Ma tundsin ennast piiratuna – nii kohutavalt piiratuna, nagu mind oleks lukustatud pimedasse kappi ja võti minema visatud… Nagu ma oleks seotud käsist ja jalust nagu suhu oleks topitud kellegi sokk, kellegi kes ise on olnud sama piiratud. Kuulsin sosinat, mis ütles „Igal aastal upub siia järve üks laip.“ Siis see muutus valjemaks, pidevad kordused… Keegi ütles kunagi, et kordamine on põrgu, tunnetasin seda põrgut jällegi. Peatusin korraks, et selle lause üle juurelda, selleks ei pea olema laip, et uppuda, selleks ei pea olema järve, et uppuda… Kui sa oled nii palju uppunud nagu mina siis pole koht ja aeg üldse oluline. Mitte miski pole oluline… Oodake… Ma olen jälle segaduses, olen alati peale uppumist segaduses, olen alati segaduses kui järjekordsest kehast on saanud… laip – laip kelle sõõrmed on täis vedelikku, vahel soolast, vahel magedat, vahel soo järgi lehkavat, ükskord oli see frikadelli supp… tunnen, et aega on vähe, pean rohkem ja kiiremini… mida? Pean kirjutama, sest varsti olen ma keegi teine, keegi kelle vanus pole oluline, keegi kelle sugu pole oluline – oluline on ainult see, et sellel inimesel on hirm vee ees…
Ma uppusin Puunia sõjas, teenisin Rooma laevastikus, kui kartaagolased meile koti pähe tõmbasid või oleks õigem öelda räigelt suhu andisid (släng, mille ma õppisin ühelt kongikaaslaselt, kes mind hiljem 2 paki Marlboro eest WC potti uputas). Niipalju kui mäletan oli see mu esimene uppumine, juba siis kartsin ma vett, liitusin Rooma Leegioniga. Olin raskejalaväe osa, aga siis tuli mingil debiilikul pähe idee, toppida mind laeva… Mäletan kuidas ma vandusin keeles, mida ma enam ei oska… tundub nagu ma ei oleks kunagi osanud.
Ma uppusin ka teist korda, sest olin rauda täis riputatud, mäletan seda nagu see oleks olnud eile, see oli 5. aprill 1242. ja koht oli Peipsi, ning jällegi ma uppusin sest keegi oli meist kavalam.
Ma uppusin Veneetsias, kui olin väike poiss, sest isa ja ema olid mind ära minnes tuppa lukustanud, otse loomulikult uppusin ma Titanicul, mäletan ainult mõtet, et see on küll üks halb algus esmaspäevale… Mõned aastad hiljem uppusin ma I maailmasõjas kaeviku poris… sest plahvatus viis mu teadvuse… Ma uppusin Pearl Harboris… Ma uppusin Woodstockil, kui olin saanud LSD-d tarbides kogemuse, mis on tuntud kui bad trip. Uppusin lähedal asuvasse veekogusse, kui ma ei eksi oli selle nimi White Lake. Ma uppusin supikaussi, kui olin joomingu käigus sinna pea toetanud ja uinunud… see tundub nagu mingi müüt… Ma olen uppunud sadu võib-olla tuhandeid kordi.
„Igal aastal upub siia järve üks laip.“ Ütleb paks politseinik (vastik ment, mõtlen mina.. tegelikult vist ikka tema, paksu mendi kõhnem ja pikem paarimees, tahan teda täiendada, sest lause tundub jabur ja on täis faktivigu. Esiteks on see Männiku karjäär, mitte järv ja teiseks ilmselt uputatakse siia aastas kindlasti rohkem kui üks laip). Tunnen igatsust (tema tunneb igatsust oma musta neetidega nahktagi järgi, mis sai mõned aastad tagasi jäädavalt nagisse riputatud)… Ma ei uppunud siin karjääris, uppusin mustmäe korteris, kui dressipükstes ja nahktagis mees nimega Tolik ning tema paarimees mind vanni uputasid… Huvitav kellele nad nüüd katust pakuvad, kui ma siin leban… kui ma siin kirjutan… Lollid ambaalid pingutasid üle… Oleksid võinud siis vähemalt mu surma õnnetuseks lavastada, aga ei nad jätsid mulle kingad jalga… idioodid…
On aasta 1993, august… on ilus ilm ja homme, heidan mina (tema) selle täis kritseldatud paberi kõrvale, kui mingi jaburuse... alati olen heitnud… Aga see ei takista mind kunagi kirjutamast, jagamast oma kogemust. See oli minu viimane uppumine – seni.
Üldiselt viisid kuidas ta erineval juhul uppus oli vahva. Aga see kirjutamise teema ajas asja kuidagi mõttetult segaseks. Seda poleks vaja olnud. Lugu läks segaseks ja kadus igasugune rõõm lugemisest, kui lõpuks jääb asi uduseks. Vastupidi võiks olla. Alguses on udune ja pärast saab selgeks kus ja mis. Et seetõttu ei meeldinud.
VastaKustutaLõbus jutt budistlikus laadis tüübist, kelle saatuseks on pidevalt uppuda. jutus puudub konflikt ja üllatav lõpp, sarnaneb eluloojutuga, kuid armastusliin jäi puudu :D
VastaKustutaHuvitavalt kirjutatud elulugu, seda küll. Aga, nagu öeldud, on puudu konflikt ja üllatav lõpp, mistõttu ei tekkinud tunnet, nagu ma tõesti mingi jutu läbi oleks lugenud. Ja see ei ole hea, et niimoodi kripeldama jääb.
VastaKustutaKõrvalmärkusena - ma ei tea, kas õigekirja pärast norimine on selles blogis hea tava või mitte? Sest norida oleks korralikult.
Las see õigekiri olla. Reeglites ju ka kirjas, et kui ikka loetust aru saad, siis see on juba hea õigekiri. Eks ma muretsen seda öeldes enda pärast ka. Tsiteerides Puhhi: "Ma ei ütle, et mu õigekiri oleks halb, aga see lonkab."
VastaKustutaOn lahedaid kirjeldusi, aga juttu kui tervikut pole.
VastaKustutaLõpp kui selline oma praegusel kujul on kas klišee või autori ummik... st et autor ei osanud kuidagi asju kokku vedada ja siis tõi selle kirjutamise (loe: jumaliku vaate) sisse...
Olen vist vanamoodne, aga ootan, et jutt omadega ka kuhugi välja jõuaks...
Ma pakuks, et see äsja kirjutatud paberitüki kõrvaleheitmine oligi täitsa omamoodi lõpp. Pealkirigi lubab lõputa lugu. See mind ei häirinud.
VastaKustutaPigem hakkas silma tihe sulgude kasutamine, et mingi mõte vahele pikkida. See ei tundu just kõige parem stiil. Tõenäoliselt tahaksin isegi lühiduse mõttes sulge kasutada, kuid just lugeja seisukohalt see ei ole taoline mõtete poolitamine mugav.
Mind need sulud ei seganud, sest aeg-ajalt kipun ma ka ise neid üleliia pruukima ja lohelauseid tekitama. Kuigi, siinkohal oleks mõnel puhul komad ka asja ära ajanud.
VastaKustutaErinevate tüüpide erinevad uppumisviisid olid mu meelest päris kenasti kirjeldatud.
Kokkuvõttes jäi miskit puudu, võib-olla eelpoolkommenteerijate mainitud lõpp.
Tegemist oli jutuga, mille piiriks oli üks A4 lehekülg ning mis on kirjutatud, et saaks jala nö. ukse vahele. Küll nendest armastustest ja konfliktidest jõuab ka hiljem kirjutada… Pealegi on lool konflikt olemas (tegelase konflikt iseendaga ja olukorra paratamatusega). Imelikul kombel elab see jutt mu peas edasi, esialgsest raamidesse surutud üritusest on saanud pigem millegi pikema ja sisutihedama ürituse proloog.
VastaKustutaMis kripeldamist puudutab, siis ilmselt maitse asi, mulle meeldib kui lugu pärast veidi kripeldab.
Tänud kõigile konstruktiivse kriitika eest!