Imesid ei juhtu

Seekord saabusid jõulud ilma lumeta. Mustadel tänavatel leidus küll kohati üksikuid jäiseid laike, mis jalakäijaid ja autojuhte kõige ebasobivamal ajal üllatasid, aga see oli ka kõik. Lapsed vahtisid mornide nägudega valgeid jõulukaarte ja vatist lund vaateakendel ning pühad tundusid olevat kuidagi valed. Mis jõulud need niimoodi olla said – ega siis saanid mööda paljast maad sõida...

Kõik tundus kuidagi vale ka minu jaoks, kui kõndisin mööda alasti asfalti ja hoidsin vägisi tagasi pisaraid. Taevas oli kaela kukkunud. Ainult minule, eritellimusel. Tahtsin minna kaugele ära ning jätta kõik selja taha, kuid ei saanud. Ma küll läksin, aga sihtkohaks oli pisike putka, milles pidin veetma järjekordse mõttetu päeva õgarditest klientidele burgereid jagades ja endas aeglaselt üles kerkivat iiveldustunnet alla surudes. Ma ei kannata rasva ja kuuma õli lõhna. Aga raha oli vaja teenida, nii et pisiasjad tuli jätta tahaplaanile...


Jõudsin õigeaegselt tööle. Milline tohutu eneseületus minu poolt. Eriti veel jõululaupäeval. Kes kuramus küll jõulude ajal burgereid sööb? mõtlesin endamisi ja tõstsin pilgu. Nurga taga, kus oleks pidanud seisma pisike majake kannatamatutele näljastele, laiutas tühjus. Putkast polnud jälgegi järel. Mõtlesin alguses, et tulin kogemata valesti ja oleksin pidanud lihtsalt teise nurga taha pöörama, aga kõik muu klappis. Ülejäänud hooned olid alles. Lihtsalt seda putkat polnud enam. Alateadvusest kerkis esile imelik mõte: Sa soovisid, et juhtuks ime. Et tuleksid ühel hommikul tööle ja avastaksid, et keegi on su töökohale öösel pommi alla pannud. Nojah – pomm oleks alles jätnud vähemalt ühe suure risuhunniku. Praegu tekkis aga tunne, et tulnukad on kiirtoidukoha paigast tõstnud ja endaga kaasa viinud. Olles enne lahkumist platsi hoolikalt puhtaks pühkinud.

„Või nii...“ venitasin omaette ja hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Mõte äsja omandatud töötu staatusest oli hirmutav, aga sellegi poolest võisin alustuseks endale lubada pisut puhkust. Olin selle ära teeninud. Selleks, et edasi mõelda, oli loodud homne päev.

Kui püüdsin oma üürikorteri ust lukust lahti pöörata, avastasin õudusega, et see polnudki lukus. Lootes kogu hingest, et mu vähene varandus alles on, astusin värisevail jalul esikusse ja... Mind ootas ees täiesti võõras meessoost inimene. Ta seisis keset kööki, käes pikk punane roos ja näol lai irve.

„Kas sa tuled mulle naiseks?“ küsis see tundmatu prints selgest taevast. Teisiti ei osanud ma teda nimetada, kuigi ta ei näinud eriti printsi moodi välja. Pigem meenutas ta täiesti tavalist inimest. Sellist, keda võib kohata poejärjekorras tülpinud ilmega pärast tööpäeva lõppu enne koju minekut piima ja saia ostmas. Avasin suu, mõtlemata sealt kuuldavale tuua ühtegi mõistlikku sõna ja kuulsin ennast vastamas: „Jah“.

Sa oled hull! kirusin ennast mõttes. Andsin just nõusoleku abielluda inimesega, keda nägin esimest korda. Kellegagi, kes oli arvatavasti murdnud sisse minu korterisse ja kellel oli kindlasti plaanis minuga teha sootuks midagi muud kui kogu ülejäänud elu jagamine. Samas jäin kummaliselt rahulikuks ja mulle hakkas tunduma, et näen und. Sellised asjad juhtuvad ainult unes. Päriselus ei haihtu töökohad maa pealt ja võõrad mehed ei tule mingitele üksikutele vanatüdrukutele abieluettepanekuid tegema. Hea küll, ükskord kutsus mingi asotsiaal mind kohtama, määrates kokkusaamise paigaks tänavanurga vana kino juures. Mäletan, et kiirendasin tookord päris kõvasti sammu, sest see prügikoll oli olnud ikka väga pealetükkiv. Samas, arvestades selle vanamehe joobeastet, oli ta järgmiseks hommikuks kindlasti unustanud, et üldse kunagi mind nägi.

Kui uni, siis oli kõik lubatud. Võtsin lille printsi käest vastu, imetlesin hetkeks mulle sõrme asetatud kihlasõrmust ja lubasin endale olla õnnelik. Oligi juba aeg. Veel eile olin päris kindel, et suren üksinda keset metsikut kassikarja ning jätan iseennast neile maitsvaks päranduseks. No tegelikult olen liiga kõhn, et suurt hulka kasse ära toita, aga siiski.

Kui olin roosi vaasi vee sisse pannud ja ennast ümber pöörasin, et äsja omandatud peigmehele veel korra pilku peale heita, avastasin, et ei viibigi enam oma köögis. Seisin küll ruumis, mida toidu valmistamiseks kasutatakse, aga see ei kuulunud minu korteri juurde. Olin kellegi teise kodus, kus kasutati minu asju. Nägin laual tuttavaid taldrikuid ja riiulil seisid mulle sünnipäevaks kingitud dekoratiivsed soolatopsid. Seinal rippusid minul õmmeldud pajalapid. Ometi polnud see minu köök!

Uks avati suure hooga ja sisse tormasid kaks umbes algkooliealist last. Suurem neist oli poiss, väiksem tüdruk.

„Emme, ma sain koolis viie!“ hüüdis tüdruk mind kallistama joostes. Vaatasin väikest inimest nagu ilmaimet ja üritasin meenutada, millal ma lapsed sünnitasin. Ei meenunud. Püüdsin mõtteid koondada aknast avanevat vaadet imetledes ja märkasin, et kuigi õues kasvav kuusk oli ehitud värviliste tuledega, polnud maas kübetki lund. Saabumas olid mustad jõulud.

„Aitab. Nüüd ärkan üles,“ ütlesin iseendale. Väikeste pipipatsidega plika, kes minu ümbert kõvasti kinni hoidis, pööras oma miniatuurse näolapi üles ja vaatas mind tõsiselt. Tema silmad olid terashallid ning nende pilk uuristas mu koljut nagu teemantpuur.

„Kas sulle siis ei meeldi sinu kingitus?“ küsis ta kuidagi võõra häälega. Ehmusin ärkvele ja võtsin prillid eest. Isegi virtuaalmaailmas viibides ei suutnud ma unustada tegelikkust. Mu parim sõbranna oli mulle jõuludeks kinkinud paketi, mille sisse kuulus virtuaalne unistuste täitumine, ükskõik kui hullumeelsed need ka poleks. Programm luges välja kõige salajasemad soovunelmad. Aga mina pidin ikkagi jääma kaine mõistuse juurde. Ma lihtsalt ei osanud ajul puhata lasta. Mõte sellest, et minu jaoks pole õnne olemas, oli nii sügavale mu teadvusesse sööbinud, et isegi kõige keerukam operatsioon poleks seda eemaldada suutnud.

„Arvasin, et sulle kuluks puhkus ära,“ jätkas mu sõbranna pisut pettunud häälega. Ta oli mind kogu aja kõrvalt jälginud. Ma ei vastanud sõnagi, vaid puhkesin nutma. Keset porist õue seisva rääbaka kuuse küljes rippuvad tulukesed läksid aga lühisesse ja kustusid särinal, justkui minule solidaarsuse avaldamiseks.