Piiblis on terake tõtt

Tänaval kõndis vana mees. Ta paistis vana, sest punakavõitu nägu oli kaetud kortsudega, silmad tuhmid ja samm aeglane. Ta ei saanudki kiirelt käia, sest külm oli eelmisel talvel varbad ära võtnud. Tema saabaste kannatanud välimus oli sama hale kui mees ise ning märja ilmaga pidi jalgade ümber mitu kilekotti toppima, et vähegi jalgu kuivemas hoida. See, et jalgadel võis külm olla, ta, õnneks, juba ammu ei tundnud.

Ta oli kõigest kolmekümneviiene, tal lihtsalt ei vedanud. Kümme aastat tagasi põles maha maja, milles ta elas: korstnas läks tahm põlema ja kenast majast sai veel ilusam lõke. Teised majaelanikud leidsid endale peavarju, aga temal polnud kellegi juurde minna. Talle ei meeldinud inimestelt teeneid paluda, võimalik, et mõni sõber oleks ta isegi enda juurde võtnud. Kui kuskil enam elada polnud ning suurem osa asju põles majja sisse, sest teda polnud tulekahju ajal kodus, muutus ka tööl käimine keeruliseks. Keegi ei taha, et tema poes kõnniks ringi pikemat aega pesemata turvamees. Kui sul pole peavarju ja töökohta, rikub see kenakesti tuju ja varsti polnud tal ka ühtegi sõpra alles. Tal tõesti ei vedanud.


Nojah. Ta kõndis mööda kesklinna läbivat peamist liiklussoont, kogu varandus kilekotiga näpu otsas ja ei teadnud, kuhu ta peaks minema, sest viimasest trepikojast, kus ta mõned ööd varju leidis, visati ta välja. Tekk jäi sinna maha, sest ta ei tahtnud kõiki omi asju nende inimeste silmade all ülesse korjama hakata. Inimeste, kes seal trepikojas oma puhastes soojades korterites elasid ja kellele ei meeldinud, et hulgus nende trepikojas pööninguukse ees magab.

Üksikud inimesed, kes temast tänaval möödusid, tõmbusid eemale, et teda mitte puutuda. Inimesed pidulikes riietes suundumas jõulupidudele ja tassimas suuri uusi firmasiltidega kotte, milledes kingitused sõpradele või külluslik õhtusöök lähedastele. Nad tundsid juba kaugelt ära mehe, kes nende seltskonda ei kuulunud. Tegelikult ei kuulunud ta juba ammu kellegi seltskonda, sest kodututest hoidis ta ise eemale. Tal puudus elujõud, et end maksma panna. Ta ei mõelnud surmale, kuid ega ta elada ka ei soovinud – mis elu on üksikul, kelle ainsaks kaaslaseks on korisev kõht. Ta nimi oli Tanel.
Tanel lonkis sihitult, kuni ta kõrval peatus auto.

„Hei, näss, mis tuiad siin?“ kostis autost pehmekeelne hüüe.
Tanel üritas kiiremini kõndida, kuid auto eest valutavate jalgadega ära ei kõnni.
„Kuule, rajakas, terve linn on sinusuguseid närakaid täis. Oma haisu ja kohutava välimusega rikud jõuluõhtu harda meeleolu!“

Sellise süüdistusega pole võimalik võidelda. Kunagi ta üritas vaielda ja sai peksa. Targem oleks põgeneda. Seda Tanel prooviski, keerates kõnniteelt kõrvale pimedavõitu parki.
„Ahh, üritad põõsa alla põit tühjendama minna! Teame sinusuguseid,“ kostis autost hüüe ja üks mees tuli autost välja. Noor tugev mees, silmnähtavalt väga purjus.

Mees jõudis talle järele ja tõukas selga. Mitte väga tugevalt, aga Tanel oli nõrk ja kukkus.
„Hei, tulge vaadake! Mingi rämps lamab siin!“ hüüdis mees teisi ja veel paar purupurjus meest vaarus autost välja. Üks tuli ja nügis teda jalaga.
„Nähh, haiseb, määrib veel mu saapa ära,“ ütles ta põlastavalt.
Teine mees lõi juba kõvemini: „Kuule, ei määri ta midagi, ütles ta oma jalga vaadates. Jala tõstmise peale kadus tasakaal ja ta kukkus pikali.
„Hei, see närakas tõmbas Mardi pikali!“ hüüdis sõber, kes polnud näinud, et teine ise pikali kukkus.
„Peksame ta korralikult läbi,“ tuli esimeselt rääkijalt üleskutse, mille sõbrad rõõmuga vastu võtsid – sõpra tuleb kaitsta. Nad lõid teda veel mõned korrad, millest piisas, et Taneli elu lõpetada: ega ta ju ennegi eriti terve polnud. Nähes, et lamav mees mingit häält ei tee ja vastupanu pole oodata, sülitasid noored mehed vihaselt, tühjendasid põied põõsa alla, istusid autosse ja sõitsid minema.

Tanel ei tundnud mingit valu. Mõned alguselöögid oli päris valusalt tabanud, eriti kõhtu, kuid järsku ei tundnud ta enam midagi, isegi külmatunne kadus. Pimedus asendus mingi omapärase helkja hämarusega. Park ja linn kadusid ja ei-tea-kust ilmus härmatisena sätendavad ruumi seinad ja valgus muutus sujuvalt. Tanel taipas, et ta ikka veel lamab ja püüdis tõusta. Tõusmine õnnestus ja ta vaatas ehmunult oma jalgu – need olid paljad ja terved ning katkised saapad olid kadunud. Ta oli paljajalu ja kandis seljas mingit imelikku laiade pikkade varrukatega õhkõrna hõlsti.

„Kas ma olen taevasse sattunud?“ imestas ta omaette ja vaatas ringi, nägemata midagi konkreetset peale helenduse. Äkki nägi ta helendusest vaikselt väljailmuvat kolme kuju. Tundmatud inimesed samasugustes helendavates hõlstides nagu temalgi. „Need peksjad,“ käis tal hirmuvõdin läbi kõhu.

„Tere tulemast jõulupeole! Täna tähistame kõik koos Jeesuse sünnipäeva. Tulge meiega, kui soovite peost osa saada,“ ütles neist üks temani jõudes sõbralikult. Võimalik, et nad kõik kolm ütlesid seda kooris. Tanel oli liiga segaduses, et millestki aru saada. Kuid kindlasti polnud need samad mehed, kellega ta viimati kohtus.

„Peole? Jõulupeole? Vabandage, kuhu ma olen sattunud?“
„Te olete taevas ja sattusite siia just meie jõulupidustuste haripunktis. Täna tähistame Jeesuse sünnipäeva. Kõik küll temaga ühte ruumi ära ei mahu, aga süüa ja juua jagub kõigile. Pidu!“
Kolm võõrast hakkasid liikuma ja Tanel läks nendega kaasa. Ta nägi, et oli viibinud mingis väikeses ruumis, kust viis uks koridori ja nad läksid edasi juba suuremasse ruumi, kus oli palju inimesi, kes tantsisid, jõid, sõid, naersid ja lobisesid omavahel. Ühesõnaga – suur ruum oli täis ühesuguselt riides paljasjalgseid ülemeelikult pidutsevaid inimesi.

Taneli saatjad sulandusid rahvamassi ja ta jäi üksinda seisma. Kuna Tanel ei julgenud inimesi täpsemalt uurida, siis kõndis ta lähemalasuva laua poole. Esimese pilguga sai ta aru, et pole oma elus kordagi nii rikkalikku toidu- ja joogivalikut näinud. Õnneks leidis ta koha, kus olid keedukartulid, seapraad ja hapukapsas ning tõstis endale natuke kõike taldrikule. Muinasjutuliselt hullutav lõhn tungis mitu aastat peamiselt jäätmetest toitunud mehe ninna ja tekitas joobnud oleku. Ta hakkas sööma ning enesekindlus tõusis. Tanel vaatas juba pisut julgemalt ringi. Üks kena naine püüdis ta pilgu, suu valmistus naeratuseks, kuid Tanel pööras ehmatusega pea ära. Naine ei lasknud end tõrjuvast liigutusest heidutada ja tuli ta juurde.

„Te sööte ka saksa toitu, kas olete sakslane?“
Tanel vaatas naist, kellesarnasega ta iial polnud julgenud vestelda: „Ma olen eestlane.“
„Oi, kui tore, siis me olime ju peaaegu naabrid! Mina olen poolakas,“ ütles naine ja naeris kellukesele sarnaneva häälega. Imeilus naine, kelle sisemine soojus peegeldus igas ta liigutuses.
„Ma ei oska poola keelt,“ pomises Tanel täielikus segaduses.
„Oi, te olete vist uus ja teile pole veel kõike selgitada jõutud?“ tegi naine rõõmsa näo. „Nii tore, et mina saan teid esimesena aidata!“
Tanel noogutas kõhklevalt.
„Me oleme taevas, seda teate, eks?“
„Jah,“ vastas Tanel.
„Nojah. Taevas olemine käib meil nii, et meil pole erinevaid keeli ja kõik saavad üksteisest aru, ükskõik millist keelt nad räägivad. Kuidas see on võimalik, ma ei tea, aga mingisuguseid probleeme ei ole.“
„Siis on hästi,“ ütles Tanel. „Kas see on paradiis?“
„Paradiis?“ küsis naine imestunult ja trillerdas järgmised minutid lõbusalt naerda. Naerdes oli ta eriti kaunis. „No seda võib ka paradiisiks kutsuda. Tegelikult oleme me ilmatusuures kosmoselaevas. Väga suures!“
„Aga Jeesus ja imelikud riided?“

„Jeesus on laeva kapten, näeb välja nagu tavaline inimene, sarnane selle Jeesusega, keda tuhandetel maalidel on kujutatud. Kunagi ammu-ammu läksid Jeesus ja ta sõbrad oma kosmoselaevaga planeedile Maa ja avastasid, et sealne elu on täiesti valesti seatud – väike hulk inimesi naudib privileege ja mõjuvõimu, kuid suurem osa rahvast elab kas kehvasti või lausa väga halvasti. Noh ja siis ta jagas neile kala ja tegi veel mingeid trikke. Need rikkad inimesed aga leidsid, et selline tegevus laostab nende positsiooni ja levitasid jutte, et Jeesus on kahtlane tüüp ja tahtsid ta ära tappa.“
„Seda lugu ma tean, ma olen Piiblit lugenud. Kas ma siis olen surnud ja Piibel ei olegi muinasjuturaamat vaid kõik toimus päriselt?“ muutus Tanel rahutuks.

„Ja jah ja ei. Osaliselt on päriselt toimunud ja osa on väljamõeldis. Jeesus pole tegelikult mingi jumalapoeg ega jumal, vaid pärineb kaugest tähesüsteemist, mille nime ma ei mäleta. Nende ühiskond ja tehnika olid juba tuhandeid aastaid tagasi meie omast arenenumad ja nad tegid igal pool kosmoses lõbusõite. See peosaal on meie kosmoselaeva üks paljudest ruumidest.“

„Aga ma olen surnud?“
„Sa olid surnud, enam ei ole. Kui Jeesus ja ta sõbrad lõpuks maalt põgenesid, tuli neil mõte, et ehitavad ilmatusuure kosmoselaeva ja kui maa peal saab surma keegi väga vaene, õnnetu ja teiste poolt hooletusse jäänud inimene, siis nad kasutavad omapärast tehnikat inimeste elluäratamiseks ja kauge maa taha toomiseks. Ära küsi, kuidas nad seda teevad, ma ka täpselt ei tea.

Riiete kohta pole mul midagi erilist öelda. Hõlstid on meil kõigil ühesugused - nii on väga mugav ja keegi ei paista vaesem kui teine. Meil on kõike, mida hing ihaldada võiks ja keegi ei käsuta ega ahnitse. Aga sul on piisavalt aega, et kõike avastada, praegu on aeg pidutseda. Täna on Jeesuse sünnipäev!“