Jumala näpud väsivad!

"Surematu teos on sündinud, postitatud ja võib rahulikult jalad seinale visata," mõtleb kirjutaja ja ringutab mõnuga. Mõne aja pärast kommentaaridele vastama tulles avastab ta metsiku hirmuhüüatuse saatel, et tema jutt on kadunud, ainult esimene lõik on alles. Kirjutaja satub paanikasse, peksab puruks pliiatsi, laua ja ettesattunud tooli. Niisama igaks juhuks.

"Pole võimalik! Nii ei saa olla! See on kõigest ulmejutulabor, siin ei toimu midagi ulmelist, jutud on ulmelised ja räägivad fantastilistest sündmustest ja imelistest elukatest, päriselt allub elu füüsikaseadustele. Või oli see vastupidi..."

Autor joob kruusikese teed, mis on surmavalt magusaks tembitud ja vaatab oma juttu veel kord. Sel korral leiab ta oma jutu alt kummalise märgi. Umbes sellise:

Kuidas see siia sai?

"Hei, loom!" Kostub ootamatult toa laest hirmuäratav hõige. "Kas sa tead, et kui su jutt on pikem kui paar lõiku, siis tuleb see jutt poolitada? Ei, ära vasta! Ma tean, et sa ei tea! Aga mine nüüd ja vaata. Kui sina postitad oma juttu, siis teksti peal kasti servas on hulk toredaid tööriistu. Tegin sinu jaoks olulisele punase ringi ümber ja joonistasin sinna isegi noole. Loodetavasti leiad sa järgmine kord selle nupu ülesse ja kasutad funktsionaalselt! Jumalal on muud ka teha, kui sinu eest seda nuppu näppida!"