Inimlikud nõrkused

„„Kuhu sokid lähevad!?“ Viimane lause, mida ma mäletan. Järgnevast ei meenu mittemidagi. Ma ei tea, kuidas ma tagasi koju sain või magama läksin. Hommikul ärkasin heas tujus, mis kadus hoobilt, kui meenus, et eilsest I don't remember anything peale nende idiootide, kes sokkidest sonisid.“
„Millised nad olid? Ma mõtlen, et millist värvi?“ küsis Rey.
„Idioodid? Ei tea. Mul polnud vähimatki plaani nendega võitlema hakata, ma olin väsinud ja värvitu. Ma arvan, et polnud plaanis, vihma tibutas. Ma mäletan, et olin väsinud. Neil polnud värvi. Mul ka ei olnud. Nad seisid tänavanurgal, passisid möödaminevaid tüdrukuid ja hüüdsid lollusi!“
„Ok, ühesõnaga, sa ei mäleta midagi.“
„Nii ongi, ühesõnaga või kahe sõnaga, aga ma tahaks teada, mis juhtus!“ tõstis Kiko häält.
„Jajah, ma näen, et sa tahad, sa hakkad uuesti õrnalt helesiniseks muutuma. Ma luban, I help ya, aga me peaks uurima, kes need tüübid olid.“



Rey istus köögi akna all ja vaatas rahulolevalt kuidas südasuvine päike seina aeglaselt kuumemaks põletas. Paar nädalat tagasi poleks ta suutnud panna vastu kiusatusele kuumus üheainsa liigutusega kokku korjata ning see niisama, naljapärast, aknast ühe hooga välja saata. Tema eelmise kodu aknatagust pinki ehtisid mitmed põletusjäljed. Ta nautis möödakäijate aukartust, kui nood pinki märkasid. Enamus ei julgenud istuda, vaid seisid kohmetult bussiootel, lootes kiiremini minema saada. Oh ei, Rey ei ole ohtlik. Ta vaid suudab rohkem kui paljud teised, tema peale saab loota, kui olukord päris hulluks läheb. Nüüd istus ta Kiko mõnusas päikesesoojas köögis ja kuulas tema muresid.

„Muideks, ma alles nüüd märkasin, et sa oled arenenud. Mingi toon on juurde tulnud, varem olid sa küll punane, aga ühtlasemalt, nüüd see helgib. What's going on inside your head?“ päris Kiko Reylt.
„Ma olen sinuga selg-selja ja õlg-õla kõrval nii mõndagi õppinud. Nagu sinagi. Mäletad, kui me kohtusime, su sinine auras haledais tooneis, kuid iga järgneva kokkupõrkega muutusid heledad varjundid, need säravamad ja pimestavamad, palju intensiivsemaks. Imepärane muinasjutt tugevuse, osavuse ja maagia tasakaalustatud arengust.“
„Nii on, oli. Minu helesinine lisab powerit füüsilistele, sinu punane panustab mind’i. Mäletad, kui sa otsustasid treenida äikesesarnase peavalu tekitamist ja peale minu polnud kedagi katsealuseks võtta? Su punasesse tekkis tol korral õhuke kuldne niit, mäletad? Ja mina pidin järgmisel päeval hennale panustama, enda peas, sest su fakken peavaluharjutus võttis kõigepealt minu juustelt värvi? Nüüd on su aural hõbedased lained. Kust said?!“ küsis Kiko rohkem kui pelgalt ootava pilguga.
„Ma käisin vanaisal külas, ta on nüüd väga paikseks jäänud. Istub oma kodus, ega liiguta midagi: ei taha, ütleb, et mõtet pole. Rääkis mulle lugusid. Kuulasin ja üritasin aru saada. Siis sulges ta suu ja ma pidin kuulama. Tead, ilma sõnadeta. Kuulama, mida ta ütleb, õigemini mõtleb. Real hell!“

Rey ja Kiko kohtusid juhuslikult mingis igapäevases tänavavõitluses; ja nii veel paar korda, kuni nad teadsid, et kasulikum oleks pidevalt kokku jäädagi. Kiirustades tehtud otsus? Võimalik.
Kiko välimus viis teda pidevalt kummalistesse sekeldustesse: eilne sokilugu oli tüüpiline näide. Ideaalilähedast jalalööki valdav tibi ei käi, üldjuhul, miniseelikus ja põlvikutega. Kiko käis. Tema maagilise jõu mõõtühik polnud vaid helesinise aura tugevus, vaid ka põlvikute pikkus: sokkidega kaugele ei kõnni ja pole vajagi; need sukad, mis peaaegu seelikuni ulavad, olid kõige võimsamad ja halvasid vaenlase juba konflikti eos, Kiko noppis vaenlased kui üleküpsenud kirsid puult.

„Midagi pidid sa eile, definitely, selgeks saama, I see ya.“
„Jah, vanaisa rääkis, mina kuulasin, üritasin mõista. Ta rääkis, et inimese mõtlemine on äärmiselt lihtne: kui sa kord oled kellegi mõtteid lugenud, siis arvad, et midagi ebaõnnestus. Pealtnäha tark ja asjalik isiksus, aga kolbas kannab tühjust ja korralagedust ühekorraga. Inimene näeb ja kuuleb ja pealtnäha saab aru, aga tegelikult kõik sinnamaale jääbki. Info jõuab kohale, ladestub kuskile ja nähtu-kuuldu ununeb varem, kui analüüsi või mõtestatuseni jõuab. Tavalise inimese mõtete lugemine on nagu väga halva filmi vaatamine: hulgakaupa värskeid seosetuid pilte ülevalatud igapäevaelu labase mureollusega. Tühised igapäevased ja korduvad olukorrad, millede lõpplahendus on teada. Kui inimene õpiks vaatama ja kuulama, põhjalikult süvenema sellesse, mida elu talle tasuta pakub, ei peaks ta end vaevama muredes hulpimisega, sest ta teaks vastuseid.“
„Jaah, nii võib, vist, olla.“

„Muideks, ma proovisin seda lugemist korraks, aga ma ei tea, mis juhtus,“ muutus Rey kohmetuks. Kiko oli toasussid jalast libistanud ning end mõtlikul ilmel sokke mõõtma seadnud: võttis kapist pallikese, venitas sealt välja põlviku ja asetas need enda kõrvale vaibale. Järgmisest pisut suuremast pallist ilmusid sukad, nende kõrvale veel mõned sokid. Mustad, valged, hallid, mõned triibulised.
„Millised ma panen?“ vaatas Kiko küsivalt Rey poole.
Rey muutus murelikuks. Käis mäng, kus tema oli käpiknukk, igasugune ignoreerimine oli välistatud. Sa lihtsalt vaatad lummatult ja üritad asjalik olla, edutult. Mõistlikku vastust endast välja pressida tundus võimatu ja Rey mõmises midagi.

„Noh! Aga äkki siis räägid mulle sellest mõtete lugemisest? Arvad, et ma ei tea, miks ma midagi ei mäleta!“ Kiko tõmbas sukad sirgeks ja põrnitses Reyd kurja pilguga.
„Noo, jah, proovisin. Sa tulid koju ja olid sellise lontis olemisega. Ma tahtsin su käest luba küsida, aga sa läksid magama. Noh ma siis mõtlesin, et proovin. Vaikselt-vaikselt. Untsu läks. Ma jõudsin su mõteteni, nägin neid poisse tänavanurgal ja kuidas sa sealt ära tulid, koju jõudsid ja magama läksid. Need olid piltidena olemas. Ma ei tea kuidas ma neid nii vaatasin, et sulle midagi alles ei jäänud, see juhtus kogemata.“
„Kas sa tead, miks ma sinu peal oma löögikiirust ei harjuta?“
„Eee, noh, harjuta kui tahad. Ma olen selle, may be, ära teeninud.“
„Ma tavaliselt ei kasuta ka oma maagiat sinu peal, sest see pole aus. Tegelikult pole isegi siis aus, kui luba küsida. Ma olen mõelnud selle meie sõpruse peale ja ma ei ole paljuga rahul. Mul on tunne, et sina peamiselt võtad ja mina peamiselt annan. Saad aru?“
„Saan ikka, sa mõtled nii juba pikemat aega…“
„Kena. Minu arust on väga tore, et sina kui soliidse draakonite dünastia paljutõotav järglane, just minu oma võitluskaaslaseks valisid. Me oleme üksteist rasketel hetkedel toetanud, aga mõnikord ma tahaks rohkem. Ma tahan, et sa mõistaksid mind kui inimene. Toosama inimene, kellest sa rääkisid, kel on peas palju toredaid pilte ja veel rohkem inimlikke probleeme. Ma tahaksin, et sa oskaksid neid minuga jagada, nende pärast muretseda. Et sa ei peaks neid tühisteks. Saad aru? Kas sina, draakon Rey, saad aru, et nüüd oleks sul aeg hakata õppima inimlikku segadust ja tühiste asjade tähtsustamist? Et sa ei tohiks mulle haiget teha ka siis kui sa arvad, et ma seda luban…“