24.03.12

Täiuslik laine

Kaheksa päevaga Tartust väikebussiga Hispaania lõunarannikule. Üleväsinult kuid erutusest energilistena laadisime lainelauad maha ning sättisime kohe merele. Juba esimene elamus oli kümme korda mõnusam kui hallil Läänemerel loksuda. Kiirus, kõrgus, pikkus – kõik oli hoopis palju parem. Oo jaa, siit puhkuselt ei taha minna.
Hooaeg polnud veel alanud, nii et sissejuhatusena oli see meile parajalt rahulik aeg. Saime harjutada ja harjusime siinse vee ja tuulega. Õppisime kohalikelt tarkuseid ning tundsime end igati hästi. Tutvusime ka kohalikega ning siinsete legendidega. Enamik neist olid mõnusad kergemeelsed lood. Näiteks olevat siin külas elanud kastiilasest meesprostituut, kes vahel kummitamas käib. Sadamaäärses motellis on üksikutel öödel ülemisest toast kuulda voodivedrude kriuksumist. Olgugi, et peremees väidab, et seal külalisi pole. Ju nahistab ise seal naabriprouaga.
Surfirahval aga on omad legendid. Suure haiga kohtumised, lendkaladega võidukihutamised, haruldased tuuled ja loomulikult lood Täiuslikust Lainest. Kohalik pagarikoja tööline Mahmoud rääkis meile ühe sellise legendi. Kord seitsme aasta tagant tekkivat Põhja-Aafrikas salapärane tuul, mis toob kõrbest merele magusat lõhna ning tekitab ühe pika ja täiusliku laine, millel sõites tekib jumalik tunne. Muudkui sõidad ja naudid. Justkui terve igaviku. Kuid tasub ettevaatlik olla. Lainel sõites võibki igavikulisele teele sattuda. Kes jäägitult naudingule allub, see sõidab laine harjal sõna otseses mõttes igavikku. Jääb kadunuks. Kuni järgmise täiusliku laineni. Sest kui see salapärane tuul tõuseb, siis esimese magusa lõhnaga on näha, kuidas veest kerkivad ükshaaval kadunud surfarid, kes ootavad lainet ning kui see ilmub, siis sõidavad sellega oma järgmist sõitu Läände loojangu poole. Mis kuupäeval laine tuleb, seda ei tea keegi öelda. Kuid seitse aastat on reegel ning just sellel aastal on seda oodata.

Olime selle loo juba unustanud, kui neli päeva hiljem õhtuhämaruses merel olles järsku magus lõhn ninasõõrmeisse imbus. Oo jaa, mesimagus ja uinutav. Mulle endale ei meenunud legend üldse, kuid Guido sõitis minu juurde ning muigas kavalalt: „Nüüd see siis tuleb. Täiuslik laine ja zombid.“ Naersime mõlemad ja mängisime lollitades surfivaid zombisid. Guits märkas lollitamise vahele kaugemal veel paari surfarit, keda enne polnud ning viskas nalja, et esimesed pääsukesed on kohal. Nali jäi siiski üürikeseks, sest korraga oli surfajaid neli. Siis kaheksa, üheksa, kuusteist, kolmkümmend kaks. Jäime mõlemad korraga tummaks ja vaatasime ringi. Ka meie kõrval ilmus veel alt mitmeid kogusid, kes pinnale tõustes pilgu ja nina kagusse pöörasid ning ootama jäid. Mind haaras paanika ja sumasin nii kiiresti kalda poole kui suutsin. Vahepeal vaatasin ringi ja nägin üha uusi ja uusi surnutest surfareid pinnale kerkimas. Olin totaalselt hirmunud ja mu käed olid juba sumamisest kanged. Kui kaldale jõudsin, siis nägin mõningaid surfareid ka liivast kerkimas ning merele suundumas. See andis uut hoogu. Jooksin nii kiiresti kui suutsin küla poole. Üksi, Guidot polnud minuga.
Pagesin hotelli ja alles oma tuppa jõudes langesin rampväsinuna pikali. Hingeldasin poolsurnuna ja köhisin kopsudest pinget välja. Käed värisesid siiani. Veidi rahunenuna haarasin rummipudeli ja jõin tugeva lonksu. Seepeale avasin akna ja vaatasin merele. See oli tühi … kui rahunesin, siis vahetasin kiiruga riided ja läksin Guidot otsima. Kuni rannani minnes ei näinud ma teda. Inimesed aga olid elevil – täna oligi olnud päev, mil legend teoks sai. Legend sai teoks täiel määral, sest Guido enam tagasi ei tulnud. Ta oli Täiuslikul Lainel teinud pika ja täiusliku sõidu ning igavikku liuelnud.
---
Sel aastal saabusin siia juba aprilli alguses ning ootan juba neljandat kuud tuult ja lainet. Seitse aastat on juhtunust möödunud ning olen kogu see aeg kahetsenud. Olen kahetsenud, et Guido kaduma jäi. Kuid ma kahetsen ka seda, et ma temaga koos ei jäänud merele. Tegemist on ju ikkagi täiusliku lainega ning ainult mu tobe hirm peletas mind minema. Igal õhtul, juba neli kuud, ootan merel magusat tuult ja loodan, et ma saan sellest osa. Ja mul on ükskõik, kas pääsen tagasi kaldale või mitte.

5 kommentaari:

  1. Täitsa ladus jutuke. Õudusmoment servapidi ka sees ja puha.
    Pole paha.

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldis. Plussideks hea tempo ja kerge loetavus. Võib-olla oleks võinud zombisid rohkem kirjeldada, surfarzombid võiksid ju eriti coolid välja näha. Magus lõhn ja ihalus täiusliku laine järele vilksavad ka minu maitse jaoks liiga kiiresti läbi. Teispidi kaotaks jutt pikemate heietustega rütmi, nii et need pole miinused.

    VastaKustuta
  3. Hea jutt. Ladusamax kirjutada ehk annax, aga kõik oluline on olemas.

    VastaKustuta
  4. ma olen kunagi ammu purilauaga sõitnud. ja kunagi ammu oli suvi. praegusesse kevadesse päris hea jutt unistustest.

    huvitav, kas autor ise käib laineid otsimas?

    VastaKustuta
  5. Algus oli hüplik. Aga lõpupoole loksus kõik jälle ilusasti paika :)

    VastaKustuta

Kirjutades mõtle kuidas sinu kommentaar aitaks autoril järgmine jutt paremini kirjutada. Ära unusta ka oma lugemisemotsiooni kirjeldada.