kannatada vaimusilma ette tõusnud jubedusi, mis kõik temaga juhtuda võiks.

Poisi hirmudele vastu tulles ei tõusnud Saatana kindlus enam kõrgemale, vaid kulges sujuvalt puulatvade vahel küla poole. Abu kõhu all lendasid oksad särinal laiali ning siin-seal jäid neist maha hõõguvad söed. Õnneks oli päeval kõvasti vihma ladistanud ning märg puu ei võtnud tuld.

Küla oli juba siinsamas künkanõlva taga. Kõrgelt vaadatuna paistsid püstkojad veidrate torbikutena ning madalaks vajunud lõkkease punase laiguna. Vana Idu oli jälle tule kõrval magama jäänud ning viimased söed limpsasid näljaselt keelt uute hagude järele.

Küla kaugemas servas seisid uued kojad, mille tarbeks raiutud peened puutüved polnud veel jõudnud vihma ning päikese käes halliks pleekida. Just seal nende kõrval oleks pidanud seisma ka Abu püstkoda. Tema ja Oga kodu! Nad olid kahekesi juba suure hulga puid maha võtnud ning metsas põõsastesse peitnud, et saaks kohe ehitamisega pihta hakata kui Abul suled peas on. Nüüd…

„IIiiiiiieeeeeehhhh….“

Idu oli ärganud. Vana naine sihtis näpuga Abu suunas ning kiljus täiest kõrist.

„Idu, see olen mina!“ hüüdis Abu ning püüdis lehvitada.

Idu karjus edasi. Siin-seal hüppasid mehed kodadest välja. Ihualasti, ainult odad või kirved pihus. Kaugemal seisvatest uutes püstkodades läks veidi rohkem aega, aga siis seisid ka ähmi täis noorukid oma kodu ukse ees valvel. Abu terav silm tundis ära Eti, Ugu ja Ilo – kõik tema kaaslased, kellega ta koos oli riitusele läinud.

Ja Oga!

Tüdruk seisis uue püstkoja ukse ees ning surus oma paljast keha Ilo selja vastu. Ilo ühes käes oli oda, teine hoidis Oga enda selja taga kaitsmaks teda mistahes kurja eest, mis küla ähvardas.

Abu silme eest läks mustaks.

„Ogal läheb hästi!“ kärises ta kõrvus uuesti ja uuesti.

Punase hirve nahad lõkke kõrval seisva koja ukseava ees lendasid laiali.

„Tagane, Saatan!“ müristas nõid ja sihtis Abu oma sauaga. „Maa, vee ja tulevaimude nimel käsin ma sind! Tagane!“

„Söö sitta!“ röökis Abu.

Kõik olid talle selja pööranud! Nad kõik olid nii alatud, julmad, õelad…

Ere sähvatus pühkis vaikselt miilavad söed olematusse. Nende asemel põles nüüd nõia osmik heleda leegiga ning nõid ise oli kadunud. Ainult must plekk tähistas kohta, kus ta seisnud oli.

Karjudes jooksid inimesed laiali. Praginal sähvivad välgud noppisid põgenejad ükshaaval üles ning lennutasid suitsevate tompudena eemale. Nüüd põlesid juba kõik küla majad ning eemalasuvad põõsad kippusid vihmamärjast hoolimata tuld võtma.

Saatan oli valla…

„Ma ei taha, ma ei taha!“ soigus Abu surudes silmad kinni, et mitte all toimuvat näha. „Lase mind lahti, ma ei taha!“

Ootamatult kadus tugi noormehe selja alt ära. Vilksamisi jõudis ta veel näha pea kohal heljuvat Saatana kindlust enne kui põleva küla leegid tal pea kohal kokku lõid.