Me olime

Kaugemal saatsid kõrged korstnad vaiksel pahinal õhtutaevasse tumedaid jutte ning tehasehoonetel süttisid aegamisi tuled. Hiliskevadine märg mets lõhnas hullutavalt kaskede ja viimaste toomingate järele, kastemärjast rohust õhkus veel mulluste kõdunenud lehtede hõngu. Kusagilt levis vaevutuntavalt piibelehe ning sookailude nõrka aroomi. Puude roheluses laksutasid ööbikud ning nende sekka poetas üks hiline kägu nokaotsast paar tärkavasse hämarusse sumbuvat kuk-kuud. Käsikäes autost eemale jalutanud poiss ja tüdruk seisatasid lagendikul. Tüdruk liibus vastu poissi ning õhkas: „Kui ilus siin on, nii-iii romantiline …“ ja lause sumbus pikka suudlusesse.

„Kas tead, millel me seisame?“ tõi poisi näiliselt totter küsimus ta romantikast välja

„Murul?“

„Aga sügavamal?“

„Öäkk! Kas see on tõesti mingi sõjahaud? Kas sa oled haige peast , vä? Sa pead alati kõik ilusa ära rikkuma… Kas Sa käid jälle mingi krdi detektoriga vanu konte ja padruneid otsimas? Nii võib ju lõpuks surma saada, kui need värgendused plahvatavad…“

„Oota nüüd, Linda, enne kui sa mind mingiks hauarüüstajaks ajalootondiks tembeldad!“ Poisi häälest kostis läbi nokkiva tooni ka tõsisem noot: „See siin on Alulinn, muistne linnamägi, üks vanimaid kui mitte kõige vanem terves Eestis.“

„Siin? Soos? Selle tehasmaastiku taga? Segi oled läinud? Linnamäed on ikka mäed, mitte võsa.“

„See siin asub just madalal võsa sees. Linnavallid on maa sügavuses enam kui meetri paksused ja paekividest kokku kuhjatud. “

Tüdruk kehitas õlgu. „No ja siis?“ Ta tegi paar sammu mööda lagendikku. „Ai! Lähme minema, siin on sääsed, mina siin küll rohkem kolada ei viitsi. Lähme parem mere äärde, päikeseloojangut vaatama.“

„Alles sa õhkasid, et siin on niiii romantiline…“ muigas noormees. „ Oh, naised… niipea kui neile miski ei meeldi, tahavad nad sealt ära!“ ohkas ta teatraalselt käsi laiutades, laskus siis äkki ühele põlvele, tõmbas kusagilt seljatagusest välja ühe punase roosiõie ja küünitas selle jahmunud tüdruku poole: „ Tahad, teeme siis Sinu elu RRoosilisemaks ja RRomantilisemaks?“ Poisi nägu naeris, kuid silmadest läigatas vastu terashalli tõsidust läbisegi pilkega. „Kas selle iidse linna varemetes annad Sa mulle alatiseks oma jah-sõna? Ma olen Sind nii kaua otsinud ja , ah, lõpuks ometi oleme teineteist leidnud!“

Tüdruku suu oli hetkeks üllatusest suisa pärani vajunud, kuid ta kogus ennast hetkega: „Ah, Ramon, lõpeta ära! Kas see on mingi sinu järjekordne totter nali? Kah mul rüütel sooserval, sääskede sees. Jäta järele, lähme siit minema!“ Ometi võttis ta pakutud roosiõie, nuusutas seda ja kiljatas samas. „Ai, miks sa okkaid ära ei võtnud.“

„Näita oma näpp siia!“ noormees surus huuled vastu tüdruku sõrme, millel pärlendas punane verepiisk. „No näed, ja polegi enam hullu: “ Varesele valu, harakale….“ Nende sõnadega puhus-puudutas ta suuga veel paar korda vastu haigetsaanud sõrme…

Tüdruk naeris. „Okei, rüütel Ramon, laseme siit lendu, tõmbame uttu, kaome, misiganes.“

„Rüütel? Te alahindate mind kõvasti, mu kaunis daam.“ Varjud poisi selja taga olid tihenenud ning noormees tundus hämaruses end põlvedelt püsti ajades otsekui maast välja kasvavat . „Et aga tõuseme lendu ja kaome kõiksusesse? Kindel, Linda? Eelmistel kordadel tahtsid sa küll minema pageda.“ Muie ta näol tõi äkki esile peenikesed kortsud, mida tüdruku arvates seal ei pidanuks olema ning poisi nägu tundus korraga olevat palju vanem.

Tüdruk oli segaduses: „Me pole ju siin käinudki, Ramon! Mis Sul ometi täna viga on?“

„Oleme küll, Linda. Täpselt tuhat aastat tagasi. Suvisel pööripäeval. “

Tüdruk põrnitses teda jahmunult. „Mida?“ „Mismoodi oleme?“ Tema silmis peegeldus äkki hirm. „Palun, Ramon, palun lähme ära. Sa oled vist laksu all, see jutt ei ole enam isegi sinu jaoks normaalne. Palun vii mind koju!“

„See ongi meie ühine kodu. Esimene ja viimane, Linda, nüüd ja alati!“

Tüdruk karjatas ja hakkas korraga eemalseisva auto poole jooksma. Selja tagant kuulis ta naeru. Korraga seisis Ramon auto ees ning püüdis ta embusse.

„Tule, Linda, ära karda, kõik on korras.“

Tüdruk värises silmnähtavalt. „Sa oled hulluks läinud. Kõik räägivad mulle, et sa oled hull, aga mina ei uskunud neid. Nüüd saan ma aru, millest nad rääkisid..“

„Kas ikka saad, Linda?“ Poisi hääl oli pilklik, aga tema silmade põhjatusest kumasid kibedus, ootus ja seletamatu iha. Tüdruku seljal jooksid külmad judinad, ning ta põlved värisesid nii tugevasti et ta pidi maha istuma.

„Okei, ei saa! Ma kardan! Oled nüüd rahul, et mu ära hirmutasid,“ karjus tüdruk kõrgel kiledal ja väriseval häälel ning korraga purskusid ta silmist pisarad. Ta hääl ja kuraas katkesid rabedaks sosinaks: „Palun lähme ära, palun vii mind koju. Palun!“

„Ära nuta, Linda. Kõik on korras, Sa oled minuga.“

„Sinuga? Sa oled hull. Sind ma just kardangi. Sa hirmutasid mind selle pimeda metsa ja oma lollustega ikka täiega ära!“ soigus tüdruk kägaras maas istudes ja nüüd juba nägu kätesse peites.

„Oota, kuula mind palun korrakski ära, Linda?“ Poiss sirutas käe ja puudutas tüdruku õlga. Tüdruk võpatas. „Ära puutu mind!“ Ramon tõmbas käe kiiresti tagasi. See väike liigutus tekitas tüdrukus õhkõrna turvatunde, mille varjus ärkas koheselt väike, naiselik uudishimukurat. „Olgu, lõpeta ükskord see teater ja minu hirmutamine ning räägi!“ Aga palun, mõistlikku juttu, mitte mingit haiget sonimist, lisas ta mõttes juurde.

Ramon vaatas talle otsa. Poisi silmad hiilgasid pimeduses kummaliselt, ning tema nägu näis korraga veelgi vanem ja jõulisem. Selle joontesse oli kirjutatud lugematu hulk teadmisi. Linda adus ühtäkki, et ta pole seda poissi, seda meest mitte kunagi tegelikult tundunud. Klassi ja hiljem oma kursuse kuldajuks tituleeritud, kuid sellest hoolimata teada - tuntud pullimees, sündinud näitlejaandega koomik, seltskonna hing ja samas vahel väga-väga kinnine ja eemalolev poiss kadus ning tema asemel seisis Linda kõrval keegi, kes oli nii võõras. Ja samas kuidagi nii tuttav ja … hirmutav.

„Ramon, mis Sinuga ometi lahti on, Sa isegi näed teistsugune välja?“ sosistas Linda silmi kuivatades. Võimalik, et siin pimedas näen ma mingeid hallukaid kinnitas ta endale mõttes. Äkkitekkinud õudus temas oli Ramoni eemaletõmbumisega mööda läinud, tüdruk tundis, et otseselt ei ähvarda teda siin metsas midagi. Tüdruk needis mõttes Ramoni teada-tuntud ja laialträägitud kuulsust inimesi oma segaste naljadega poolsurnuks ehmatada, et seejärel nende üle hiljem seltskonnas nõrkemiseni naerda.

„Ramon? Ramon“ Poiss heitis pea selga ja naeris. „Ra-Amon. Amon-Ra! Amon. Esimene ja viimane vaarao, igaveste tarkuste vardja, kes valgete ööde maalt lõunasse rändas, lõunamaade allakäigul tagasi kaugetele Põhjala radadele pages ning siia enesele lõpuks kantsi rajas. Tuleme tuttavamate kujude juurde: Kalevipoja Tuuslar , soomlaste lapi tark… Aamen iga palve lõpus... See olen mina.

Ja sina, Saaremaalt pärit tüdruk, oled Linda, naine Ishtari enda ja vaarao verest. Osa sellest naisest, kes põrmustus Pühal saarel tuhaks läbi taevase tule, karistuseks mulle minu ammuste tegude eest. Jumalad saatsid Sind tuhande aasta eest linnumuna sees maale tagasi. Sain sinu tulekust teada liiga hilja, kosjad olid juba käidud ja kihlused sõlmitud. Ma rajasin kogu oma võimu ja väge kokku võttes kiiresti kantsi , tahtsin su kasvõi väevõimuga mehelt tagasi tuua, aga sina pagesid minu eest. Nii sai Sinust karistuseks kivi. Minu kants aga uputati sohu, selle valliservade üle roomas aegamööda soosammal, hiljem peale soo kuivendamist tärkas muru, millel me praegu seisame. Meist tehti lugulaul mis rändas suust suhu, inimesed tõid kadunud kantsi ümber ohvriande ja palusid minult nõu ja abi oma pisikestes pimedates tegudes. Üks laulik pani selle loo ühes teistega mõnisada aastat tagasi raamatusse kirja.

Aga nüüd, kui Sa lõpuks tuled minuga, lubad mulle oma käe ja jumaliku vere, annan mina Sulle meie kunigriigi, muistse võimu ja teadmiste impeeriumi. Tõstame nüüd ja praegu selle lätte, Alulinna uues hiilguses maa seest välja, koos kõigi nende varadega, mis mulle kuulusid ja mis seniajani sambla põues ja mulla all neetutena juba tuhat aastat lebavad. Loome jälle oma impeeriumi, palju võimsama kui selle, mis oli meil Egiptuses tuhandeid aastaid tagasi, sest meie alamad – inimesed on nüüd kordades targemad ja võimsamad. Me hakkame valitsema maailma! “

Linda raputas uskumatuses pead. „Aitab, Ramon! Kuuled, aitab“ Palun lähme tagasi Sinu juurde ja magame ennast välja. Maailma usundite arvestus, mida Sa eile viimasena tegid, on Sulle ilmselt halvasti mõjunud. Palun, ole nüüd normaalne, läheme siit metsast ometi minema. Sa ei ole mingi kõikvõimas sorts või jumal või misiganes. Sa oled lihtsalt üleõppinud. Meile loengutes räägiti, kohtupsüh….“ Tüdruk vakatas poolelt sõnalt. „Üldiselt, Okei, kui sa oleksidki mingite võimetega, siis ei sõidaks sa Peugeotiga ja ei elaks kusagil Ida-Virumaa kolkalinnas ning ei kingiks mulle sünnipäevaks mitte omatehtud luuletusi vaid teemandeid… Seda Sa ju ei tee, eksole. Palun lõpetame selle komejandi ja läheme lõpuks koju. Hommik on õhtust teatavasti targem. Mina sõidan! “ Ta pöördus ning hakkas auto poole minema.

Ramon vangutas aeglaselt pead ja vaatas korraga kella. „Olgu. Anna andeks, ma ei tahtnud Sind hirmutada. Anna mulle käsi.“

Linda ulatas käe ja nad läksid käsikäes vaikides autoni. Ramon ulatas talle süütevõtmed. Kuldne võtmehoidja tundus olevat uus, aga tüdruk ei vaadanud seda, vaid surus võtmed kõvasti pihku. See ponud oluline, Ramon on taas normaalne ja nad saavad kohe koju tagasi… Ta naeratas poisile autosse istudes: „Sa oled armas, kui sa mind ei hirmuta! Me ju oleme koos. Alati.“ Ta käivitas mootori. Hämaruses tõusid kõik linnud korraga lendu ning kuu kadus korraks pilvede varju. Linda süütas autolaternad. Nad sõitsid tagasi linna.

Linda peatas auto parkimisplatsil. Ta tõmbas masinliku liigutusega võtmed auto süütelukust ja pistis need harjumuspärase liigutusega enda teksade taskusse.

Ramon naeratas ja kallistas teda. „Mine ees, ma teen veel ühe suitsu.“

Tüdruk suudles poissi ning astus siis sõiduteele.

Krigin. Mürts. Mõlkis klaasiga BMW sai pidama alles mõnikümmend meetrit hiljem. Sellest taarus välja rullnokaga tüüp ning teel lebavat tüdrukut nähes oksendas sinnasamasse… „T.ra , bljaaad… na.ui seda nüüd vaja oli, raisk… Kutt istus kõnniteeservale, pani pea käte vahele ning oigas ja vandus enda ette.

Ramon astus kiiresti tüdrukuni, haaras ta asfaldilt sülle ja tõstis Peugeot’i tahaistmele. Tüdruk ohkas vaevukuuldavalt ning Ramon surus oma huuled tema suule. Õbluke keha võpatas korraks ning jäi siis liikumatuks.

Ramon võttis tüdruku taskust võtmed. Surus suu korraks vastu amuletti, istus siis rooli ning käivitas mootori. Linn oli sellisel kellaajal nagu tavaliselt, inimtühi.

Linnapiirile jõudes vaatas Ramon kella. Päikesetõusuni oli vähemalt 5 tundi. Tempel Karnakis ootab. Tal on nüüd hing, keha ja elus veri. Seekord ta peab jõudma. Impeerium ei oota järgmised tuhat aastat veel ühte suvise pööripäeva õhtut. Ta keeras suurele maanteele ning Peugeot hakkas sirgel maanteel üha kiirust kogudes aeglaselt õhku kerkima.

Rändlinnud tulid sel aastal hilja. Hilised hane- ja hahaparved peatusid põhjaranniku põldudel Alulinna ümber ning kohalikud talunikud peletasid neid öösiti, et nad vilja nahka ei paneks. Üks suur heitunud parv otsis pimeduses parasjagu uut ööbimispaika.

Hetk enne auto lõplikku muundumist lennumasinaks matsatas pirakas hani vastu esiklaasi. Talle järgnes teine, siis kolmas … Peugeot mürtsatas teepervel, veeres kraavi ning süttis põlema.

Hommikustes uudistes teatati napilt et Tallinn-Narva maanteel kaldus Peugeot, vältides otsasõitu linnuparvele pimedas teelt kõrvale, sõitis kraavi ning süttis põlema. Autos olnud juht ja reisija hukkusid.