08.12.11

Saame tuttavaks: Lee

Sinust, Lee, ei tea ma mitte midagi. Oskad sa ise midagi enda kohta öelda, mis võiks lugejale huvitavalt kõlada ja sinust kui kirjutajast mingi meeldejääva pildi jätta?
Ma pole kindel, kui huvitavalt see kõlab, aga olen ennast kunagi iseloomustanud sõnasõdalase ja mõtteväänajana. Võimalikule lugejale tahaksin aga edaspidi meeldejäävamaks muutuda oma mõtete väänamist huvitavalt sõnastama õppides.

Millal sa, umbes, ulmejutte kirjutama hakkasid?
Mulle meenub, et kuuendas klassis kirjutasin enese meelest päris ehtsa science fiction jutu, aga muinasjutulaadseid lugusid panin kokku ilmselt varemgi.

Kas oled peale ulme ka muud ilukirjandust kirjutanud ja kus su jutte (romaane, luuletusi) veel lugeda saab?

Minu kirjutamist praegu ilukirjanduseks nimetada oleks siiski ilmne liialdus. Olen küll suhteliselt pika aja jooksul erinevaid mõtteid ja naljakaid seiku muuhulgas blogina üles tähendanud, aga enamus neist on pelgalt võimaliku loo visandid. Loodud lootusega, et hea tahtmise ja aja korral võiks mingi jutu isegi maratoni jooksma saata. Eks ma paigutan kõik need pudemed pikaajalise investeeringuna oma kuuendasse pensionisambasse, et kunagi vanuigi oleks mingeidki ideid omatahtsi nurgas nokitsemiseks varnast võtta. Luuletusi kirjutan ma ka, vist alates tähtede paberile sirgeldamise oskuse omandamisest saadik. Varem kirjutasin näiteks koolivihikute tagakaantele, lahtistele lehtedele, isegi salvrättidele ja ostutšekkidele, ning pistsin need kõik sahtlisse. Kaasajal kirjutan põhiliselt läpakasse, mõned luuletused olen sõpradele-tuttavatele lugemiseks netti välja riputanud.

Kas oled osalenud mingitel ilukirjanduse kirjutamise võistlustel ja kuidas on läinud?
Ühel lühijutukonkursil kunagi olen osalenud ja seal ka väikest äramärkimist leidnud. Tõsi, tegu ei olnud ulmega.

Mulle on mulje jäänud, et sa kirjutad kiiresti – tuleb mõte ja kohe teostadki ära. Kuidas sa tegelikult kirjutad?
Ega asjatult ei öelda, et esmamulje on kõige õigem! Tähendan esimese hooga loo üles, siis loen üle, vaatan, et ei lähe mitte, kustutan osa ära ja salvestan uue versioonina. Kolmandal ülelugemisel sünnib Gordioni kompromiss kahe versiooni vahel - kustutan kõik liigsena näivad ja loo seisukohalt ebaolulised sõnad maha. Juhtub, et viskan sel kombel lapse koos vanniveega välja (täpselt nõnda läks esimese Laboris avaldatud looga).

Kui sa lugu kirjutama hakkad, kas mõtled selle enne täielikult valmis või tulevad mõtted alles kirjutamise ajal?
Arvasin kunagi, et kõik lood, mida ma kirja panema hakkan, on tegelikult peidus valge paberi sees ning nad ilmuvad omatahtsi nähtavale, kui pliiats paberile jooksma lasta. Mingi mõte on alguses alati olemas, aga ka tundmatuna näiva terakese muldapistmisel, on teatav ootamatuse maik manu, sest isegi kui tegu on tõepoolest viinamarjaseemnega, võivad viljad vägagi hapud olla.

Kas sul on arvutis või kuskil paberil poolikuid jutte ja mõtteid, mida sa aeg-ajalt üle vaatad ning uueks ja paremaks kirjutad?
Peaasjalikult sellised pooleldi koorunud jutujupid mu masinas nihelemas ongi. Tõsi, mul on kappi peitunud nüüdseks juba mitmepealiseks kasvanud jutulohe luukere, mille küljekonte aeg-ajalt meeldetuletuseks klõbistamas käia.

Mulle on jäänud mulje, et sulle meeldib oma juttude juurde teha uurimustööd mingites teaduslikes allikates. Mida põnevat oled teada saanud, mida ka jutule oled lisanud?
Tegelikkus on pigem vastupidine. Ma loen uudistevoost eelisjärjekorras teadus- ja arheoloogiauudiseid. Vahel tekivad mitme juhuslikult loetud nupukese vahel iseeneslikult nihestunud ja absurdihuumorist läbipõimunud seosed. Nende ülestähendamisest sünnibki esialgne loo alge. Kui ma aga tõesti midagi oma jutus väita tahan, milles ma kindel ei ole, kontrollin asja igal juhul enne lahtikirjutamist üle, et mitte orki lennata.

Kirjutamist saab kasutada kui teraapiat. Kas sa oled ka proovinud mingit probleemi nii jutusse ära kirjutada, et painajast lahti saaks?
Minu jaoks on lugude kirjutamine pigem mõttepuhkus, mis lubab fantaasial tavapärases olekus tihedalt kammitsetud tiibu sirutada ja hambaid teritada.

Kas sa vajad kirjutamiseks üksindust, vaikust ja rahu või meeldib näiteks koos mingi taustamuusikaga vms kirjutada?
Võin vist häbenemata öelda, et esialgse visandi kirjutamisega tulen toime ükskõik millistes tingimustes, mind ei häiri praktiliselt miski, peale telefonihelina. Sõnastuse parandamisel eelistan seda, et mu mõttelõnga otsese minu poole pöördumisega ei katkestataks.

Paljud algajad kirjutajad unistavad, et kunagi kirjutavad nad valmis täispika romaani. Kuidas sul on tulevikunistuste ja kuulsaks kirjanikuks saamisega?
Mul oleks hea meel, kui ma saaksin oma pooleliolevatest asjadest kunagi kaugemas tulevikus sellised lood, mida keegi peale minu enda samuti lugeda tahaks. Kuulsus (ja selle narriks olemine) on minu meelest pigem sellised needuse või nuhtluse moodi asjad, mida isegi vaenlasele pole paslik soovida.

Millist ilukirjandust sa ise kõige meelsamini loed? Kui palju ja millises keeles?
Eelistatuim on ulme, sekka ka muinasjutte, kindlasti ajaloolised jutustused, looduse- ja loodushoiuteemalised raamatud, biograafiaid (ma ei pea siiski siinkohal silmas neid 15-minuti kuulsuse nimel kirjutatud teoseid, mis praegu raamatulette täidavad, vaid pigem huvitavate ajalooliste isikute biograafiaid). Loen raamatuid nii eesti, inglise kui ka vene keeles.

Millist ulmežanri sulle kõige enam lugeda meeldib? Kas mingi žanr ei meeldi?
Esmajärjekorras fantaasia ja sci-fi, eeldusel et viimane jääb populaarteaduse ja tavamõistusega hoomatavatesse piiridesse. Päris patenditaotluse vormis kirjutatud tehnilistest kirjeldustest ma ennast vabatahtlikul läbi närima ei sunni.

Kes eesti ulmekirjanikest sulle kõige enam meeldib? Välismaistest ulmekirjanikest?
Eesti ulmeraamatutest meeldib mulle kahtlemata enim Juhan Paju ja tema „Hiromandi kokteil“. Väga head on ka Herta Laipaiga jutud, tema kirjutamise laad on eriline ja kaasahaarav. Varasest lapsepõlvest mäletan kolme eredat lugemiselamust: August Jakobsoni kogutud muinasjutud ning Jaan Vahtra „Metsajärv“ ja Juhan Jaiki õõvastavad rahvalood. Kaasaegsetest kirjutajatest meeldib mulle enim Karen Orlau.
Välismaistest autoritest seaksin absoluutsele aukohale Guy Gavriel Kay. Tema „A Song for Arbonne“ liigutas mind tõepoolest hingepõhjani. Selle autori sõnade tunnetamise ja seadmise oskus on nagu Shakespeare´il, selle vahega, et Kay loob proosat ning tema loo loomise ja esitamise tase on minu arvates pea samaväärne vanameister Tolkieni mastaapidega (haldjakeel välja arvatud). Esimesena pandi eesti keelde hiljuti ümber „Tigana“, lehitsesin seda minagi, aga kahjutundega pidin tõdema, et autorile ainuomane meisterlik sõnade tunnetus ja kasutamine ei tule tõlgituina piisavalt esile. Vaieldamatute lemmikute hulka kuuluvad veel C.D. Simak, vanameister Tolkien, A.C.Clarki „Linn ja tähed“, L. Hearni Otori-sari, aga viimase ereda ulmeelamuse sain aga inimkonna vanimat kirjapandud ulmelugu „Gilgameš“ uuesti, sedakorda R.Annuse tõlkes, üle lugedes.

Kuidas sa Ulmejutulabori leidsid ja miks arvasid, et soovid osaleda? Kas Ulmejutulaborist on sulle kirjutamisel abi olnud ja kuidas?
Ühest foorumist, mida aeg-ajalt loen, leidsin viida. Arvan, et osalemine õpetab autorile lugude jutustamist eelkõige läbi tagasiside ja võimaliku lugeja arvamuse. See viimane on sageli kirjutaja jaoks silmade avaja loo puuduste ja kõrvaldamata arusaamatuste ning erinevate tõlgendamisvõimaluste osas. Lisaks on etteantud teema ja tähtaeg piisavalt heaks väljakutseks ja põhjuseks oma veidrate mõtete vormi ajamiseks ja vormi ajastamiseks ning miks mitte - ka teistega omalaadseks pipilikuks mõõduvõtmiseks teemal „näe, millise spungi mina leidsin!“ Labori abi algajale sulesepale on tegelikult väga suur, sest ise oma juttu lugedes jääd nagunii kinni just sellesse kujundisse, mis enese pea sees on olemas. Teised võivad kirjapandust sootuks midagi uut välja lugeda. Samuti hindan väga teiste poolt jagatavaid nõuandeid, mis nimelt võiks jutus teisiti olla, mida tuleks muuta või edasi arendada, et asjast asja võiks saada. Asjalik kommentaar võib vabalt olla terav, kuid see tera peaks siiski olema suunatud konkreetse kirjatüki, mitte aga konkreetse kirjutaja isiku vastu. Viimast kriitikažanri viljeleb Eestis tipptasemel Delfi avalik kommentaarium.

Kas jõuad ja tahad Ulmejutulaboris kõik jutud läbi lugeda või teed mingi valiku?
Alates laborisse tulemisest olen üritanud kõik lood läbi lugeda, kuid on ette tulnud, et ma ei suuda ennast loost läbi närida ning jätan selle lihtsalt pooleli.

Kes võiks olla järgmine Ulmejutulabori autor, kellelt sooviksid sarnastele küsimustele vastuseid teada?
Vastaksin viimasele küsimusele ja ühtlasi lõpetaksin intervjuu paslikuna tunduva parafraseeringuga: „Sinust, Manjana, ei tea ma mitte midagi.“

Leed ma pildistama ei pääsenud, aga tema ulmejutte saab lugeda siin. Tänud talle!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.