28.12.11

See päev

Mareki ööd olid vaiksed nagu vana ja krigisev kolonisatsioonilaev. Tema päevad olid hallid ja üksluised, nagu laeva ruumide metallseinad ja laed. Ta teadis, et ülemisel tasandil olid seinad värvilised. Kuid mida see muutis?
„Midagi plingib,“ jõudis temani mõte. „Midagi plingib,“ Avanud silmad, nägi ta juba ergamiseks paisunud ärataja signaallampi. Hetkegi viivitamata hüppas poiss asemelt püsti ning haaras oma riiete järgi. Täpselt 87 sekundit hiljem astus Marek oma magamisorvast välja, seljas veidi suurevõitu kombinesoon, jalgade otsas tümisemas närudeks kantud astronaudisaapad, kuid ta ei hilinenud. Ta oli kiire ärkaja.
Koridorid tema ümber olid tühjad, nagu alati. Nõrk unevari silmanurkades varitsemas, tõttas kõhn heledate juustega poiss suurlao poole, kus ootas järjekordne ports tüütust, et teda sorteeritaks ja pakitaks ja tassitaks.
Marek ei heitnud liigseid pilke enda ümber. Hämarad koridorid ja kaldšahtid olid talle selleks ammu tuttavad: väsinud välimusega seinad ja uksed, siin-seal vaikselt konutavad masinad. Ta teadis seda kõike peast. No näe, nagu ikka, küünitab esimese pöörangu juures käppi elektroonikast lagedaks tehtud laotõstuk, kolmandas koridoris, enne esimest laskumist, varitses virn vaakumliimi balloone. Ainuke, mida ta veel harjumusest jälgis, olid harvad punased lärakad seintel, mis juhatasid teda töö ja mamma Mary peapesude poole.
Tasandilt C tasandile D minevasse kaldšahti pöörates jäi ta seisma. Talle tundus, et midagi on täna neis koridorides valesti. Ta nuhutas õhku, vaatas edasi ja tagasi ja seinal olevate signaaltulede poole. Ei, kõik oli täpselt nagu peab, kõik. Kehitanud arusaamatuses õlgu, tõttas ta kõheldes edasi.
Laskmata ennast enam kõhtu nõrguvast raskusest eksitada, jõudis ta ühegi viperuseta suurlao kahe poolega ukseni. Kaks punast märgulärakat kummalgi ukse poolel ja selgelt loetav silt seinal kinnitasid, et ta oli jõudnud just õigesse kohta, kuid uks kinnitas talle, et sisse ta ei saa.
Jahmunult seisis Marek kollaseks värvitud uste ees, korraks neid isegi õlaga nügides. „Kinni, mis kinni,“ pidi ta tunnistama. Ka kellaaeg oli õige, nii taskukommunikaator kui ka ukse tabloo olid selles osas täiesti ühel meelel.
„Nälg teid võtku!“ Marek toetas vihaselt selja vastu kollast uksetahvlit ja püüdis mõelda. „Ega tänaseks polnud mõni teine kohtumiskoht määratud? Selline, mida ma ei kuulnud või unustati öelda?“ Poiss nühkis mõtlikult ninaotsa ja heitis uurivaid pilke siitsamast hargnevatesse koridoridesse. Tühjus, ei ühtegi inimest, kellelt küsida. Ainult uks seljataga, mis oskas robothäälel vastata, et pöörduge lao juhataja või laeva juhtkonna poole, ja kommunikaator taskus, mis juba ammu enam ei kommunikeerunud.
„Oot!“ Marek jättis oma nina rahule, sest kuskilt aju tagumistest soppidest ujus välja üks sõna „pööramine“. Mida nad täna nüüd pöörata tahtsidki? Laeva, juhtimist, masinaid või hoopis midagi muud?
„Hea küll,“ mõtles ta, end uksest lahti tõugates. „Lähen staapi. Sõimavad või löövad, kuid vähemalt ütlevad, mis toimub“.
Rühkides roostetäpilistes koridorides tagasi üles, taipas ta, mis siin teisiti oli kui tavaliselt. Heli, täpsemalt ikka ja ainult tema sammude hääl. Just see üksildase inimese kõndimise vaikus oligi talle tulles kummaline tundunud.
Juba higise otsaesisega laeva värvilisse ossa jõudes, tundis ta viimaks: õhku tema ümber oli siginenud nõrk higi ja kombinesoonide lõhn ja algatuse plärtsu lõhn ka. Ta tundis kuidas koht tegi jõnks-jõnks ja samm venis pikemaks. „Siin on keegi üsna hiljuti olnud,“ mõtles ta rõõmuga ja ta kõht lisas: „ja kui veab, võib siit ehk portsu plärtsugi kõhtu saada.“
Peaaegu joostes tormas ta viimaks ümber staabikoridori nurga, ninas juba palju kummalisi lõhnu ning kõrvus, päris kindlasti, kõrvus summutatud kõnekõmin.
„Ma olen siin!“ Kõik Nõuruumis olijad vaatasid teda uksel seismas, kuid Marek ei hoolinud, kas nad vaatasid teda vihaselt või üllatunult. Ta oli nad leidnud!
„No jah, Marek. Nagu alati sa hilined!“ Vanaisa hääl oli kuri, kuid Nõuruumi keskel trooniva paraadvormis mehe näol oli naeratus. Lehvitanud käega, suunas ta näost õhetava poisi ukselähedasse lauda istuma.
„Emme, kas me teda ootasime?“ üle laua istuv tumedapäine tirts vaatas äsja saabunud poissi põnevusega.
„Tasa-tasa. Ei oodanud,“ kusagilt labori sektorist pärit naine silitas tütre pikki juukseid ja naeratas Marekile üle laua.
„Meil on veel oodata peakülalist, kuid ehk me võime alustada,“ rahvast täis ruumis kõmises vanaisa koosolekuhääl. „Me oleme juba palju aega teel olnud ja igal teel tuleb vahel maha istuda, et mõelda, kuhu me läheme, kas suund on õige. Ja rõõmustada, et me oleme siiani jõudnud,“ Vanaisa nägu teiste nägude kohal säras, nagu nad olekski juba kohale jõudnud.
„Me oleme olnud vapustavad,“ jätkas ta. „Meil on olnud raskeid aegu, traagilisi aegu. Ega meil praegugi kaalutus ole. Kuid meil on vaja päeva, kus lihtsalt olla, rõõmustada, mõelda sellele, kuhu minna,“ Marek nägi pettunult, kuidas vanaisa läks aina rohkem hoogu: hääl valjenes ja parem käsigi oli paar korda sõnadele appi tulnud. „Ei, lähemad paar tundi siit küll plärtsu ei saa ja minema ka mitte,“ mõtles ta nukralt.
Vanaisa aga jätkas kasvava energiaga: „Seepärast peame me täna ja ka edaspidi pööramise päeva. Seda kenasti vana kalendri 24. Detsembril, olgu astronavigaatorid oma kalendriarvutuste eest tänatud.“
Võpatusega pöördus Marek just avanenud ukse poole. „Kes on küll nii julge, et söandab vanaisa kõne ajal ruumi tulla?“ mõtles ta.
Uksel nägi ta kedagi üleni punases võõrast, kes müristas koka häälega: „Head pööramist laevarahvale!“
Edasi läks kõik veel pöörasemaks. Tundmatu punases rääkis ohjeldamatult tobedusi, rahvas naeratas ja lehvitas talle, siis vanaisa laulis kõvasti ja valesti ning rahvas naeris selle peale, siis anti neile kõigile kinke ja häid sööke. Ja inimesed muudkui naersid ja kallistasid üksteist ja rääkisid. Räägiti niisama asjadest ja kurbadest asjadest ja rõõmsatest asjadest ja tulevikust ka. Vanaisa läks piloot Gustaviga tülli ja leppis temaga uuesti ära.
Oh, mida kõike sellel päeval ei juhtunud. Kuid üht mitte, mõtles Marek, kui ta oma asemele puges, tööd ta sellel päeval ei teinud. Kuid homme, päeval peale pööret, eks siis tuleb seda rohkem.

2 kommentaari:

  1. See oli nüüd küll rõõmsameelne jutt! ... sest artur oli kurvad asjad kirjutamata jätnud: miks see perekond, kes Arturi esimeses jutus mingi sõnnikutõstmisega tegeles, järsku kosmoselaeva oli sattunud? mis asi on plärts, mida peategelane süüa lootis (ilmselt mingi väga kehv toit, mida nad, vaesekesed, seal raketis sööma pidid)?

    jutus polnud korralikku konflikti. töö asemel lõbu on konfliktiks vähevõitu, sest see ei muutnud peategelases midagi. alguses räägiti kosmoselaevast, oli lootus, et kuskil on mingi kuri mamma, aga pärast seda mammat polnud. alguses ma arvasin, et äkki marek on vähemalt küborg, ei olnud. ma ei tea kuidas positiivses jutus verd pritsitakse, aga mingit vägivalda oleks ikka oodanud :D selle tarbeks ju kosmosejutte kirjutataksegi.

    VastaKustuta
  2. Muhe. Algas Arturile tavapäraselt futukiretus rutiinis ja siis andis maad itaalia stiilis perekonnapeole :). Seda loo kandvat mõtet, et jõulud on kauges tulevikus saanud punase mantliga veiderdava ja kinke jagavasse mehesse uskumise kuju, veeretasin ise ka mõttes, aga teostuseni seekord kahjuks ei jõudnud... Jõuluteemalistest juttudest, mis seni laboris ilmunud, minu meelest praeguse seisuga parim. Eriti meeldis mulle loo tempo pidev tõstmine ja tonaalsuse muutus hallist värviliseks. :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.