Läkitaja

*

Laisalt ja ladusalt, kui õlale heidetud riidesiil varjab ja kaitseb kaetava, nii korjas suvi oma valguse ja soojuse kuhugi varjule.
Sügis sai jahedam, külmakuulutav ja pimedam.
Kaljukoobas avanes ja sulgus.
Sisse võttis ja väljutas.
Pühendunuid. 

Intuitiivselt, tunneta seda intuitiivselt!
Hääl sees oli intensiivne. 
Slekta sulges kuulekalt silmad ning põlvitas.
Tunnetada. End. Intensiivselt.
Kiiresti ümberhäälestuda!
Rüü ta ümber sulgus. Väline oli valmis. Tõrjeks ja rünnakuks.
Sisemus?
Jah, kohe.
Treenitult, kuid vastumeelselt eemaldas Slekta oma mõtetest pildid, tuhmistas mälu ja sai valmisolekuks.
Valmis!
Valmis täitma Tema tahet, Tema soove ja käske.
Valmis andma ja võtma täpselt nii, nagu Pühendaja püüdis.
Isetu tööriist.
Juhised voogasid temasse, täitsid ta rakud ja teadmise.
Üksikasjalikult salvestus rüü sisemusse tehatulev.

"Mine nüüd!"
Slektanäoline preester tõusis põlvedelt püsti ja läks.

Sügis näitas oma kaunimat palet. Hääbumine oli värviline, päike püüdis veel soojendada ja taevas sinetas.
Mööda teerada astus preester.
Silmad täis ja samm kindel.
Hiline taevakeha jättis astuja selja taha pika varju.
Taamal paistsid ehitised, mis osavasti küngaste vahele paigutunud. Nii, et kuri silm ega ilm liialt märkaks ja räsiks.
Sinnapoole oli preestri siht.

"Ta tuleb," lausus Vanem lähenejat silmitsedes.
Küla koondus vaikides.
Mõnigi sarnane tulija oli teed pidi külla jõudnud, õpetanud või ähvardanud, rääkinud segast või võõrast keelt. Väsinud ja lahkunud oma Teenitava juurde. Tagasi.
Mõnigi mahajäetud ihu oli külast eemale maetud.

Vari Slektanäolise preestri selja taga pikenes üha, kord paremale, kord vasemale kaldudes. 
Külla jõudis tulija juba hämaruses, päikse asemel süüdatud tuled varje heitmas.
„Mida on sul öelda? Keda sa tood?“
Vanem seisis kogukonna ees ja küsis.
„Peavarju ja külalislahkust kas leidub teil tundmatule?“
„Ja ei muud?“
„Ei, ei muud.“
Valvsalt laotati ase. Valvet ei jäetud, kuid uni oli rahutu. Kõigil, peale Pühendunu.
Kes avali laugeil ja rahulikult puhkas.
Silmad täis ja meeled avali.
Nii tunnetas Pühendaja küla ja selle asukaid.
Nii õppis ta neid tundma.

Märkamatult möödus aeg. 
Vaikselt ja rahulikult oli Slekta olnud ja toimetanud külas.
Teinud tööd koos teistega, toitnud oma ihu koos kogukonnaga, puhanud üheskoos.
Tubliks ja usaldusväärseks hakati teda arvama. Tema tegude ja sõnade järgi.
Kuni preester küsis luba koja ehitamiseks enesele.
Vanem vaagis, pidas külaga nõu ja lubas.
Teistsugune tuli ehitis, kuid küla leppis. Võõral võõrad kombed.
Koda Pühendajale, kes preestri kuju kasutades ringi liikus ja end kogukonna hinge idandas. 
Koda sai valmis.
Siis sai Slekta end tagasi.
Hommikul kojas ärgates tundis ta end ära. Kuid tundis ära ka Pühendaja ruumi igas sopis.
"Tõuse ja mine, su töö on tehtud," lausus Tema. 
"Nad on mind näinud ja tunda saanud, nad on mu enese keskele võtnud. Sinu töö on tehtud."
Slekta, endanäoline, tõusis ja läks.
Läbi vaikiva küla, kes teda võõriti vaatasid. Ta oligi võõras.
Endasilmselt, omade mõtete ja tunnetega eemaldus hüljatu külast, eemaldus Pühendajast, Tema kojast.
Veidi eemal külast komistas väsinud keha ja kukkus kokku. Hing läks Pühendaja juurde tagasi. Koopasse.

Küla mattis ihu teiste kaugelttulnute juurde. Võõristus oli läinud, seda kesta nad tundsid.
Kummaline koda, mille lähedus ent tuttavakssaanut õhkas, jäi.
Slekta auks ja mälestuseks külalistemajaks sai.
Umbusk uute võõrsilt tulijate vastu hajus, sest iga uus ja kaugelt kulgeja, kes algselt võõralt lõhnas ja rääkis, oli kojas puhkamise järel Slekta silmavaatega ning läks naeratades edasi.
Sinna, kuhu Pühendaja saatis.

*