08.12.11

Lihtne ülesanne

Käes oli järjekordne laupäeva õhtu. Jumalad, inglid ja deemonid olid kogunenud Põrgu puhketuppa kaarte mängima, olles jagunenud üksteisest mõõdukasse kaugusesse hoiduvatesse gruppidesse. Põrgu siis selle pärast, et Vanajumala surma järel keeras Peetrus ohates Taeva väravad lukku ja kamandas kogu seltskonna Põrgusse. Saatan oli alati nõus külalisi vastu võtma. Ta polnud selline kõrk ja umbusklik tegelane, nagu kadunud Vanajumal. Saatanale meeldis seltskond. Mida suurem, seda parem.

Mängureeglid olid järgmised: igas grupis määrati kaotajale pealtnäha lihtne ülesanne, mida oli aga neetult keeruline teostada. Tavaliselt käitusid inglid kõige julmemalt. Jumalad olid kaotanud originaalsuse ja deemonid tahtsid vaid verd näha. Inglites oli inimlikku õelust, mis polnud laskunud deemonite ehk siis langenud inglite toore sadismini. Neile meeldis manipuleerida. Just nemad olid leiutanud depressiooni ja hullumeelsuse. Inglid oskasid ronida inimestele pähe.
Seekord jäi kaotajaks endine peaingel ja taevaväravate valvur Miikael isiklikult. Kuuldused tema ebaõnnest panid isegi Saatana omaette itsitama, tekitades tema kõrval seisva fortuunast Lilithis tunde, et Põrgu valitseja on lõplikult aru kaotanud. Saatan muide ei kaotanud kunagi. Mängu põnevust hoidis siiski üleval teadmine, et alati kaotas keegi ülejäänutest.
„Las ta toob rahu Maa peale!“ hüüdis Uriel.
„Ei, las ta äratab Hitleri ellu!“ soovitas Samael.
„Las ta lõpetab näljahäda...“ pomises keegi arvukate jumalate hulgast. Nii naiivne avaldus kutsus esile üldise naerupahvaku.
„Ma tean!“ hüüdis Lilith järsku Saatana kõrvalt püsti hüpates, pannes nii mõnegi meesjumaluse pilgud tema kaunile kehale naelutuma. „Las ta teeb ühe inimese päriselt õnnelikuks!“
„Ja kõik?“ küsis Peetrus pettunult. „See on ju liigagi lihtne. Üks loteriivõit ja...“
„Kas ikka on...“ venitas Saatan mõtlikult. „Inimene pole kunagi päris õnnelik. Las jäädagi Miikaelile see ülesanne!“

Ja Põrgust tõusis jõululaupäeva hommikul mööda metroo treppi üles pealtnäha tavaline heledapäine mees, kes riietus pisut edevamalt kui teised inimesed ja kelle kohta nii mõnedki sookaaslased sarkastiliselt ühemõttelise hinnangu andsid. Tema ülesandeks oli muuta kedagi õnnelikuks.

Nii. Tool-olemas. Köis-olemas. Silmus-olemas. Konks-olemas. Üleni mustas riietuses ja otse loomulikult mustaks värvitud juustega neiu seadis värisevail käsi silmuse endale kaela ja sosistas: „Häid kuradima jõule teile kõigile, värdjakari!“ Veel enne toolilt maha astumist heitis ta pilgu tuhmunud klaasiga akna poole ja komistas selgest ehmatusest, kuid kukkus koos tooli ja köiega põrandale, väänates jala valusti välja. Isegi jõululaupäeva hommikul ei saanud miski perfektselt õnnestuda mingi halluka pärast, kes... Oli päriselt olemas!
„Tere,“ lausus Miikael napilt ja aitas tüdruku püsti. Ta viipas korraks efekti mõttes enesetapjast neiu haige jala poole ja valu kadus kui võluväel.
„Sa tahad olla õnnelik?“ küsis ingel. „Ma olen sinu esimene jõuluvaim. Või maa peale laskunud ime. Või kes iganes. Saa õnnelikuks.“
„Mind ei suuda enam keegi õnnelikuks muuta,“ vastas tüdruk kibestunud toonil ja ronis tooli peale tagasi. Ta hakkas köit uuesti konksu külge siduma. Seekord kõvemini.
„Mis on sinu probleem, preili...“
„Agnes,“ sõnas tüdruk napilt. „Ma ei osanud elada. Tundub, et suremisega tekib ka raskusi...“
„Saatan ei taha enda juurde enesehaletsejaid,“ lausus Miikael täiesti tõsiselt. Agnese tähelepanu pöördus puntras köielt hetkega Miikaeli poole.
„Saatan on olemas?“
„Nagu minagi,“ vastas Miikael. „Mis siis?“
„Ma tahan temaga kohtuda!“ hüüdis Agnes toolilt alla hüpates ja entusiastlikult Miikaeli hõlmadest haarates. „Milline ta on? Kas tal on sarved? Kas ta elab Põrgus? Milline on Põrgu?“
„Küll sa kunagi teada saad,“ vastas Miikael. „Kas tõesti teeks suremine ja Saatana nägemine sind õnnelikuks?“
Agnese äsjane õhin vaibus kiiresti. Ta jäi mõtlikuks.
„Ei,“ lausus tüdruk lõpuks. „Ma tahaks oma elu korda saada. Olla selline, nagu teised. Omada vanemaid, elukaaslast, luua kunagi oma pere...“
„Ja sa kakleksid vanematega erinevate arusaamade pärast, siunaksid elukaaslast sõbrannadega kohvilauas istudes, saaksid laste pärast oma esimesed hallid juuksed ja sooviksid, et poleks seda kõike kunagi soovinud,“ vastas Miikael. „Need asjad ei muuda sind õnnelikuks. Mida sa päriselt tahaksid?“
„Mõistmist,“ ütles Agnes. „Et keegi saaks aru, miks ma olen selline, nagu olla tahan. Et keegi jagaks minu arusaamu ja maailmavaadet. Et ma poleks üksi...“
„Sama siin,“ vastas Miikael ja ronis ise toolile. „Kullake, sinu elu on veel ees. Võib-olla leiad kellegi, kes sind õnnelikuks muuta suudab. Aga minul on kõigest sellest kõrini. Aitab!“
Olgu siinkohal öeldud, et kui ingel inimesena suri, ei sattunud ta Põrgusse, vaid haihtus tolmuna õhku, jätmata endast maha midagi liigset.
„Oota! Miks sind keegi ei mõista?“ hüüdis Agnes. „Kas selle pärast, et oled teistest erinev?“
„Jah!“ hüüdis Miikael. „Mulle meeldivad helesinised liblikad ja laste muinasjutud. Ma usun, et igaühes on midagi head, ka Saatanas. MA OLEN KOGU AEG NEETULT ÕNNELIK!“ Viimaseid sõnu karjudes lükkas ta tooli enda alt ja muutus põrmuks.

Põrgus tähistati aga omamoodi jõule suure peo ja purjutamisega. Kellelgi polnud aega taga leinata suitsiidi sooritanud peainglit. Mitte kellelgi peale Agnese, kes andis lubaduse edasi elada, sest tema ei saanud kunagi olla õnnelik. Ja nõnda oligi hea.

3 kommentaari:

  1. Mul oli mingi sarnane idee jõulujutule, aga ma paroodiat ei oleks teinud. Igatahes on siin suur hulk paroodia detaile. Aga ei ole naljakas. Hästi lihtsalt kirjutatud, kohe arusaadav tekst, lihtsad tegelased.
    Äkki on liiga lihtne? Miikaeli "meelemuutus" tuli nii äkki ja põhjendus polnud veenev. Kellegi õnne valemit ei antud. Minu lemmiklause piiblist on, et õndsad on need, kes vaimult vaesed. Miikael oleks oma õnnelikuses võinud siis rohkem kiiksuga olla.

    VastaKustuta
  2. sissejuhatus keerab loo vindi üle. Mõte et Jumm on surnud ja taevas kinni on ehk liialt mittetraditsiooniline ning seetõttu ka süsimusta huumori jaoks veide üle piiri. Kasvõi veeavarii või torude kinnikülmumine või jummi siirdumine töölahetusse, vms annaks loole kohe teise hoo ja hõngu. See enesetapja päästmise motiiv ilmub minu meelest laboris mingi paarikuulise vahega uuesti ja uuesti, seega oli lugu suhteliselt ootuspärane. Loo teostus oli nagu hinnalise šveitsi kella hiina analoog - töötab alguses küll suht. korralikult, oleks justkui OK, aga isikupära ja muu "tabamatu miski" olid puudu. Nii kulunud elemendi elustamiseks jäi sellest reanimeerimisest ilmselt väheseks. Mis mulle kirjutaja juures kindlasti meeldis ja silma jäi, oli selgete ja lihtsate lausetega jutustamise tugevus. Seda oskust tuleks heade ideede omanäolisema ja julgema lahtikirjutamisega täiendada, saaks loomingus suure sammu edasi.

    VastaKustuta
  3. Nii kriitiline ei oleks kui Lee, kuid muidu tema ja Manjanaga ühte meelt.
    Kui Manjana soovitus (rohkem nalja) ja lee soovitus (teine algus) kokku panna, pakuks alguseks, et jumal leiutas interneti ja nüüd pole tal enam muuks aega.
    Ingli enesetapp tuli ka üsna ootamatult. Ehk oleks võinud lihtsalt vaevatud ingliks saada, kes hulgub ringi ja püüab aidata inimesi õnnelikuks saada, kuid ei õnnestu. Miks mitte jõulude puhul ka, et temast sai vaevatud jõuluvana. aga noh, üldiselt plussi poole jutt.

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.