Georg ja Helle

Georg oli oma nime saanud imeilusa lauluhääle pärast. Irooniline oli, et keegi ei mäletanud enam, millise samanimelise kuulsa muusiku auks. Veelgi iroonilisem, et Georg oli ka tema päris nimi, see tähendab Nimi, mida teades need, kellel on olemas oskused, saavad sinu üle võimu. Algul see häiris, lausa kohutas teda, kuid hiljem tegi nalja: mitte ükski võlur ei usuks, et keegi kasutab oma päris nime igapäevaselt.

Tõtt-öelda polnud 21. sajandil ka kuigi tõenäoline mõne võluriga kokku juhtuda, neid oli vähe alles ja nende maagia oli lahja. Seda oli Georg õppinud eluperioodil, kui ta veel otsis vastust absoluutsetele küsimustele, kui ta uskus, et vastused on olemas, uskus et maailm on süsteem. Selle teadasaamiseks teeskles ta lausa omasooiharat armastust, et elada koos noorte teadlastega. Kõik nad olid oma ala säravad tipud, aga kõik rabelesid oma kitsa teema kallal, isegi filosoofid ei otsinud enam tõde vaid vaidlesid üksikute sõnade poliitilise korrektsuse üle.

Kooselu Hellega oli kestnud  juba kaksteist aastat. Oleks kena lisada, et pikka ja õnnelikku aastat, aga tegelikult on kõik aastad umbes ühepikkused ja igas suhtes on omad tõusud ning mõõnad. Helle oli ametilt bürokraat ja hingelt kunstnik. Viimane tähendas, et tal oli otsiv natuur, mis omakorda tähendas sagedast kolimist. Alati järjekordse elukoha vahetuse protsessi käigus mõtles Helle, et Georgil oleks parem elada koos inimesega, kes on paikne ja stabiilne. Ta läks isegi niikaugele, et üritas Georgi sõbrustada oma emaga, kes elas korralikus äärelinna majas keset ilusat aeda, kus kindlasti olnuks võimalik luua paremad tingimused erivajadustega isandale. Too aga ei võtnud eriti vedu ja ka kullake ise käitus tõrjuvalt, lausa ebaviisakalt: keeldus ema palve peale laulmast, istus lihtsalt nurgas ja vaikis. Helle lohutas end mõttega, et kunagi jääb ka tema paikseks ja siis ostab ta sõna otseses mõttes viis korda suurema akvaariumi, sest kalad olid Georgi jaoks tähtsad. Mõnikord naljatades ütles Helle, et Georg on tema lemmik ja kalad on Georgi lemmikud. Oli avalik saladus, et lisaks imetlemisele tegeles ta ka nende arvukuse reguleerimisega. Kuldkala ta muidugi ei puutunud ja lihtsamatest liikidest suuremaid isendeid ka mitte, aga kui need viimased mõnikord loomalikul teel paljunesid, siis maimud läksid maiusroaks. Kui Helle mõnikord nostalgiahoos läks sinna lemmikloomapoodi, kus nad kunagi Georgiga esmakordselt kohtusid ja tõi koju uue kalakese, siis selgus harilikult paari päeva jookul, kas jääb ujuma või mitte.

Helle ei armastanud kompromisse, kunstis ei saa teha kokkuleppeid või järeleandmisi. Ta ei kaalunud kunagi Volvo vahetamist Dacia vastu, selle asemel ta lihtsalt otsustas autost loobuda ja ostis ühistranspordi kvartalikaardi. Samal ajal võis ta olla minimalist ja nautida väikeseid rõõme. Oma viimase korteri kohta armastas ta öelda: „ühel pool maja on meri, teisel pool maja on raba, mõlemad on olulised!“ Jättes sealjuures mainimata, et raba on õigupoolest paar ruutkilomeetrit soostunud võsa uue ja vana elamurajooni vahel ning meri pigem kaubasadamate ning laevaremondi tagune lahesopp. Georg armastas teda just sellisena.

Kui Hellel sündis poeg, käis Georgi südamest läbi valus tuksatus: kas nüüd pole ehk tema enam kõige olulisem isane naise elus. Siiski, see oli vaid emotsioon. See pisike ei suuda naisele pakkuda kunagi seda, mida tema suudab. Paljunemine on elusolendite loomulik protsess, lohutas ta ennast. Mõnel linnuliigil on kaks kurna aastas, aga paariline kogu eluks. Sigimine teeb noorloomast täiskasvanu, mullikast lehma, neiust naise. Pastoraalkultuurides rõõmustati laste üle, sest neis nähti töökäsi talumajapidamisse, miks mitte suhtuda sellesse just nii, mõtles Georg rahulolevalt. Keegi peab ju hakkama kunagi nii tema kui Helle eest hoolitsema. Enda võimalikes ühistes järeltulijates oma armastatuga nägi ta pigem hoopis pärijaid - printse ja printsesse, soo jätkajaid.

Kummalisel kombel suhtus ka väike Rain juba imikust peale Georgi kõhklevalt, võib-olla on see meestesse sisse kodeeritud, et sookaaslases nähakse kõigepealt konkurenti. Räägitakse, et kalad on kõige rahustavamad koduloomad, aga Helle märkas varakult, et tema pisipoeg ei maga rahulikult akvaariumi läheduses, isegi mitte samas toas. See tekitas temas kerget hämmingut, aga miks see nii on, ei olnud põhjust pead vaevama hakata. Iga inimene on erinev ja ema südant pani naeratama mõte, et tema pojuke on juba paarikuuselt tugev isiksus, kes teab mida tahab, kus tudib ja kus mitte. Suuremaks saades ta küll abistas vee-elukate eest hoolitsemisel, nende toitmisel ja elupaiga puhastamisel, kui just paluti, kuid kunagi ei tabanud ema teda akvaariumi ees lihtsalt istumas. Poiss ei rääkinud sellest kunagi, ei avaldanud oma armukadedust sõnades, ei näidanud Georgi suhtes vastumeelsust, kuid kui ema jäi liiga kauaks oma kaaslasega kahekesi, nõudis Rain tähelepanu – paariaastasena lihtsalt jonni ja kehakeelega, vanemana juba kavalamalt, näiteks palus abi koolitükkide tegemisel või mõnes mängus.

Helle sõbrad olid Georgiga harjunud, aga uued tuttavad, kes teda esmakordselt nägid, olid üllatunud, et konn elab akvaariumis. „Kas sa talle saarekest ei peaks rajama, kus ta saaks istuda?“ küsisid nad. „Lase vesi välja ja nimeta see kast ümber terraariumiks,“ ütles üks eriline tarkpea. „Ta ei ole ju roomaja vaid kahepaikne,“ vastas Helle sellistele harilikult, „kujutlege, et saate samamoodi hingata kui tema, kui mõnus on tegelikul sügava sooja veekogu põhjas isutuda või pinnal hulpida, ma tahaksin ise seal olla ja kõik maailma mured unustada!“ Sellistel hetkedel armastas konnaisand naist veel eriti.

Paari nädala eest ärkas Helle keset ööd mingi valju põntsu peale üles. Unesegasena voodist välja koperdades sattus ta palja jalaga veeloiku. Õnneks leidis käsi kobamisi lambi lüliti, pimeduses oleks ta järgmise sammuga Georgile peale astunud. „Pagana suitsiidik,“ mõtles ta „kas ta tõesti ei saa aru, et 115 sentimeetri kõrguselt allahüppamine on ohtlik, kui oled ise ainul 10 sentimeetri pikkune.“ Kuid järgmiseks süüdistas ta juba iseennast, et oli akvaariumi raske klaaskaane ilmselt kehvasti peale pannud, nii et konn mahtus sealt vahelt läbi pugema. Loom ei oska ju selliseid ohtusid hinnata ja uudishimu sunnib teda igalepoole turnima. Ükskord varem, paaripäevaselt reisilt naastes, oli ta leidnud Georgi voodi alt tolmurullide vahelt üsna hädisena. Ta peab tõesti hoolikam olema. Ja millest üldse selline rännukihk – kui ta mõnikord ise konna välja tõstis, siis enamasti pungitas too laua peal silmi seal kuhu tõsteti, äärmisel juhul loivas paar sammu.

Kõik teavad muinasjuttu kuldkalakesest, vähesed teavad, mida need läikivad veeloomad tegelikult oskavad. Muidugi ei saa ükski kala muuta vana kalurinaist nooreks kuningannaks, kui asju liigutada nad suudavad ilma neid puutumata. Tegelikult on see tüüpiline näide sellest, kuidas sünnivad legendid, kui iga edasirääkija paneb natuke juurde, et tõde kaunistada. Miks need telekineetikud siis veel maailma ei valitse, võiks küsida, miks nende liik pole vallutanud kõiki meresid ja piiramatult paljunenud, kui nad saavad mõttejõul vaenlaseid eemale ja toitu lähemale nihutada. Vaadeldes seda küsimust kultuuripoliitiliselt näeme, et inimeste puhul on sündivus heaoluriikides üsna madal. Samamoodi pole kuldkaladel põhjust rabeleda liigi püsivuse nimel, milleks paljuneda, kui niigi on mõnus, millesk ujuda jahedama vee suunas. Teine põhjus on palju proosalisem: nad on ju ikkagi haugi kauged sugulased, kelle mälu pole kuigi arenenud. Selle akvaariumi kuldkala ei mäletanud, mitu korda oli Georg ta oma käppade vahele haaranud ja vabastamise hinnaks nõudnud kaane avamist.

Varitsemine ega äkkrünnak ei olnud tulemust andnud. Täna otsustas Georg hiiliva lähenemise teed proovida. Kõigepealt pikk hüpe hoopis teisele poole diivanile, sealt maha vaibale ja siis ringiga voodini. Kuidas ta küll jumaldas pitsilist pesu! Mööda pika öösärgi rippuva saba kaunistusi ülesronimine oli käkitegu. Piki voodit edasi liikudes võitles ta kiusatusega riivata paljast ihu: temperatuuride erinevus oleks kergesti võinud magaja äratada. Padjani jõudes tardus konn mõneks minutiks, et ennast koguda. Siis suudles ta naist nii, nagu kangelane suudles kaunitari, et teda saja-aastasest unest äratada. Helle ei ärganud vaid magas edasi ja Georg jäi tema und valvama.

Kui Rain ärkas, oli ema juba läinud. Selles ei olnud midagi tavapäratut, lisaks kontoritööle oli tal ju pidevalt käsil erinevaid loomingulisi projekte. Kunstniku laps on harjunud ka juba teises klassis iseseisvalt kooli minema. Kalu oli vist toidetud  mõtetega juba mujale  kiirustades, sest kaan oli praokile jäänud, ka ülestegemata voodi rääkis ruttamisest. Rain heitis sellele pilgu vaid möödaminnes, ta ei olnud kunagi olnud sedasorti poiss, kes tahaks emme kaisus magada. Ja siis pööras pea aeglaselt tagasi: konn istus padjal. Konnad istusid padjal! Üks natuke pruunikam, teine rohekam. Lapse peas tekkis kiiresti vandenõuteooria: ema on Georgile kaaslase muretsenud ja koos on nad välja nuputanud, kuidas kaant avada. Omasugustel on koos ikka lõbusam, mõtles poiss, kui mõlemad konnad akvaariumisse tõstis. Ta jälgis, kuidas nad sukeldusid, nihutas kaane paika ja sulges igaks juhuks ka riivi.